...rääkida ühest imearmast juhtumist.
Kolmapäeval oli see vist... Käisin peale tööd trennis ning siis tellisin hiina restost endale juba traditsiooniliseks saanud pelmeenid ja brokkoli. Palusin kaasa pakkida. Seega istusin tsiviilriietes resto ees tugitoolis ja lugesin. Täiesti selline mõnus pingevaba trennijärgne olek - meik kuskil kõrva taga, juuksed pool märjad ja plätud jalas. Restost pidevalt tulid-lahkusid külalised, kes vahepeal viskasid küll pilke, kuid see on normaalne ja oma vabal ajal sellele ei vasta, ehk siis tavaliselt vormiriietuses, vaatan vastu ja tervitan sõbralikult. Silmanurgast panin tähele, et mingid kaks teismelist poissi jalutavad juba mitmendat korda mööda. Ei mõelnud sellest midagi - hotellis ikka ju käiakse edasi tagasi. Ja siis äkki... silmanurgast näen, et tulevad otsejoones minu poole. Mõtlen krt. Ja tulid mu tugitooli kõrvale seisma. Tõstan pilgu ja poiss ütleb midagi. Vastan inglise keeles, et sry vaan.... hiina keelt ei mõista. Kuid selle peale võttis ta selja tagant lille ja ulatas mingit lauset üteldes minule. Ma olin täiesti pahviks löödud. Tänasin. Ja nad kummardasid ja kõndisid minema.
Vot nii. Täiesti müstika. Nad ei edvistanud, ei tahtnud midagi peale selle, et mulle lille anda ja siis läksid ära. Täiesti WOW!
Küsimus on, kust nad lille said... :) ainuke koht, kust neid vist meil saaks, oleks lobby tiigist.... :)))
Kris
Sunday, August 22, 2010
Ühislaul lauldud ja viinamarjad on hapud
Hoolimata sellest, et Krissu Eestis on, läksin reedel ikkagi Shanghaisse. Ööbisin ikkagi Krissu korteris. Igastahes põhjuseid oli kolm - esiteks, taasiseseisvuse tähistamine kaasmaallastega, teiseks, kahel eestlasel olid sünnipäevad ja kolmandaks, meie kella järgi väga öösel oli ju ühislaulmine.
Jõudsin reedel päris vara juba linna ja hängisin mõnusalt Krissu diivanil ja jõin siidrit (marks & spencerist saab head kuiva siidrit mõistliku hinna eest)... ja siis helistas sünnipäevalaps Expolt ja küsib, kus ma olen.... Vastan, et Krissu juures ja varsti hakkan ennast peo poole sättima (pidu siis toimus Expol)... Tema vastu, et tore küll, kuid piletite müümine lõppeb 15 minuti pärast ära (pidu oli 22.00, sisse sai kuni 20.30). No kerge paanika-klaarika, aga mina tõepoolest ei teadnud! Tegin endale kiiresti silmad pähe, kuid väravasse jõudsin ikka kuskil veerand kümneks, seega ei mingit lootust piletiga sisse saada... Mure oli ikka mul päris suur... Sellepärast saigi ju Shanghaisse tuldud... Kuid kokkuvõtteks ja deitailidesse mitte-laskumata - peole ma jõudsin.... Ärge üldse küsigegi - ei kommentaari (wink-wink)... võib olla kui on möödunud paar aastat ja kui teete mulle paar klaasi veini enne välja, siis saate teada :) Võib olla rahuldute vastusega nagu näiteks... üks hiinlane tegi pätsi ja hüppasin üle aia...
Igastahes, pidu oli mega-hüper-lahe! Kõigepealt oli ametlikum osa. Kõik olid ametlikult riietatud, peale minu. Mul oli rohkem rahvalike elementidega seelik seljas. Tulime kõik VIP sissepääsust sisse, tervitasime käepigistusega sünnipäevalapsi ja külalisi, kirjutasime külalisteraamatusse... tehti ka paar kõne, ning siis juba natuke söödi-joodi. Vana Tallinn šampusega paistab sellekandi rahva joogiks olevat.... Karm nats. Ning enne kui me hakkasime "hääli lahti laulma" tuli külalisesineja - poistebänd 3/10, mis koosnes kolmest sümpaatsest meie Expo majas töötavast poisist. Oli siis kitarr, trummid ja klaver. Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada, kuid see oli kohutavalt vaimukas ja nauditav esinemine. Esitusele tulid kolm laulu, kaks nendest eesti omad (sellised lorilaulu tüüpi) ja kolmas seitsmekümnendate väega jabur lugu (arvatavasti kirjutatud LSD laksu all). Viimane läks ka publiku tungival soovil kordamisele.
Ning seejärel harjutasime ühislaule. Laulud tulid ikka südamest. Kuid mõnega jäime ikka hätta. Tuljaku, Sind surmani ja see regivärssi laul, mida mitte keegi polnud kuulnud. Ning siis rivistusime ilusti üles ja lehvitasime Eesti lippu, sest meile üteldi, et oleme Vabaduse väljaku ekraanil olemas. Seetõttu peitsime ka õllepudelid ära. Meiega laulsid kaasa ka kõik paviljonis töötavad hiinlased ja eestlaste rahvusvahelised elukaaslased. Ootamine oli pikk. Ja pidage meeles, et meil oli kell üks hommikul.Viimase laulude ajaks olid hiina toetajad sõnaotsesmõttes ümerkukkumise äärel.
Kuid lõpuks hakkas laulmine. Pilt oli katkendlik. Seega mingit meeletut ühtsust vist loota ei olnud. Ja olenes ikka dirigendist ka. Mõni vist ei saanud aru, et tempode ja aeglustustega peaks arvesatama, et seda kantakse üle ja on ka mingi tehniline viivitus või katkestus... Hirvo oli suurepärane. Tema laulu oli kõige kergem laulda. Hoidis isegi meie algelist koori mitme tuhande kilomeetri kaugusel oma näpuotsas.
Tuljak ja sind surmani oli kohutav. Vahepeal olime vist ikka päris Möhk-Tölpa nägudega... Kuid meeleolu oli hea ja pärast tantsisime ka Kaera-Jaani.
Kuid see kõik oli alles eelvaade tantsule, mis siis hakkas.... No seda Expo kamp on lihtsalt hullumeelsed Duracell jänesed ja meeletult vahvad. Tants ja tagaajamine... Väega väega lõbus oli. Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam. Kuna konditsioneer oli vist katki vmt, siis olime kõik läbimärjad. Sõna otseses mõttes. Ja mina tõmbasin kell neli uttu. Teised jäid veel tantsima... Lonkisin läbi tühja Expo väljapääsu poole, kust lootsin taksot saada. Taksoga läks natuke aega, kuid see mind ei morjendanud. Tuju oli ülev ja seda mitte alkoholist. Ei joonud palju ja nii hea seltskonna jaoks pole seda ka vaja. Lonkisin siis edasi ning lõpuks peale kosutavat dušši maandusin pehmes voodis.
