Keep on smiling...

Tere,
Kiirpostitus. Eelmisel kolmapäeval oli järjekordne väljasõit meie lastekoduga. Läksime parki tuulelohesid lennutama. Kontrollküsimus: Millal teie viimati tuulelohesid lennutasite?? Minu jaoks oli see üleüldse esimene kord. Ja olin üllatunud kui lübus võis see olla. Eks nii oligi, et alguses püüdsid lapsed, kuid nemad ju jooksid jäneshaake tehes, edasi-tagasi nagu põgeneks herilase eest ja siis ei saa küll tuulelohe õhku tõusta, ja siis võtsid täiskasvanud rahulikult asjad üle. Imelik oli vaadata oma ülemusi üle muruplatsi jooksmas... Eks ise oli mingi hetk samasugune.

Kuid üritus algas loomulikult laste etteastetega ja mängudega, kust ka valged "pidid" osa võtma. Miks pidid? Eks ikka sellepärast, et kokkukutsutud ajakirjanikud-fotograafid saaksid pilte teha. Mingil hetkel lihtsalt seisime Meremehega ja naeratasime minut aega kramplikult, sest välgud sähvisid. Üldse polnud tore.

Ja siis hakkas vihma sadama...

Üldisel oli tore. Kuid lastega ma seekord liiga ei tegelenud. Lily oli mind ka unustanud. Sain sellest nüüd üle.

Maipühad tulekul

Nädal on nüüd seks korraks möödas. Pean selgituseks oma eelmisele postitusele ütlema, et tegemist pole (polnud) maailma lõpuga või pisarates tüdrukuga. Oli lihtsalt tööstressi täis päev ja täieliku Hiinamaa logi huvides, tuleb ka selline päev jäädvustada. Kuid tegelikult on tore. Selline tööstress kuidagi.... Ja koguse selle nädala olen ainult ringi jooksnud, tuhat mõtet peas, korraldanud, delegeerinud, kontrollinud, vihastanud (=kulmu kortsutanud) jne jne... ehk siis olen olnud asendamatu ;) Seda me ju kõik tahame... ja kui antakse, siis vingume, et kas sellist Eestit me siis soovisimegi...
Tänane päev lõppes heakskiitva noogutusega Lume poolt ja mul lubati ülikond seljast võtta. Ja homme ei pea tulema. Muidugi viimane oleks normaalselt ka loomulik, sest on ikka laupäev ja olen tööl juba kuuendat päeva, siis hotell elab omas rütmis. Homme ju esmakordselt Lastetuba avatud ja samuti on maipühad. See tähendab, et palju rahvast. Kuigi olen nüüd kontori inimene ja reeglite järgi võiksin toas lakke sülitada, siis nii päris ei saa. Pühapäeval ja esmaspäeval lähen toiduosakonda appi ja teisipäeval on jälle tavaline töö. Järgmisel nädalal suudan ka võib olla oma reservatsiooni osakonnale keskenduda. Kuid see on juba nii igav ja asine jutt. Püüan midagi põnevat siin korda saada ja siis oleks ka midagi uut kirjutada.
Mind kutsuti, või õigemini Prillipapaga rääkisime oma tavalistest asjadest ja see hõlmas ka jalgpalli. Ma pole mingi eriline jalgpalli fänn, kuid tean, et Hiinas mängib nüüd üks uus eestlane. Ja tema meeskond mängib järgmisel neljapäeval Nanjingis eestlase võistkonnaga. Ja kuuldavasti on see eestlane, kelle nime ma praegu ei mäleta ja ei saa ka hetkel googeldada, on meeskonna heaks juba mitu-mitu väravat löönud. Igastahes, Prillipapa läheb seda vaatama ja ta küsis, kas tahaksin kaasa tulla. Ta saaks mulle holiday innis toa mõistliku hinnaga ja Nanjing on ka ju nägemata. Hetkel ei võtnud seda tõsiselt, sest plaan oli Shanghaisse minna. Kuid kuuldavasti läheb Krissu Jaapanisse sel nädalavahetusel, seega pole nagu mõtet... Kuid mõtlen selle peale... Iseenesest Hiina jalgpalli matš oleks ju huvitav näha. Õnneks vandumistest ei saa ju veel aru....

