Keset lärmi ning lõhna,
Visuaalset enesetappu ja jõledust,
Ma hetkeks silmad sulen ja mõtlen Sinust.
Sa kaugelt mind juba märkad ja püsti tõused
Su pikkus üllatab mind alati
Ja püksiviik...
Märkan su juustes põhjamaist valgust,
Naeratad ja kõik kaob.
Olen jõudmas koju...
Sirutad käe ja aitad.
Üheaegselt avad ukse ja hoiad mu kätt.
Kümblen su hoolitsuses...
Puhub leebe kosutav konditsioneer,
Tunnen ninas kerget nahalõhna
Ja kõrvu paitab vaikus.
Hetkekski ei teki hirmu
Tunnen turvaliselt end sinu kätes
Nii nagu iga naine peaks...
Kurb on Sinust lahkuda, kui aeg tuleb
Mu tänu on siiras ja hüvastijätt kui ohe
Kuid pean minema
Selja taha jätan sinu läikiva nahkse sisuga auto
Ning hoolitsuse ja turvatunde
Kuid loodan, et tead,
Et sind unustada ma ei saa...
PS luuletuse pealkiri on „Ood Helsingi taksojuhile”
Tuesday, August 30, 2011
Palun kaks piletit p**sse ja tagasi
Tere,
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Meie kaisime Krissuga eelmisel nadalal pealinnas tahtsaid tooasju ajamas. Hommikul vara olid juba tahtsa syndmuse puhuks posed punaseks varvitud, valged polvikud jalas ja patsid peas. Soit rogastava Alain Deloniga taksojuhi rollis algas muretult. Meie tagasihoidlikust residentsist otse kohalike lendude terminaalini viib Shanghai linna labiv arter Yan'An lu. Kui tavaliselt on enne kella kaheksat vaja taksistil vaid korra gaasipedaali vajutada, et Hongqiao lennujaamani jouda, siis tol hommikul olid liiklusjumalad pannud meie teele palju ummikuid ja punktini B joudmine vottis tavaparasest oluliselt rohkem aega ja narvirakke. Kuid me ei heitnud meelt.
Roomsalt laksime Air China leti juurde ja teatasime uhkelt puhtas hiina keeles, et soovime minna kella 8-se lennuga Rahvavabariigi pealinna. Umbes 5 minutit hiljem tekkis meil pisuke mure kui teenindajanaitsik oma ylemuse ekraani uurima kutsus. Kui molemad veel jargmised 5 minutit mureliku naoga monitori vaatasid, olin sunnitud kysima milles asi. Julge noormees seletas, et kuna lend on puupysti tais, pole meil voimalik koos istuda. Mina, kui aegunud kuldkaardi omanik, sain omale platsi vahekaigus, Krissu pidi leppima istmega kahe Hiina harrasmehe vahel. Kuid ka sellest ei lasknud me paid norgu! Pekingisse joudes premeerisime end staarbaksis kohvidega ning votsime uue takso. Peagi olime juba sihtpunktis - Hilton Beijing hotellis ja kohtusime yllatavalt arukate kolleegidega. Koosolek laks kiiremini kui me arvasime. Kohe kui ryperaalid kinni klopsatud, lasime syndmuskohalt jalga. Tagasi lennujaamas, motlesime end eduka (ja Krissu esimese tosise) tooreisi puhul premeerida veiniga. Laksime kohvikusse Acting ning palusime endale tuua pudeli hiina viinamarjaveini. (Valge vein hiina keeles tahendaks kohalikku joleda haisuga puskarit - toim.) Kui oodatud ja valja teenitud vein saabus, votsime meheliku lonksu millest meie koik 4 silma pahupidi poordusid. Nii huvitav oli see bukett, nii taidlane oli see maitse! See selleks. Elus on tahtsamaidki asju kui vein!
Edasi juba lennukisse. Saime korvuti kohad ja istusime ilusti nagu Muska ja Vaska. Kinnitasime kuulekalt turvavood ja sulgesime elektroonilised seadmed. Aga mida ei juhtunud, see oli ohkutous. Ootasime veel, ja veel. Ja natuke veel. Ja siis me veel ootasime natuke. Moodunud oli 2 tundi ja meie ikka veel ootasime. Krissu eest ei oska konelda kuid mina tundsin kindlalt kuidas riided votavad juuri alla ja kuidas keha loobub kurvalt mottest kunagi veel dushi alla saada.