Kahju, et nii täiuslikule päevale järgnes täiesti piinlikult mõttetu laupäev ja pühapäev. Olin plaaninud, et laupäeval lähen avastan Shanghaid ja olen selline mõnus chill.... Kuid magasin vähe ning seetõttu olin väsinud ja loid ja laisk. Ning kokkuvõtteks pean, silmad häbi täis, tunnistama, et sel päeval ja ka järgneval, ei teinud mitte midagi. Istusin diivanil ja sõin. Kohutav. Piinlik lausa. Ja seetõttu oli meeleolu ka miinustes. Täiesti pahane olen enda peale praegu.
Nüüd olen tagasi ühikas ja homme siis jälle tööle... Eriti mingit töömeeleolu küll pole. Kuid see ongi ju harv nähtus. Järgmisena jõuan Shanghaisse alles kahe nädala pärast ja siis tähistame Krissu uue aasta algust!
Ilusat töönädalat teile!
Krissu II
P.S Ostsin endale Wuxist viinamarju kaasa. Ja nad on hapud.
Jõudsin reedel päris vara juba linna ja hängisin mõnusalt Krissu diivanil ja jõin siidrit (marks & spencerist saab head kuiva siidrit mõistliku hinna eest)... ja siis helistas sünnipäevalaps Expolt ja küsib, kus ma olen.... Vastan, et Krissu juures ja varsti hakkan ennast peo poole sättima (pidu siis toimus Expol)... Tema vastu, et tore küll, kuid piletite müümine lõppeb 15 minuti pärast ära (pidu oli 22.00, sisse sai kuni 20.30). No kerge paanika-klaarika, aga mina tõepoolest ei teadnud! Tegin endale kiiresti silmad pähe, kuid väravasse jõudsin ikka kuskil veerand kümneks, seega ei mingit lootust piletiga sisse saada... Mure oli ikka mul päris suur... Sellepärast saigi ju Shanghaisse tuldud... Kuid kokkuvõtteks ja deitailidesse mitte-laskumata - peole ma jõudsin.... Ärge üldse küsigegi - ei kommentaari (wink-wink)... võib olla kui on möödunud paar aastat ja kui teete mulle paar klaasi veini enne välja, siis saate teada :) Võib olla rahuldute vastusega nagu näiteks... üks hiinlane tegi pätsi ja hüppasin üle aia...
Igastahes, pidu oli mega-hüper-lahe! Kõigepealt oli ametlikum osa. Kõik olid ametlikult riietatud, peale minu. Mul oli rohkem rahvalike elementidega seelik seljas. Tulime kõik VIP sissepääsust sisse, tervitasime käepigistusega sünnipäevalapsi ja külalisi, kirjutasime külalisteraamatusse... tehti ka paar kõne, ning siis juba natuke söödi-joodi. Vana Tallinn šampusega paistab sellekandi rahva joogiks olevat.... Karm nats. Ning enne kui me hakkasime "hääli lahti laulma" tuli külalisesineja - poistebänd 3/10, mis koosnes kolmest sümpaatsest meie Expo majas töötavast poisist. Oli siis kitarr, trummid ja klaver. Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada, kuid see oli kohutavalt vaimukas ja nauditav esinemine. Esitusele tulid kolm laulu, kaks nendest eesti omad (sellised lorilaulu tüüpi) ja kolmas seitsmekümnendate väega jabur lugu (arvatavasti kirjutatud LSD laksu all). Viimane läks ka publiku tungival soovil kordamisele.
Ning seejärel harjutasime ühislaule. Laulud tulid ikka südamest. Kuid mõnega jäime ikka hätta. Tuljaku, Sind surmani ja see regivärssi laul, mida mitte keegi polnud kuulnud. Ning siis rivistusime ilusti üles ja lehvitasime Eesti lippu, sest meile üteldi, et oleme Vabaduse väljaku ekraanil olemas. Seetõttu peitsime ka õllepudelid ära. Meiega laulsid kaasa ka kõik paviljonis töötavad hiinlased ja eestlaste rahvusvahelised elukaaslased. Ootamine oli pikk. Ja pidage meeles, et meil oli kell üks hommikul.Viimase laulude ajaks olid hiina toetajad sõnaotsesmõttes ümerkukkumise äärel.
Kuid lõpuks hakkas laulmine. Pilt oli katkendlik. Seega mingit meeletut ühtsust vist loota ei olnud. Ja olenes ikka dirigendist ka. Mõni vist ei saanud aru, et tempode ja aeglustustega peaks arvesatama, et seda kantakse üle ja on ka mingi tehniline viivitus või katkestus... Hirvo oli suurepärane. Tema laulu oli kõige kergem laulda. Hoidis isegi meie algelist koori mitme tuhande kilomeetri kaugusel oma näpuotsas.
Tuljak ja sind surmani oli kohutav. Vahepeal olime vist ikka päris Möhk-Tölpa nägudega... Kuid meeleolu oli hea ja pärast tantsisime ka Kaera-Jaani.
Kuid see kõik oli alles eelvaade tantsule, mis siis hakkas.... No seda Expo kamp on lihtsalt hullumeelsed Duracell jänesed ja meeletult vahvad. Tants ja tagaajamine... Väega väega lõbus oli. Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam. Kuna konditsioneer oli vist katki vmt, siis olime kõik läbimärjad. Sõna otseses mõttes. Ja mina tõmbasin kell neli uttu. Teised jäid veel tantsima... Lonkisin läbi tühja Expo väljapääsu poole, kust lootsin taksot saada. Taksoga läks natuke aega, kuid see mind ei morjendanud. Tuju oli ülev ja seda mitte alkoholist. Ei joonud palju ja nii hea seltskonna jaoks pole seda ka vaja. Lonkisin siis edasi ning lõpuks peale kosutavat dušši maandusin pehmes voodis.
Kahju, et nii täiuslikule päevale järgnes täiesti piinlikult mõttetu laupäev ja pühapäev. Olin plaaninud, et laupäeval lähen avastan Shanghaid ja olen selline mõnus chill.... Kuid magasin vähe ning seetõttu olin väsinud ja loid ja laisk. Ning kokkuvõtteks pean, silmad häbi täis, tunnistama, et sel päeval ja ka järgneval, ei teinud mitte midagi. Istusin diivanil ja sõin. Kohutav. Piinlik lausa. Ja seetõttu oli meeleolu ka miinustes. Täiesti pahane olen enda peale praegu.