Aaarrrghhhh

Imestan, kuidas hotell veel püsti püsib... ning imetlen oskust raha teenida mittemidagi tegemisest... Detailidesse laskumata elan siin anonüümselt tööstressi välja...

See nädal ja järgmisel olen reservatsiooni osakonnas, mida juhib ebaingellik Ingel (inglisekeelse nimega). Kujutage ette õuna, millel kaks jalga all, miniseelik ja punased tikk-kontsadega kingad jalas. Ta ei naerata, ei tervita, vaid põrnitseb. Olen nüüd tema osakonnas olnud kaks päeva ja ta pole kordagi minuga otse rääkinud ja minu viisakatele naeratusrohketele otse temale suunatud "tere hommikust" ja "homseni" hõigetele pole kordagi vastatud. Põrnitseb korraks ja siis pöörab pilgu kõrvale. Esmaspäeva hommikul ütles minust mööda vaadates, et pole aega minuga rääkida ja siis lõikas küüsi pool tundi. Kella kolmest kuulsin bling-blong hääli ta arvutist, mis tekivad kui mängida mingit mullilaskimse mängu vmt ja kui poole tunni pärast see vakka jäi ja ma ta poole pea pöörasin, siis sain aru, et ta pole mitte lõpetanud mängimist, vaid on suundunud solitaire´i juurde. Tegin tööd edasi ja kui ma rõõmsalt pool kuus talle head aega ütlesin, siis oli tal sama kaardimängu pilt veel ees.... Täna hommikul alustas ta kohe kaartidega.

Samasugust suhtumist ja pliiats-kukub mentaliteeti kogesin täna ka FO (front office) ja Purchase´ing osakonnas. Ma ei viska esimest kivi - ise lahkun ka üpris täpselt. Kuid töö ajal, kui on tööd vaja teha, siis teen ma tööd. Ja nüüd kui meil on paanika-klaarika laupäeval "avatava" Lastetoa pärast, siis olen valmis mistahes tegema. Täna õhtul peale tööd otsiti mind taga, et teada saada kui suur peaks olema Lastetoa logo ühel posteril. Kuna ei saanud niimoodi kohe vastata, sest ei saanud aru, millisest posterist jutt käis ja küsija unustas seda ise ka küsida ja raius järjekindlalt oma küsimust "kui suur peab see olema" ja ei mõistnud minu täiendavat küsimust, et milleks seda vaja läheb, kuhu sa seda panna tahad, siis lasin ühendust võtta Ostu osakonnaga, et leppida aeg kokku homme hommikuks, et räägime asjad selgeks. Kuna tegemist kiireloomulise asjaga ja meil homme kl 8.30 lastega väljasõit, siis loomulikult tahtsin kohtumist kella kaheksaks hommikul. Tema, kes mind taga ajas ja olevat ütelnud, et kiire-kiire asjaga, vastas selle peale, et kell kaheksa on liiga vara. Töö alles 8.30. Nii et see asi nüüd lükkub ka edasi, kuni tal aega on. Kuid arvake ära, kes selle eest pähe võib saada....