Kuid lopp hea - koik hea! Umbes 2.5 tundi hiljem poristas lennuk juba mooda hoovoturada ja ohus me olimegi! Peagi serveeriti ka ohtusook koos kosutava klaasi veega (jah, Hiinas lendudel veini ei pakuta!). Kui olime oma mereandidest horgutise nina ette saanud, hakkas kole turbulents. Nii kole, et hoidsime Krissuga yksteisel kaest kinni nagu kaks hirmunud hanepoega. Ei tea miks selline vordlus praegu pahe turgatas. Raputas hirmsasti ja pikalt. Kui ohutee sujuvamaks laks, hakkasime oma soogis sonkima. Mina votsin katte kukli milles oli punase oa pasta. Kuna viimast ma ei armasta, tegin kuklisse vaikese augu ja hakkasin kirurgiliselt pastat eemaldama. Kui pasta oli eraldatud kuklist, pakkus Krissu, et ma voiksin tekkinud augu taita riisiga. Siit tuligi see mote milleks ma tana sule haarasin.
Rubriik: Pisikesi kavalusi majapidamises
Kas ka Sina oled leidnud end olukorrast kus tahtsalt tookohtumiselt kodu poole lennates on kodus ootamas seltskond naljaseid pidulisi? Aega ja energiat napib... mida teha?
Vaata lennukis ringi ja korja kokku koik punase oa pastaga kuklid, mida ka kaasreisijad ei soovi ara syya. Et lennureis tunduks lyhem ja huvitavam, vota oapasta kuklist valja ja pane riis asemele! Koju joudes pole vaja ahju ees seista ega tainast sotkuda ning maitsvad ja varsked riisipirukad on valmis! Sama tehnoloogiat kasutades voib ka lennureisi ajal valmistada kapsapirukaid, lihapirukaid ja ounapomme.
Ilusat ohtut soovides,
Kristiina
Sunday, August 21, 2011
Tere taasiseseisvuspäevale järgnenud esimest pühapäeva!
Mida ennekuulmatut juhtus. Eile ei olnudki pidu! Alati oleme religioosselt pühitsenud iga eesti pidupäeva, kuid seekord ei midagi. See on kõik konsuli süü! Teda pole siin ja meie juba igatseme. Loeme päevi. No muidugi ka seda, et Krissu on Chengdus (mis teda sinna ajas, on siiamaani selgusetu... OK, pandad... sain aru). Ta nimelt hoidis reedel pandat süles. Ja kuuldavasti on ka Chengdu imeilus Itaalia Riviera, kus inimesed isver-susver kui supermega sõbralikud ja vaated veelgi ilusamad kui Shanghais ja õhk puhas kui Austria mägedes. Vaadake ise järgi Wikipediast :)
Kuid kuidas meil läheb? Hästi läheb, täna küsimast. Neljad-viied. Käin tööl ja ikka veel on täitsa tore. Kord panin ühe tibu nutma, kuid ma üleüldse ei mõelnud nii. Tal täiesti ootamatult hakkasid pisarad voolama. Mina polnud süüdi – AUSALT! Kuid pärast olime sõbrad edasi.
Tennis läheb ka aina paremini. Saan juba tagantkäe pallile pihta ja eile isegi serv polnud lootusetu. Nii et mul vist hea õpetaja. Itaalia meesterahvas nimega Paolo. Eieiei, ärge mõtelge mingile klisheele – pole noor äravuntsitud libe rooma jumalate poeg. Vaid selline neljakümnendates hallipäine vaikne tüüp. Mõnikord ta ei saa ka pallile pihta ja siis vannub itaalia keeles. See päris tore.
Hakkasin nüüd ka hiina keeles käima. Selleks andis innustust eelmine pühapäev, mil pidin ise tennisekohta helistama ja ajad kinni panema. Helistasin ja see onu sai minust täiesti aru. Või nii ma vähemalt lootsin. Läksin reedel ja eile kohale ja ennäe imet – oligi väljak minu nimel. Õigemini mitte päris minu nimel, ma seal nimelt Anna. Ma nagu hiinlane, kellel nimesid vastavalt tujudele. Igastahes see andis metsikult innustust ja motivatsiooni. Olen käinud juba näidistunnis ja homme lähen päris tundi.
Vot. Igastahes ilusat pühapäeva ja ma joon nüüd oma hommikukohvi edasi.
Kuid kuidas meil läheb? Hästi läheb, täna küsimast. Neljad-viied. Käin tööl ja ikka veel on täitsa tore. Kord panin ühe tibu nutma, kuid ma üleüldse ei mõelnud nii. Tal täiesti ootamatult hakkasid pisarad voolama. Mina polnud süüdi – AUSALT! Kuid pärast olime sõbrad edasi.