Nüüd olen tagasi ühikas ja homme siis jälle tööle... Eriti mingit töömeeleolu küll pole. Kuid see ongi ju harv nähtus. Järgmisena jõuan Shanghaisse alles kahe nädala pärast ja siis tähistame Krissu uue aasta algust!
Ilusat töönädalat teile!
Krissu II
P.S Ostsin endale Wuxist viinamarju kaasa. Ja nad on hapud.
Thursday, August 19, 2010
Neljapäevaõhtused mõtted
Tere kõigile.
Olen jälle siin. Või õigemini seal. Tegelikult, kui aus olla, siis olen poolel teel. Ei tea, kas olla siin või seal. Tulid esimesed koduigatsustunded peale ja sellega ka koos mõtted, et äkki peaks vahepeal ikkagi kui-da-gi-moodi koju saama. Ja siis ka mõtted, et „ei”, see pole hea mõte... Nii ressursiliselt kui ka psühholoogiliselt. Nii et ei teagi nüüd. Kas olla siin või seal. Kardan, et sõbrad unustavad. See ei ole nende süü ega ka minu süü. Lihtsalt.... Ja omalt poolt tekib väike „deja vu”.... ei tahaks sama üle elada, mis siis kui Hollandist tagasi tulles. Äkki ikkagi bürokraatlik väikekodanlik elu on parem kui näiliselt „wow” elu kuskil kaugel? Ärge arvakegi, et kahetsen. Siia pidin tulema. Punkt. Et kasvõi teada saada, mida tahan.
Loomulikult, pole siin paha. Ja mul poleks kiusatust, kui elu oleks siin paha. Just jõin veini lounge´is ja pärast läksin rõdule, kus mõnus suvetuul sasis juukseid, loodus kergelt lookas, järvel romantilised lained... ilus.... Ja ma kujutan ette, et kui siin olla piisavalt kaua, siis tekiks elu nagu igalpool mujalgi.
Selles pole küsimus. Ka siin on spontaanseid üllatusi ning omamoodi võlusid. Kurtsin just minimaalselt Kadrile, et tunnen puudust spontaansest purskest, et „läheks .... tantsima, Tartusse, jooma jne”. Ükskõik – et läheks kuskile, ja on kambajõmm. Hetkel pole kambajõmme. Eks siis küsimus ongi, kas tahan uusi kambajõmme või vanu.
Tahaks vanu. Siinsamas. Ning uuesti – pole asi selles, et olen wuss, ja igatsen kodu. Tegemist on valikutega. Olen täiskasvanud inimene. Mul olid/on sõbrad, kes on läbinud mingisuguse „protsessi” ja ma olen nad omaks tunnistanud. Igasuguste minu jaoks imelike iseloomujoonte ning iseärasustega... Nad on MINU sõbrad. Seega pole mingi teismelise... „in or out” faas. Seega on tegelikult küsimus, kas tahan tekitada uusi või säilitada vanu?
Me võime kalkuleerida oma elu karjääri sammudeks, arvutada pensionisambad, ning et mis oleks kasulikum kui ma olen vana ja tugitoolis. See on üks viis, kuidas asju vaadata. Kuid selle hind on umbes 95% sõpradest. Kas see on asi, mida tahta või soovida teistele? Kuigi vanem generatsioon ja üleüldse need, kes sellist võimalust ei ole kogenud, sellist lähenemist soosivad, sest see on saamata jäänud vili, ja ma saan ka täielikult aru, miks neil selline igatsus on.... kui oleks .. oleks... oleks.... Siis kas tõesti nad sooviksid sellist lahendust nüüd tagasi vaadates, teades nüüd hinda?
Nüüdseks olen rääkinud vanemate olijatega, siis on selge, et Hilton karjäär tähendab aastat siin ja aastat seal... elamist ühetoalistes tubades. Ei mingit perekonnaelu, ei mingit privaatelu. Meestele on see võib olla lihtsam, kuid ikkagi.... ning kõik selle nimel, et kui sa oled juba üheksandal tasemel (keda on 4) või siis kümnendal tasemel (ehk siis ainult general manager), siis on elu lillelisem ja, et pärast 20 aastat Hiltoni palgal, on sind ootamas roosiline pensionipilv. Loomulikult on see ahvatlev. Kuid see ohverdus... Meeldib endast mõelda, kui seljakott seljas, ei vaja kedagi -tüübist, kuid see on tore mingi aeg. Kakskümmend aastat? Siis oledki sa üksinda ja mitte oma soovil. Kas ma tahan protsessi nautida või tulemust?
Ärge sattuge paanikasse.... Küsimus on valikutes. Hakkama saab igalpool....
Need on lihtsalt mu tänaõhtused kergelt veinised filosofoolised mõtted. Homme lähen Shanghaisse, laulan eestlasega Laulupeol ja naudin oma nädalalõppu. Seega, ärge minu pingelangust väga tähele pange.
Kallistan,
Kris
Olen jälle siin. Või õigemini seal. Tegelikult, kui aus olla, siis olen poolel teel. Ei tea, kas olla siin või seal. Tulid esimesed koduigatsustunded peale ja sellega ka koos mõtted, et äkki peaks vahepeal ikkagi kui-da-gi-moodi koju saama. Ja siis ka mõtted, et „ei”, see pole hea mõte... Nii ressursiliselt kui ka psühholoogiliselt. Nii et ei teagi nüüd. Kas olla siin või seal. Kardan, et sõbrad unustavad. See ei ole nende süü ega ka minu süü. Lihtsalt.... Ja omalt poolt tekib väike „deja vu”.... ei tahaks sama üle elada, mis siis kui Hollandist tagasi tulles. Äkki ikkagi bürokraatlik väikekodanlik elu on parem kui näiliselt „wow” elu kuskil kaugel? Ärge arvakegi, et kahetsen. Siia pidin tulema. Punkt. Et kasvõi teada saada, mida tahan.
Loomulikult, pole siin paha. Ja mul poleks kiusatust, kui elu oleks siin paha. Just jõin veini lounge´is ja pärast läksin rõdule, kus mõnus suvetuul sasis juukseid, loodus kergelt lookas, järvel romantilised lained... ilus.... Ja ma kujutan ette, et kui siin olla piisavalt kaua, siis tekiks elu nagu igalpool mujalgi.