Selle lastetoa planeerimisega on riburadapidi selliseid asju. Minule on antud see asi koordineerida. Ideid genereerisin juba kuskil augustis....ja siis uuesti novembris.... ja siis nüüd uuesti märtsi alguses... Nüüd läksid puhtalt rakendusse minu ja Meremehe mõtted. Koordineerin. Koordineerisin ja tegin kõik ettevalmistused enne puhkust ära. Nüüd tulen tagasi ja mingid asjad on tehtud, kui keegi ei tea, mida teine teeb. Siin pole sellist traditsiooni, et saadame kirju CC ja hoiame üksteist kursis.... Võtsin siis asjad eile-täna kokku ja jagasin ülesandeid. Infoks see, et Lastetuba kuulub Terviseklubi alla, mis omakorda kuulub FO alla. Seega reaalsed töötajad ja rakendajad on FO inimesed. Üleüldse igasugused aktiviteedid peaks olema Terviseklubi rakendada. Minu ülesandeks oli koordineerida ehitamist ja ettevalmistamist. Ma ei saa reaalse rakendamisega seotud asju kellelegi käsuks panna. Ikka palun... ja kas äkki saaks.... Palusin siis FOl üle vaadata nädalavahetuse töögraafik, et kindlasti meil oleks piisavalt inimesi nii Terviseklubis, kui ka Lastetoas. Samuti mainisin nende tööga seotud vahendite olemasolu kohta.... Vastu sain suhtumise, et umbes nojah, kuid me ei saa ikka rohkem inimesi sinna panna, sest pühad on ja siis maksame kolmekordselt ja siis ei saa me seda-seda-seda-seda teha jne jne. Nagu see oleks minu asi... Seda juttu rääkis mulle assistant FOM. Tema saab pähe, kui see päris rakendamine ei õnnestu. Kuid sellest ta ei saanud aru. Mina rebendasin oma maksa. Samuti mingid hoopis umbluu teemad, mis puudutavad üldist pühade planeerimist (maipühad nädalavahetusel) ja mis pole kaugeltki minu teemad, kuid mulle lihtsalt turgatasid pähe, et oih-kas-me-sellele-oleme-mõelnud... ja siis visatakse mulle pilk, et mis see nende asi on (kuigi konkreetselt nende tööülesanne) ja siis teen mina selle lihtsalt ära, sest vastasel juhul jääks see tegemata....

Ning kõige selle kammajaaaaaaaa juures pidas peadirektor eile koosolekul osakonnapeadele kõne, et kuidas me oleme mõttetud ja ainukesed ideed tulevad temalt. Ja ta vaatas mulle ja Meremehele otsa. Võib olla oli see keelest tingitud, et räägib inglise keeles ja kuna me saame temast aru erinevalt enamusest, siis pilk maandub meie nägudel. Siis me küll siunasime Meremehega pärast teda (muidugi mitte tema ees)... Me ainukesena püüame midagi ära teha, toetust teistelt osakondadelt ei saa, teeme omade jõududega, ja pärast saame sõimata ka veel!!! Ja enamus peadirektori ideid pärineb kuuajalise hilinemisega ikka meilt... Mitte, et me suurepärased oleksime, kuid teised lihstalt ei tee midagi..... Teine näide sealt koosolekult selline, et peadirektor küsis, et mis oleme me ette võtnud kokkadega, kes hommikusöögi teenistuse ajal külalistega ei suuda suhelda ja põrnitsevad ainult. Et mis treeninguid plaanime. Ja siis vaatas jälle meile kahele otsa!!! Kuidas nüüd see meie teema oli??? Eriti kui laua taga istub Köögi osakonna ülem ja tegemist tema töötajatega. Mina olen eksole trainee, ja Meremees vastutab ettekandjate eest....

Ehk siis tegija saab peksa niikuinii... Inimesi lahkub siin iganädal, nii et pole aimu ka, kuidas siin paari kuu pärast üleüldse midagi toimuda saaks...

Ok. Hingan nüüd sügavalt sisse ja välja ja homme jälle päev.

Head ööd!

Eestis käidud nagu lipsti....

Minu vaikust võib põhjendada sellega, et olin välisreisil Eestis. Olin turist Tallinnas. Ja ma pean kõikide eestlaste kurvastuseks ütlema, et eestlased on üks sõbralik ja tore rahvas. Neelake see karm kibe pill alla ja lõpetage vingumine! Kuid alustan algusest.