Tennis läheb ka aina paremini. Saan juba tagantkäe pallile pihta ja eile isegi serv polnud lootusetu. Nii et mul vist hea õpetaja. Itaalia meesterahvas nimega Paolo. Eieiei, ärge mõtelge mingile klisheele – pole noor äravuntsitud libe rooma jumalate poeg. Vaid selline neljakümnendates hallipäine vaikne tüüp. Mõnikord ta ei saa ka pallile pihta ja siis vannub itaalia keeles. See päris tore.
Hakkasin nüüd ka hiina keeles käima. Selleks andis innustust eelmine pühapäev, mil pidin ise tennisekohta helistama ja ajad kinni panema. Helistasin ja see onu sai minust täiesti aru. Või nii ma vähemalt lootsin. Läksin reedel ja eile kohale ja ennäe imet – oligi väljak minu nimel. Õigemini mitte päris minu nimel, ma seal nimelt Anna. Ma nagu hiinlane, kellel nimesid vastavalt tujudele. Igastahes see andis metsikult innustust ja motivatsiooni. Olen käinud juba näidistunnis ja homme lähen päris tundi.
Vot. Igastahes ilusat pühapäeva ja ma joon nüüd oma hommikukohvi edasi.
Sunday, August 7, 2011
Love and other drugs
Kroonikasse kandmist vaariv hetk tund tagasi:
Kristiina ja Kristiina vaatavad romantilist komoodiat "Love and other drugs": filmis on vaga avameelne erootiline stseen. Parast vaikivat, tosist vaatamist ytleb Kristiina 2 Kristiina 1-le:
Tahaksin omale ka selliseid lokke (Anne Hathaway'l olid filmis imeilusad lokkis juuksepikendused).
Kristiina 1 noogutab ja vastab: Ma tahaks omale sellist Blackberryt.
Kahe sekundi parast moistavad molemad, et need kommentaarid polnud antud olukorras adekvaatsed ja purskavad naerma.
Kristiina ja Kristiina vaatavad romantilist komoodiat "Love and other drugs": filmis on vaga avameelne erootiline stseen. Parast vaikivat, tosist vaatamist ytleb Kristiina 2 Kristiina 1-le:
Tahaksin omale ka selliseid lokke (Anne Hathaway'l olid filmis imeilusad lokkis juuksepikendused).
Kristiina 1 noogutab ja vastab: Ma tahaks omale sellist Blackberryt.
Kahe sekundi parast moistavad molemad, et need kommentaarid polnud antud olukorras adekvaatsed ja purskavad naerma.
Friday, July 29, 2011
Unelm reaalsuses II
Meil oli ookeani villa ehk siis nagu Baba Jaga majake talade peal India ookeani kohal. Hiigelsuur voodi, elutoa põrandas aken vaatega ookeanipõhja. Muidu seinte asemel suured aknad ja vaate kirjeldamiseks oleks vaja kirjaniku oskusi. Igastahes loksuv vesi, horisont kauguses ja sinine (tol hetkel küll hallikas) taevas. Vannitoa keskel kõigepealt suur mullivann, eraldi WC ja dush, mis iseenesest olid peaaegu, et vabas looduses. Uudishimulike pilkude eest varjasid puidust ribikardinad. Meie villal oli ka eraldi terrass, kus lai lamamiskiik, päevitustoolid ja väike bassein. Kohe sealtsamast läks ka redel alla vette. Põhimotteliselt olid villad seal järjestikku. Kuid ühest villast teise ei näinud. Nii et täiesti omaette ja vaikuses. Ainult veeloksumine kostus....
Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.
Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.
Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.
Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.
Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.
Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.
Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!
Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??
Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.
Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.
Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.
Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.
Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.
Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.
Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.
Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.
Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.
Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.
Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.
Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.
Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.
Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!
Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??
Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.
Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.
Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.
Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.
Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.
Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.
Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.
Friday, July 22, 2011
Unelm reaalsuses I
Mäletan väga elavalt kui oma nooruses hilisteismelisena läksin Peterburgi maanteele kõigepealt tööintervjuule ja siis peale positiivset tulemust alustasin koolitusnädalaid, mille tulemusena näidati meile videot unelmast. Unelmas oli Paradiis. Utoopia, milles maaliti pilt sürreaalsetes värvides – neoonsinine vesi, valge liiv, tuule käest kergelt painduvad palmipuud, taldrik tervisest pakatavates värvides, ekvatoriaalses sõbralikkuses ja soojuses üleskasvanud inimesed, viietärni hütid, mille vannitubadest vaade lainetele ja mille elutoa põrandas olev aken meenutab uuesti, et tegemist pole Läänemerega. Ehk tegemist siis Maldiividega.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