Selles pole küsimus. Ka siin on spontaanseid üllatusi ning omamoodi võlusid. Kurtsin just minimaalselt Kadrile, et tunnen puudust spontaansest purskest, et „läheks .... tantsima, Tartusse, jooma jne”. Ükskõik – et läheks kuskile, ja on kambajõmm. Hetkel pole kambajõmme. Eks siis küsimus ongi, kas tahan uusi kambajõmme või vanu.
Tahaks vanu. Siinsamas. Ning uuesti – pole asi selles, et olen wuss, ja igatsen kodu. Tegemist on valikutega. Olen täiskasvanud inimene. Mul olid/on sõbrad, kes on läbinud mingisuguse „protsessi” ja ma olen nad omaks tunnistanud. Igasuguste minu jaoks imelike iseloomujoonte ning iseärasustega... Nad on MINU sõbrad. Seega pole mingi teismelise... „in or out” faas. Seega on tegelikult küsimus, kas tahan tekitada uusi või säilitada vanu?
Me võime kalkuleerida oma elu karjääri sammudeks, arvutada pensionisambad, ning et mis oleks kasulikum kui ma olen vana ja tugitoolis. See on üks viis, kuidas asju vaadata. Kuid selle hind on umbes 95% sõpradest. Kas see on asi, mida tahta või soovida teistele? Kuigi vanem generatsioon ja üleüldse need, kes sellist võimalust ei ole kogenud, sellist lähenemist soosivad, sest see on saamata jäänud vili, ja ma saan ka täielikult aru, miks neil selline igatsus on.... kui oleks .. oleks... oleks.... Siis kas tõesti nad sooviksid sellist lahendust nüüd tagasi vaadates, teades nüüd hinda?
Nüüdseks olen rääkinud vanemate olijatega, siis on selge, et Hilton karjäär tähendab aastat siin ja aastat seal... elamist ühetoalistes tubades. Ei mingit perekonnaelu, ei mingit privaatelu. Meestele on see võib olla lihtsam, kuid ikkagi.... ning kõik selle nimel, et kui sa oled juba üheksandal tasemel (keda on 4) või siis kümnendal tasemel (ehk siis ainult general manager), siis on elu lillelisem ja, et pärast 20 aastat Hiltoni palgal, on sind ootamas roosiline pensionipilv. Loomulikult on see ahvatlev. Kuid see ohverdus... Meeldib endast mõelda, kui seljakott seljas, ei vaja kedagi -tüübist, kuid see on tore mingi aeg. Kakskümmend aastat? Siis oledki sa üksinda ja mitte oma soovil. Kas ma tahan protsessi nautida või tulemust?
Ärge sattuge paanikasse.... Küsimus on valikutes. Hakkama saab igalpool....
Need on lihtsalt mu tänaõhtused kergelt veinised filosofoolised mõtted. Homme lähen Shanghaisse, laulan eestlasega Laulupeol ja naudin oma nädalalõppu. Seega, ärge minu pingelangust väga tähele pange.
Kallistan,
Kris
Thursday, August 12, 2010
Ei kallista puud ja öko-tooted on nõmedad!
Minul sel nädalal uus kogemus... Nädalavahetusel olin Shanghais nagu te mu eelmisest postitusest aru saite... Pühapäeval olime kodused ja rahulikud ja tellisime koju süüa. Ausalt üteldes ma vaevu lahkusin diivanilt kogu päeva jooksul. Olen nüüd kõik seriaalid ära vaadanud - viis osa Britain´s Next Top Model, 3 osa Glee´d ja siis olid vist mingid filmid. Õhtul oli kuidagi kurnatud tunne ja läksin kümne paiku voodisse.
Magasin, magasin... kehva oli. Paar korda seal "heas ruumis" käimist elu ei parandanud. Imelik... Kuid see selleks. Ärkasin hommikul üles, süüa ei tahtnud, vett juua ei tahtnud (MISTAKE!!!), panin oma seitse asja kokku ja läksin rongi peale. Kõhus olid kogu aeg teravad pisted ja halb oli olla. Rongis vajusin kurnatult kohe istmele ja silmapilgutusega olingi juba Wuxis. Kaks tundi oli bussini aega. Selle aja sees ma tavaliselt käin toidupoes, joon ühe kohvi ja loen natuke.
Astusin siis vaevatult poe poole. See selline hiiglasuur kaubanduskeskus. Jalg jala ette... Kott tundus raske, keha leemendas higist (väljas oli nagu ikka umbes 35-38 kraadi) ja kuigi olin alustanud vaikselt vee joomist, ei tundnud see aitavad. Ja need torked... Kohe selg läks kõveraks kui hoog peale tuli... Jõudsin õhukonditsioneeritud kaubanduskeskusesse. Temperatuuri vahe andis hetkeks kergendust. Kuid väsinud... oi oi kui väsinud ma olin. Võtsin korvi ja tegin peas minimaalse nimekirja asjadest, mida vaja oleks. Liikusin ainult selle nimel, et saaks see ühele poole ja siis saan ma rahulikult kuskil hinge tõmmata ja vett juua (tegelikult igatsesin teed). Pärast 3 minutit poes, oli selge, et krdile kõik ja, et see pole enam naljakas. Ruttu-ruttu tahaks ära. Maksmise järjekorras toetasin pead igale võimalikule asjale, külm higi hakkas keha katma ja silmade eest hakkas uduseks minema. Kuid panin hambad risti ja lubasin endale, et kohe kui saab makstud, otsin tooli, kuhu luban endal kokku kukkuda. Nii. Makstud. Kus on tool. Kus on tool. Silmad udused. Tool. Miks krt pole ühtegi tooli!!!! Näen tooli. Tuigerdades liigutan mingeid nuudlitest jalgu, põlv käib korra maas, kuid paari sekundiga ja iidsete eestlaste naiste paganliku tahtejõuga tõusen püsti ja potsatan toolile. Õnnis-õnnis moment. Kotid kukkusid kuhugi, pea kätele ja taastun... Kõik on läbimärg. Laubal asetsevad käed tilguvad. Väga naiselik vaatepilk. Kuid mul oli sel hetkel po...ui (vabandust, kuid sel hetkel oli nii). Pilt tuli tagasi. Ja läksin ettevaatlikult kohviku poole, kus sain vee ja järgmised tund aega olin kägaras sealses tugitoolis.