Lend Helsingisse oli tore. Ootasime kõigepealt lennukis üle pooleteise tunni, kuid see mind ei morjendanud. Olin lennukisse saabudes kohe alla neelanud magamistableti, hiljem ka teise...kadus ajataju. Naljakas. Tabletiga magamine pole nagu üldse magamine. Aeg kaob lihtsalt käest. Seetõttu olin võin teisi kadedaseks tehes ütelda, et Shanghai-Helsingi lend oli umbes 2,5 tundi. Kui kohale jõudsin, siis hakkas juba varakult süda tuksuma. Peaaegu, et nagu kodus, kuid natukene veel. Algselt oli minu lennu ja laeva vahel üle kolme tunni. Planeerides pööritasin natuke silmi ja siunasin, et pean kodule nii lähedal veel niikaua ootama. Tundus talumatu mõte olevat. Kuid reaalsus osutus hoopis karmimaks.
Kuna olime Shanghais niivõrd kaua lennukis oodanud, siis teadsin, et pean nüüd kiirustama. Praktiliselt jooksin lennujaama ette bussi peale. Natuke pidin ka ootama, kuid buss tuli ja minu üllatuseks sai bussijuht suurepäraselt esmakorral juba aru, et soovin piletit osta (Hiinas võtaks see aega kolm-neli lauset ja käteillustratsiooni, kolm šotti tequilat rahustuseks ja google translaatorit). Bussis oli siis nüüd aega, et ringi vaadata, lülitada sisse mobiiltelefon ja arvestada aega. Peale paari mõttesekundit ja paanikas vanemate telefonikõnesid oli selge oma laeva peale ei jõua. Mõtlesin küll bussis vägivaldselt maha astuda ja takso otsida, kuid siis tuli meelde, et tegemist pole ikkagi Shanghaiga ja taksod ei pruugi minu käeviitele üleüldse reageerida. Seega kannatlikult närviliselt vaatasin kella, mis oli juba kuskil 16.50 (laev lahkus 17.30). Ükskõik, kuhu me lõpuks saabusime, sealt tormasin välja ootava takso peale ja kihutasime Läänesadamasse. Närve rahustas see, et taksojuht ei sülitanud, vaid vestles rahulikult, mis ka mind natuke rahustas. Kuigi olin surmkindel, et laev juba läinud, siis jooksin ikkagi registreerimise laua juurde ja kukkusin oma situatsiooni inglise keeles selgitama. Tüdruk vaatas mind ja ütles ilusasti eesti keeles, et ta paneb mind järgmise laeva peale, kuid see saabub Eestisse kell 22.00.
Ma ei suuda kirjeldada seda kurbus, viha ja pettumust, mis mind seal laevas valdas. Olla nii kaua ära ja oodata ja siis kui arvad, et ootamine on läbi, pead veel ootama. Kohutav! Kuid siider ja vihased sms-id (lohutavate vastustega) aitasid olukorda kontrolli all hoida.

Ja siis olingi ma kodus. Voodis, milles maganud üle kümne aasta....natuke pehme tundus.....kuid sellegipoolest oli uni imehea. Järgnevatel päevadel tegin seda, mida tegema olin tulnud. Kohtusin kõikide om sõpradega, jõin kohvikutes kohvi ja siidrit, käisin teatris ja kunstisaalis, sõin nostalgiat tekitavaid toite, ning embasin kõiki inimesi, keda soovisin võimalikult tihti. Sellest tuleb siin ju puudus. Ei oskagi väljendada, kui hea oli näha vanu sõpru – Leppa ja Pukki, ning MKMlasi ja AA-d ja Ullat ja Tarvot ja Liisut ja Heikkit. Ja pai oli ka tore....
Igastahes, ega muud rohkemat polegi ütelda. Eestis te kõik elate, seega minge õue ja näete seda, mida ma kogesin ja nägin.
Nüüd olen tagasi Hiinas. Laeva peal tekkis väga kurb moment. Ma ei tea, kohe hakkasin tönnima. Kuid sellest sain ruttu üle ja ülejäänud reis läks ootamise tähe all. Igalpool pidin kogu aeg ootama. Lennujaamas mitu tundi, nüüd siis ootan Shanghai rongijaamas oma rongi, mis tuleb nelja tunni pärast. Seega palju palju ootamist. Ja see ajab närvi mustaks. Oleks siis, et siin oleks pistik toolide kõrval ja saaks läpakast rahulikult ja suhteliselt mugavalt filmi vaadata, kuid ei... ikka teretulemast kodumaale..... siin on pistikud seal, kus Mao juhatab. Leidsin ühe pistiku põrandas, mis suht koht pärapõrgu kohas rongijaamas. Istun nüüd siin põrandal nagu ma ei tea mis..... Kohe lähen dušši alla kui koju jõuan. Iiiuu. Hambaid tahaks ka pesta. Ja trenni minna. Ja vett juua. Tegelikult võiks kella kõigepealt olla juba 12.10, et saaksin rongi peale. Muuseas, seal pole mul ka istekohta, seega...... jei!

