.....kaes on reede ja olen jalle Shanghais. Need, kes minuga vahepeal suhelnud on, teavad, et see koondnimetuseks "sodur linnaloal". Ehk siis esimene klaas veini murrab kui imearmas tiiger, keda ma tahaks koju koduloomaks, ning, kes paistab muidu imearmas ja ohutu ja lakub teeklaasist piima ja siis.... ootamatult aigab kapaga ja oledki lannu... nii on minu suhe veiniga viimasel ajal... kuna wuxi-s seda ei saa, siis see maksa paast paneb mind ohuolukorda normaalses maailmas ehk Shanghais. Nii et tegelikult julgustan inimesi regulaarselt tegelemast joomisega :))))
Panen silmad kinni ja mis tuleb ette......... Kas on vaga nome, kui ytlen MKM? Oh, kui byrokraatlikult hea kasvatusega ma olen. Elagu MKM ja minu endised kolleegid (kes minu juba unustanud...)!
Soovin teile koigile suureparast reedet. Arge tehke midagi moistlikku ega korralikku! (ei julgusta seadust rikkuma). Kuid ei tahaks midagi kahetseda. Mitte kunagi. Kuid mida peaks tegema, et ei peaks kahetsema?
Kallistan ning igatsen,
Kris
PS Aitah, Tuuli, kommentaari eest. Ma ei saa kommentaaridele otse vastata. Jallegi Hiina omaparasus....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Eks päkapikud tooksid jõuluks Solpadeini, kui nad teaksid aadressi ;)
ReplyDeleteMuide viimasel ajal on minu käest sinu kohta küsitud rohkem kui seda, et kuidas minu endal läheb, kui nüüd mõtlema hakata... Võibolla on need siis koridorikaugemad või endised MKMlased, aga unustatud küll ei ole :) Või noh, mida mina asjast üldse tean, et minult küsida - ma ju kah lugenud vaid pool su seiklustest... Aga mingi äratundimisrõõm või kadedus su viimasel ajal väheke melanhoolsemaks kujunenud jutust tekib minus sellegi poolest. Lõppude lõpuks on intensiivselt endaga veedetud aeg parim! Pean silmas enda testitmist ja olukorra ületamist, isegi kui seda kogemust ei ole võimalik pärast kellelegi seletada, mis muudab näiliselt üksildaseks, on see selline päris elus olemise tunne, mida ei saa nüri paberitreimisega võrrelda. Ja ka hallis argipäevas saab väga üksik olla ja sõprade kõrval neist lahku kasvada. Tundub kulunud, kuid ma ei saa ütlemata jätta, et päris head sõbrad ikka jäävad, isegi, kui neid näeb korra aastas või üle mitme aasta. Minu jaoks elab üks Eesti väikesaare sõbranna vahel kaugemal kui pool Euroopat, ometigi tunneb ta mind endiselt paremini, kui mõni inimene, kes mul igapäevaselt kõrval käib. Neid näiteid on veel :) Vahel ongi sellist "hiina sõela" vaja inimeste sõelumiseks, sest oma teed peab nagunii käima. Distants lööb pildi klaariks päris mitmes mõttes, teeb elu lihtsamaks ja kirkamaks, arvan ma. PS. Sinu eesti keelt on lust lugeda! :)