Pean tunnistama, et huul värises. Kodus oleksin saanud kõik krdile saata, võtta takso, helistada sõbrale ja koju sõita. Või hullemal juhul traumapunkti. Kuid siin ei saa. Ok traumapunkt oleks kõne alla tulnud, kuid seal oleks selgitamine veel rohkem aega ja energiat võtnud ja ausalt üteldes ei tea, kuidas on haigla hiina keeles.... (peaks ära õppima). Mõtlesin emale helistada või Krissule, kuid õnneks seda ei teinud. Mis nad oleksid saanud teha ja mingit halisevat tütart kuuldes oleksid kodused puhta hulluks läinud. Kell tiksus ja kui aeg oli küps, siis suutsin samme lugedes bussi peale minna. Kogu selle aja jooksul oli selge, et tööle ma küll ei lähe. Mingu nad põrgusse. Kui neile ei meeldi, siis panen seitse asja kokku ja tulen tulema.... Jõudsin koju ja mu imearmsasse ja pehmesse voodisse. Me oleme voodiga saanud nüüd sinasõbraks ja palun siiralt vabandust, et ma varem tema pehmuse puudusest nii halvast rääkisin. Ta on karm, kuid hoolitsev...
Saatsin tööle sms-i, sest ma ei teadnud, kellele helistada, sest mu ülemused olid ära. Vastuseks tuli, et ära muretse, saa terveks... Magasin, jõin vett, magasin... Kõik kohad valutasid ja olid väsinud. Tõusis palavik. Hommikul oli ka veel pisike palavik ja kõhus ikka teravad pisted, kuid juba vähem. Teisipäeva lõunal oli elu juba elamist väärt. Palavikku polnud ja kõht ei valutanud enam väga palju. Ja siis tuli õhtu.... ja sellega koos migreeniline peavalu... ja ei ühtegi valuvaigistit peale vietnami salvi... öösel ei saanud sellepärast ka magada. Öösel lubasin, et kohe kui kell saab seitse, siis helistan kellelegi ja ütlen, et nüüd läheme arsti juurde (et mingit valuvaigistit saada) Hommikul mõtlesin, et lähen ikka tööle. Mõnikord see aitab (füüsiline tegevus), ja kui ära ei lähe, siis tellin endale lõuna ajal takso ja käin lähimas apteegis ära. Ok mõeldud-tehtud.
Tööl üteldi mulle kohe, et me lähme shuttle-bussiga arsti juurde. Et pole mingi "et ei taha tüli teha" ja blablabla. Ausalt üteldes, arvan et kuna nad on mind siiamaani ainult heas tujus ja naeratavana näinud, siis mu halb ja morn tuju hirmutas neid vist natuke... Igastahes, päikeseprillid ette (sest päike on nii ere) ja bussi. Alguses mõtlesime, et läheme päris linna, kus välismaallaste haigla olemas (mu kindlustus katab praktiliselt kõike!), kuid tee peal mõtlesime ümber. Mul ju ainult rohtu vaja ja tõlk on olemas. Seega hüppasime välja ja läksime kohalikku hiina haiglasse.
See selline nõukaaja urka haigla moodi. Olen selliseid mingi vene nõukaaja filmidest näinud... Suur hoone, tühjad koridorid. Haigla lõhna ei olnud (ei tea, kas see tähendab, et seal midagi ei desinfitseerita?). Kõigepealt registratuuri, kus kirjutati mu nimi üles (kuigi ainult Kristiin, sest rohkem polnud ruumi) ja maksin 5 RMB. Siis läksime arsti otsima. Ta tegi küll parajasti suitsu, kuid lõpetas, siis võttis meid kohe vastu. Tuba nagu tuba ikka. Kõik äbarik, must, seina pealt värv koordub... kui onul oli täitsa valge kittel seljas. Küsis küsimusi, mõõtis vererõhku, vaatas keelt, kuulas umbes 3 minutit südant ja siis otsustas mulle paar asja välja kirjutada. Ei saanud alguses aru, mis need on. Kuid vahet pole. Tänasin ja läksime nüüd rohtu saama. Rohud sai kätte sealtsamast registratuuri juurest. Kokku maksid 26 RMB. Mu kindlustus maksab ka need kinni. Väiksemas purgis asja peaksin võtma 1-2 tabletti 3 korda päevas ja teist 4-5 tükki 3 korda päevas. Just nimelt - 4-5 tükki. Küsisin umbes seitse korda üle. Hiina rohud, seega ei vaielnud vastu. Kuna neid tuli pärast sööki võtta, siis ei saanud neid kohe manustada. Nõme on see, et kui on nii valus, siis ei taha ju süüa.... Kuid leidsin lahenduse. Hotelli jõudes läksin restosse ja tellisin endale värskelt pressitud apelsini mahla ja puuvilja taldriku. Selle sõin ära ja tablettidest sai ka kõht täis. Ja teate, mis siis juhtus?..... Ei midagi.
Uurisin internetist, et see väiksem purk oli vererõhuga seotud. Ja teine on mingi hiina traditsiooniline herbal ravim migreeni vastu. No mingu põrgusse. Ma muidu olen täiesti nõus, et ei tasu keemiat sisse ajad ja õige toitumine ja liikumine peaksid hoidma keha tasakaalus ja rahus ja blablabla. Kuid kui tuleb valust kägardunud tüdruk su ette, siis kuidas sa annad talle mingit äka-toodet, mille tulemus väljendub selles, et pikas perspektiivis suren 5 minutit hiljem ära. No kuidas saab niimoodi! Kas ta mingit vannet ei andnud??
Kuid õnneks lõppes tööpäev ära. Pean kätt südamele pannes tunnistama, et väga produktiivne ei olnud. Vaevaliselt tulin oma saksa kollegiga koju. Ning Jumal teda õnnistagu, ta oli just saanud paki oma vanematelt, kus muuhulgas ka saksa ibuprofein, mida ta minuga jagas. Ning see aitas umbes 20 minutiga. MOTT. Oleks see varem olemas olnud või oleks seda arst mulle andnud, oleks draamat palju vähem olnud ja mu blogipostitus ka poole lühem...
Kuid olin ikkagi tubli, valu kadumisest hoolimata sõin korralikult (ehk siis õuna ja banaani) ja võtsin mingi aja pärast ka oma iidsed ravimid ära....
Täna oli juba täitsa ok. Vahepeal nagu annavad pea ja kõht tunda, kuid neid saa ignoreerida. Ja nagu ma haiguse ajal lubasin, alustasin hommikut kaerahelbepudruga ja pärast tööd läksin trenni. Vot. Loodame, et selleks nädalaks on elevus möödas.
Millest see oli? Alguses arvasin, et toidumürditus... Kuid sõime Krissuga samu asju ja tal kõik korras. Ja nüüd on siis erinevad teooriad: vedelikupuudus, ühekülgne toitumine, mineraalide puudus, stressilangus, uus kliima ja alati on võimalus, et sõin mingi patsilli ära ainuüksi lifti nuppu vajutades ja hiljem sama näpuga huulebalsamit peale pannes. Kuid müstika.