6 müüti Hiinast

Kallid euroopa lugejad. Raske südamega avaldame teile meie subjektiivsed mõtted Hiina müütidest. Me pole mingid nõmedad pessisimistlikud vanatüdrukud, kes istuvad ja kiruvad, kui nõme on maailm. Meie suhtumises on alati tunda, et klaas on pooltäis ja püüame alati näha asjades head poolt.
Seega kõige parimate soovide saatel, peame teile südamevaluga teatama, et Hiina tarkus, filosoofia ja kultuur, on müüdid.
Euroopas on kuidagi harituse märgiks tõusnud aktsepteerimine, et kõik Aasiast tulnud on filosoofiline ja tervislik ja meil on sealt väga palju õppida. See on täitsa jama jutt!!! Siinkohal adresseerime kuute nendest:

1. Palmolive reklaamis maalitakse pilt aasia juustest... need on pehmed ja siidised ja voolavad jne...... need mustad „siidised” juuksed on nagu hobuse jõhvid ehk saba või nende lakk.... karm värk käe all. Ja seetõttu ei saa hiinlased oma juukseid kunagi väga värvida. Värv ei hakka lihtsalt külge. Samuti seletab see seda, miks hiina juuksurid lääne juustega midagi ette võtta ei oska.
2. Käime kontserdil. Tuleb hiina muusik oma koduinstrumendiga. Teeb mõtliku ja keskendunud näoga instrumendil piu...piu....piupiupiu....iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....piu-piu.... Meie esimene reaktsioon on ohe ja silmapööritus. Kuid siis lülitub sisse haritus ja haridus ja mõistame, et see on asi, mida me ei mõista. Ju siis on tegemist mingi kõrgema mitte-lihtsasti-mõistetava mõttega... Selle üle tuleb mõtelda..... hmmm........ UNUSTAGE see jutt ära. Pole raskesti mõistetav. Nad lihtsalt tinistavad seda mis parasjagu pähe tuleb ja vajutavad kuhu parasjagu sõrm satub.
3. Me kasvame üles teadmise ja kasvatusega, et kõik inimesed on südames head. Ja me sünnime siia puhta lehena. Ja meie kasvatus, vanemad ja keskkond määravad, mis iseloomujooned rohkem avalduvad. Siiralt halva maiguga suus tunnistame, et hiinlased pole esmajärgus head inimised. Saame aru, et see on karm tõdemine, kuid elu ongi karm.... Hiinlane pole abivalmis, kui tal pole mingit omahuvi sealjuures mängus. Hiinlasel on pigem hea meel kui teisel läheb kehvasti. Seda tõestavad loetematute „sõprade” pihtimused, mis kirjeldavad pikaajalise sõpruse või abielu äkilist lõppu, kui teine pool äkitselt pressis suure summa raha või varandust teiselt poolt välja. See on edukuse ja tarkuse näitaja siinmaal. Loomulikult oleme meie ka eelkõige enda huvi peal väljas, kuid kui keegi tänaval tuleb pisarsilmil abi paluma, siis ju aitame, onju? Ja kui ei aita, siis oleks see nagu meie kasvatuse ja olemuse vastu ning meil oleks hiljem paha maik suus.. Hiinlane ei aita. Ja tal poleks ka sellest sündmusest hiljem mingit mälestust.

4. Hiina filosoofia. Peame meeles, et hiina keel on lihtsakoeline. Siin pole nüansse ja mitmetähenduslikke sõnu. Nii et kui püüda hiina keelt mingisse teisse normaalsesse keelde tõlkida, siis tuleb ju tõlkesõna valida vastavalt tähendusele. Ehk siis tõlkija valib tähenduse. Ehk siis ise me mõtlesime tähenduse ja mõtte välja....
Konfutsius ütles eestikeelses tõlkes: Tõeline teadmine on see, kui me teame, et me teame seda, mida me teame, ja et me ei tea seda, mida me ei tea.
Hiina keeles ütled sa seda umbes nii; tegelik teadma on me teadma, me teadma see, me teadma ja me ei teadma, me ei teadma.