Loo moraal: Nautigem hetki ilma füüsilise valuta. Need on ilusad. Ja igaks juhuks tuleba hoida ibuprofeini alati kotis.
Musi,
Kris
Magasin, magasin... kehva oli. Paar korda seal "heas ruumis" käimist elu ei parandanud. Imelik... Kuid see selleks. Ärkasin hommikul üles, süüa ei tahtnud, vett juua ei tahtnud (MISTAKE!!!), panin oma seitse asja kokku ja läksin rongi peale. Kõhus olid kogu aeg teravad pisted ja halb oli olla. Rongis vajusin kurnatult kohe istmele ja silmapilgutusega olingi juba Wuxis. Kaks tundi oli bussini aega. Selle aja sees ma tavaliselt käin toidupoes, joon ühe kohvi ja loen natuke.
Astusin siis vaevatult poe poole. See selline hiiglasuur kaubanduskeskus. Jalg jala ette... Kott tundus raske, keha leemendas higist (väljas oli nagu ikka umbes 35-38 kraadi) ja kuigi olin alustanud vaikselt vee joomist, ei tundnud see aitavad. Ja need torked... Kohe selg läks kõveraks kui hoog peale tuli... Jõudsin õhukonditsioneeritud kaubanduskeskusesse. Temperatuuri vahe andis hetkeks kergendust. Kuid väsinud... oi oi kui väsinud ma olin. Võtsin korvi ja tegin peas minimaalse nimekirja asjadest, mida vaja oleks. Liikusin ainult selle nimel, et saaks see ühele poole ja siis saan ma rahulikult kuskil hinge tõmmata ja vett juua (tegelikult igatsesin teed). Pärast 3 minutit poes, oli selge, et krdile kõik ja, et see pole enam naljakas. Ruttu-ruttu tahaks ära. Maksmise järjekorras toetasin pead igale võimalikule asjale, külm higi hakkas keha katma ja silmade eest hakkas uduseks minema. Kuid panin hambad risti ja lubasin endale, et kohe kui saab makstud, otsin tooli, kuhu luban endal kokku kukkuda. Nii. Makstud. Kus on tool. Kus on tool. Silmad udused. Tool. Miks krt pole ühtegi tooli!!!! Näen tooli. Tuigerdades liigutan mingeid nuudlitest jalgu, põlv käib korra maas, kuid paari sekundiga ja iidsete eestlaste naiste paganliku tahtejõuga tõusen püsti ja potsatan toolile. Õnnis-õnnis moment. Kotid kukkusid kuhugi, pea kätele ja taastun... Kõik on läbimärg. Laubal asetsevad käed tilguvad. Väga naiselik vaatepilk. Kuid mul oli sel hetkel po...ui (vabandust, kuid sel hetkel oli nii). Pilt tuli tagasi. Ja läksin ettevaatlikult kohviku poole, kus sain vee ja järgmised tund aega olin kägaras sealses tugitoolis.
Pean tunnistama, et huul värises. Kodus oleksin saanud kõik krdile saata, võtta takso, helistada sõbrale ja koju sõita. Või hullemal juhul traumapunkti. Kuid siin ei saa. Ok traumapunkt oleks kõne alla tulnud, kuid seal oleks selgitamine veel rohkem aega ja energiat võtnud ja ausalt üteldes ei tea, kuidas on haigla hiina keeles.... (peaks ära õppima). Mõtlesin emale helistada või Krissule, kuid õnneks seda ei teinud. Mis nad oleksid saanud teha ja mingit halisevat tütart kuuldes oleksid kodused puhta hulluks läinud. Kell tiksus ja kui aeg oli küps, siis suutsin samme lugedes bussi peale minna. Kogu selle aja jooksul oli selge, et tööle ma küll ei lähe. Mingu nad põrgusse. Kui neile ei meeldi, siis panen seitse asja kokku ja tulen tulema.... Jõudsin koju ja mu imearmsasse ja pehmesse voodisse. Me oleme voodiga saanud nüüd sinasõbraks ja palun siiralt vabandust, et ma varem tema pehmuse puudusest nii halvast rääkisin. Ta on karm, kuid hoolitsev...
Saatsin tööle sms-i, sest ma ei teadnud, kellele helistada, sest mu ülemused olid ära. Vastuseks tuli, et ära muretse, saa terveks... Magasin, jõin vett, magasin... Kõik kohad valutasid ja olid väsinud. Tõusis palavik. Hommikul oli ka veel pisike palavik ja kõhus ikka teravad pisted, kuid juba vähem. Teisipäeva lõunal oli elu juba elamist väärt. Palavikku polnud ja kõht ei valutanud enam väga palju. Ja siis tuli õhtu.... ja sellega koos migreeniline peavalu... ja ei ühtegi valuvaigistit peale vietnami salvi... öösel ei saanud sellepärast ka magada. Öösel lubasin, et kohe kui kell saab seitse, siis helistan kellelegi ja ütlen, et nüüd läheme arsti juurde (et mingit valuvaigistit saada) Hommikul mõtlesin, et lähen ikka tööle. Mõnikord see aitab (füüsiline tegevus), ja kui ära ei lähe, siis tellin endale lõuna ajal takso ja käin lähimas apteegis ära. Ok mõeldud-tehtud.
Tööl üteldi mulle kohe, et me lähme shuttle-bussiga arsti juurde. Et pole mingi "et ei taha tüli teha" ja blablabla. Ausalt üteldes, arvan et kuna nad on mind siiamaani ainult heas tujus ja naeratavana näinud, siis mu halb ja morn tuju hirmutas neid vist natuke... Igastahes, päikeseprillid ette (sest päike on nii ere) ja bussi. Alguses mõtlesime, et läheme päris linna, kus välismaallaste haigla olemas (mu kindlustus katab praktiliselt kõike!), kuid tee peal mõtlesime ümber. Mul ju ainult rohtu vaja ja tõlk on olemas. Seega hüppasime välja ja läksime kohalikku hiina haiglasse.
See selline nõukaaja urka haigla moodi. Olen selliseid mingi vene nõukaaja filmidest näinud... Suur hoone, tühjad koridorid. Haigla lõhna ei olnud (ei tea, kas see tähendab, et seal midagi ei desinfitseerita?). Kõigepealt registratuuri, kus kirjutati mu nimi üles (kuigi ainult Kristiin, sest rohkem polnud ruumi) ja maksin 5 RMB. Siis läksime arsti otsima. Ta tegi küll parajasti suitsu, kuid lõpetas, siis võttis meid kohe vastu. Tuba nagu tuba ikka. Kõik äbarik, must, seina pealt värv koordub... kui onul oli täitsa valge kittel seljas. Küsis küsimusi, mõõtis vererõhku, vaatas keelt, kuulas umbes 3 minutit südant ja siis otsustas mulle paar asja välja kirjutada. Ei saanud alguses aru, mis need on. Kuid vahet pole. Tänasin ja läksime nüüd rohtu saama. Rohud sai kätte sealtsamast registratuuri juurest. Kokku maksid 26 RMB. Mu kindlustus maksab ka need kinni. Väiksemas purgis asja peaksin võtma 1-2 tabletti 3 korda päevas ja teist 4-5 tükki 3 korda päevas. Just nimelt - 4-5 tükki. Küsisin umbes seitse korda üle. Hiina rohud, seega ei vaielnud vastu. Kuna neid tuli pärast sööki võtta, siis ei saanud neid kohe manustada. Nõme on see, et kui on nii valus, siis ei taha ju süüa.... Kuid leidsin lahenduse. Hotelli jõudes läksin restosse ja tellisin endale värskelt pressitud apelsini mahla ja puuvilja taldriku. Selle sõin ära ja tablettidest sai ka kõht täis. Ja teate, mis siis juhtus?..... Ei midagi.
Uurisin internetist, et see väiksem purk oli vererõhuga seotud. Ja teine on mingi hiina traditsiooniline herbal ravim migreeni vastu. No mingu põrgusse. Ma muidu olen täiesti nõus, et ei tasu keemiat sisse ajad ja õige toitumine ja liikumine peaksid hoidma keha tasakaalus ja rahus ja blablabla. Kuid kui tuleb valust kägardunud tüdruk su ette, siis kuidas sa annad talle mingit äka-toodet, mille tulemus väljendub selles, et pikas perspektiivis suren 5 minutit hiljem ära. No kuidas saab niimoodi! Kas ta mingit vannet ei andnud??
Kuid õnneks lõppes tööpäev ära. Pean kätt südamele pannes tunnistama, et väga produktiivne ei olnud. Vaevaliselt tulin oma saksa kollegiga koju. Ning Jumal teda õnnistagu, ta oli just saanud paki oma vanematelt, kus muuhulgas ka saksa ibuprofein, mida ta minuga jagas. Ning see aitas umbes 20 minutiga. MOTT. Oleks see varem olemas olnud või oleks seda arst mulle andnud, oleks draamat palju vähem olnud ja mu blogipostitus ka poole lühem...
Kuid olin ikkagi tubli, valu kadumisest hoolimata sõin korralikult (ehk siis õuna ja banaani) ja võtsin mingi aja pärast ka oma iidsed ravimid ära....
Täna oli juba täitsa ok. Vahepeal nagu annavad pea ja kõht tunda, kuid neid saa ignoreerida. Ja nagu ma haiguse ajal lubasin, alustasin hommikut kaerahelbepudruga ja pärast tööd läksin trenni. Vot. Loodame, et selleks nädalaks on elevus möödas.
Millest see oli? Alguses arvasin, et toidumürditus... Kuid sõime Krissuga samu asju ja tal kõik korras. Ja nüüd on siis erinevad teooriad: vedelikupuudus, ühekülgne toitumine, mineraalide puudus, stressilangus, uus kliima ja alati on võimalus, et sõin mingi patsilli ära ainuüksi lifti nuppu vajutades ja hiljem sama näpuga huulebalsamit peale pannes. Kuid müstika.
Loo moraal: Nautigem hetki ilma füüsilise valuta. Need on ilusad. Ja igaks juhuks tuleba hoida ibuprofeini alati kotis.
Musi,
Kris
Friday, August 6, 2010
Unustasin...
...mainida igaksjuhuks, et kui hetkel panen silmad kinni ja tuleb ette Harju tn 11, siis teised arge heituge, sest permanentselt tuleb silmade ette Olde Hansa, AA, Pukk ja Kadriorg, ning loomulikult Kaberneeme ja memmelikult emme syli, kuhu saab pea panna.... Ning siis isa, kellega meil hommiku traditsioonid.
Isa, kas ma olen sulle ytelnud, mis meie lemmikdialoog siiamaani on olnud? Siin see on:
Isa: Tere hommikust!
Mina: Mhmhm.
Isa: Kuidas sa magasid?
Mina: Mhmhm.
Isa: Hasti?
Mina: Mhmhm.
Isa: Oeh, jalle on Kristiinal halb tuju.
Mina: Sa ju tead, et ma hommikul ei raagi. Miks sa siis kysid ja siis ma vastan "mhmhm" ja siis sa arvad et mul on halb tuju. Mul pole halb tuju. Ma lihtsalt ei taha hommikul raakida. Ja miks meil peab see vestlus olema igal teisel hommikul????
Isa: No see on nii tore traditsioon.
100 punkti!
Kalli uuesti,
Kristiina
Isa, kas ma olen sulle ytelnud, mis meie lemmikdialoog siiamaani on olnud? Siin see on:
Isa: Tere hommikust!
Mina: Mhmhm.
Isa: Kuidas sa magasid?
Mina: Mhmhm.
Isa: Hasti?
Mina: Mhmhm.
Isa: Oeh, jalle on Kristiinal halb tuju.
Mina: Sa ju tead, et ma hommikul ei raagi. Miks sa siis kysid ja siis ma vastan "mhmhm" ja siis sa arvad et mul on halb tuju. Mul pole halb tuju. Ma lihtsalt ei taha hommikul raakida. Ja miks meil peab see vestlus olema igal teisel hommikul????
Isa: No see on nii tore traditsioon.
100 punkti!
Kalli uuesti,
Kristiina
Tere tulemast koik eestlased, sobrad, sulelised, karvalised ja hiinlased - olen helde, sest...
.....kaes on reede ja olen jalle Shanghais. Need, kes minuga vahepeal suhelnud on, teavad, et see koondnimetuseks "sodur linnaloal". Ehk siis esimene klaas veini murrab kui imearmas tiiger, keda ma tahaks koju koduloomaks, ning, kes paistab muidu imearmas ja ohutu ja lakub teeklaasist piima ja siis.... ootamatult aigab kapaga ja oledki lannu... nii on minu suhe veiniga viimasel ajal... kuna wuxi-s seda ei saa, siis see maksa paast paneb mind ohuolukorda normaalses maailmas ehk Shanghais. Nii et tegelikult julgustan inimesi regulaarselt tegelemast joomisega :))))
Panen silmad kinni ja mis tuleb ette......... Kas on vaga nome, kui ytlen MKM? Oh, kui byrokraatlikult hea kasvatusega ma olen. Elagu MKM ja minu endised kolleegid (kes minu juba unustanud...)!
Soovin teile koigile suureparast reedet. Arge tehke midagi moistlikku ega korralikku! (ei julgusta seadust rikkuma). Kuid ei tahaks midagi kahetseda. Mitte kunagi. Kuid mida peaks tegema, et ei peaks kahetsema?
Kallistan ning igatsen,
Kris
PS Aitah, Tuuli, kommentaari eest. Ma ei saa kommentaaridele otse vastata. Jallegi Hiina omaparasus....
Panen silmad kinni ja mis tuleb ette......... Kas on vaga nome, kui ytlen MKM? Oh, kui byrokraatlikult hea kasvatusega ma olen. Elagu MKM ja minu endised kolleegid (kes minu juba unustanud...)!
Soovin teile koigile suureparast reedet. Arge tehke midagi moistlikku ega korralikku! (ei julgusta seadust rikkuma). Kuid ei tahaks midagi kahetseda. Mitte kunagi. Kuid mida peaks tegema, et ei peaks kahetsema?
Kallistan ning igatsen,
Kris
PS Aitah, Tuuli, kommentaari eest. Ma ei saa kommentaaridele otse vastata. Jallegi Hiina omaparasus....
Friday, July 30, 2010
Esimene kuu
Märkamatult on möödunud terve kuu. Õigemini juba natukene rohkemgi. Siiamaani olen seiklusega igati rahul ja kahetsust pole tundnud. Pigem vastupidi, hea meel on, et enne pensioni sellise asja ette võtsin. Vabandan, et ennast siin kiidan, kuid tuleb endale vahepeal pai teha. Kõik, kes seda muidu saaksid teha, on ju kaugel-kaugel.
Elu on stabiliseerunud ja välja on kujunemas omad rutiinid. Eks seda näitab ka mu vähenev arv blogipostitusi. Üllatusi või šokke jääb vähemaks. Kõigega harjub, vist.
Eelmisel nädalal töötasin seitse päeva järjest ja siis pühapäeva õhtuks tulin jällegi Shanghaisse. Õhtul oli ka eriline eesmärk - Tuuli oma sõpradega oli Hiinas. Seega saime kokku, sõime natuke sushit ja jõime veini. Õhtu lõppes nagu ikka Kassibaaris, kus meiega ühinesid Anneli abikaasa, ühe eesti ajakirjaniku ja tema abikaasaga. Tutvustamine käis ruttu ja ei olnud nagu mahti registreerida, kes uued külalised olid. Samuti istusid nad kaugel. Järgmisel õhul kui püüdsime edutult Krissuga veeta vaikset õhtut "Finding Nemo" ja siidri seltsis, tuli jutu sees välja, et see "üks ajakirjanik" oli Jaanus P ehk siis Venemaa kirjelduste (jpt) autor EPL-ist. See võttis ausalt üteldes väga kurvaks ja vihaseks. Miks nad ei ütelnud? Ma oleks ju tahtnud midagi küsida ja nomaitea.... nüüd on küll kohe kohutavalt kurb, et ma temaga ei kohtunud. Ehk siis kohtusime, kuid ei kohtunud ka. Tagant järgi mõtlen, et oli jah täitsa Jaanus P, kuid ma ju ei mõelnud.... Krdi krdi krt.
Igastahes kolmapäeval jõudsin tööle tagasi. Täna oli mu esimene hiina keele tund. Oskan nüüd ütelda ema, isa, onu, vanem vend, noorem vend (erinevad sõnad) ja ma söön toitu ja ma joon vett ning küsida mis see on. Tegime ka hääldusharjutusi. On suur vahe, kas su hääletoon läheb üles, alla, seisab paigal või käib üles-alla-üles. Nii et aega vist veel läheb... Kuid õnneks õ-tähe hääldusega ei olnud probleeme :)
Igastahes homme on mul vaba päev ja kavatsen magada. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja trenni teha.
Ilusat reedet!
K
PS ajaloolised momendid on olnud - eelmisel nädalal sain tagasi passi, kus sees helesinine unistus ehk siis residence permit ja täna sain pangakaardi, kus ilusti esimene palk ka peal.
Elu on stabiliseerunud ja välja on kujunemas omad rutiinid. Eks seda näitab ka mu vähenev arv blogipostitusi. Üllatusi või šokke jääb vähemaks. Kõigega harjub, vist.
Eelmisel nädalal töötasin seitse päeva järjest ja siis pühapäeva õhtuks tulin jällegi Shanghaisse. Õhtul oli ka eriline eesmärk - Tuuli oma sõpradega oli Hiinas. Seega saime kokku, sõime natuke sushit ja jõime veini. Õhtu lõppes nagu ikka Kassibaaris, kus meiega ühinesid Anneli abikaasa, ühe eesti ajakirjaniku ja tema abikaasaga. Tutvustamine käis ruttu ja ei olnud nagu mahti registreerida, kes uued külalised olid. Samuti istusid nad kaugel. Järgmisel õhul kui püüdsime edutult Krissuga veeta vaikset õhtut "Finding Nemo" ja siidri seltsis, tuli jutu sees välja, et see "üks ajakirjanik" oli Jaanus P ehk siis Venemaa kirjelduste (jpt) autor EPL-ist. See võttis ausalt üteldes väga kurvaks ja vihaseks. Miks nad ei ütelnud? Ma oleks ju tahtnud midagi küsida ja nomaitea.... nüüd on küll kohe kohutavalt kurb, et ma temaga ei kohtunud. Ehk siis kohtusime, kuid ei kohtunud ka. Tagant järgi mõtlen, et oli jah täitsa Jaanus P, kuid ma ju ei mõelnud.... Krdi krdi krt.
Igastahes kolmapäeval jõudsin tööle tagasi. Täna oli mu esimene hiina keele tund. Oskan nüüd ütelda ema, isa, onu, vanem vend, noorem vend (erinevad sõnad) ja ma söön toitu ja ma joon vett ning küsida mis see on. Tegime ka hääldusharjutusi. On suur vahe, kas su hääletoon läheb üles, alla, seisab paigal või käib üles-alla-üles. Nii et aega vist veel läheb... Kuid õnneks õ-tähe hääldusega ei olnud probleeme :)
Igastahes homme on mul vaba päev ja kavatsen magada. Loodetavasti suudan end kokku võtta ja trenni teha.
Ilusat reedet!
K
PS ajaloolised momendid on olnud - eelmisel nädalal sain tagasi passi, kus sees helesinine unistus ehk siis residence permit ja täna sain pangakaardi, kus ilusti esimene palk ka peal.
Subscribe to:
Posts (Atom)