Esimene tõlkija vaatas seda kindlasti, et mida krdit??? Ja siis tundus see midagi müstilist...kauget...teadmatut..... ja tekkis mõte, et äkki on see midagi nii sügavamõttelist, et meie materialistlik läänelik aju seda ei mõista.... seega täitis tõlkija lihtsalt augud ja mõtles mõtte välja. Nii ongi...
5. Kaitserefleks või instinkt. See meil ju kõigil? Eriti naiste ja laste suhtes... Pole kõigil. Hiinlastel pole. Hiinlaste abielu eesmärk on lapse või raha saamine. Vabandust, parandan siinkohal...poisslapse saamine. Kuni seitsmekümnendani oli maapiirkondades loomulik see, et kui sündis tüdruk või füüsilise puudega laps, siis koheselt võttis „isa” ta oma sülle ja viis põllule. Jättis sinna. Surema. Ei mingit matmist või midagi.... Lihtsalt viidi põllule. Ja see polnud üksikjuhtum vmt. See oli loomulik teguviis. Just tuli välja H. Spurlingu raamat kirjeldamaks Pearl Bucki, ühe ameeriklanna, kes kasvas üles Hinas, elu. Pearl kirjeldab, kuidas tema hobiks oli põllu pealt laste luude korjamine. Meie lapsed läheksid marjule, tema läks luid korjama. Ei mingit iiuuuuu reaktsiooni, sest see oli normaalne.
Samuti oli alles paar päeva tagasi lehes jutt sellest, kuidas isa seda sama traditsiooni järgis ja oma äsjasündinud ravi vajava lapse põllule jättis. Sest ravi oleks maksnud raha. Tema saadeti nüüd õnneks vangi. Kuid ikka aegajalt õngitsetakse jõest välja musti prügikotte, mis täis vastsündinud tüdrukute laipasid.

Kakskümmend aastat tagasi oli hiina naiste viljatusprotsent umbes 3. Nüüdseks on näitaja 15%. See kõik keskkonna mõjul.

Ei püüa selle punktiga üleüldse olla vaimukas. See on traagika ja kurb reaalsus, kuna poisslapse sünnitamine on ainus naise missioon siin. Nii et kui tuleb tüdruk, või haige laps või pead tõdema, et lastesaamine on võimatu, siis oled sa mõttetu ja, siis võid tõepoolest ennast jõkke uputada. Õudsem osa sellest oleks see, et su perekond mõistaks ja arvaks see oli nii nagu pidi olema. Adopteerimine on taunitav ja sürrogaatlus ebaseaduslik. Hiljuti läbi viidud netiuuringus osalenud 500,000-st mehest 70% leidis, et naise viljatus on piisav põhjus abielu lõpetamiseks.
Nii et kas räägime veel natuke hiina kõrgetasemelisest elufilosoofiast ja universumi ja looduse mõistmisest?

6. Hiina kirjakeel ehk sinograafid – hoiatame siinkohas eos, et viimase müüdi kummutamine on sügavalt subjektiivne ja ei põhine ühelgi teaduslikul faktil. Meie teooria kohaselt, ei tähenda sinograafid mitte midagi. Hiinlased on näinud kuidas tsiviliseeritud rahvad kommunikeerivad ka paberi ja pliiatsi abil. Nad hakkasid seda lihtsalt jäljendama ja oma ebaloogilisi, ebasümmeetrilisi ja organiseerimatuid kraaksjalgu kriitseldama. Need märgid ei tähenda tegelikult mitte midagi.

Kristiina ja Kristiina

Hotelli elust

Tere jalle,
ema tegi m2rkuse, et pole ammu kirjutanud. Sellised m2rkused on v2ga toredad. See annab teada, et keegi ikka neid postitusi loeb ka...

M2letate seda ohtut, mil mulle poiss telliti? Kuidas saakski seda unustada.... Kuid sellel ohtul kuulsin ka igasuguseid toredaid juhtumisi, mis meie hotellis olid aset leidnud. Kuna olin tootanud mitu kuud isolatsioonis ehk siis restoranis ja igap2evastel koosolekutel ei osalenud, siis olin paljustki ilma jaanud. Sain teada naiteks, et jaanuaris vallandati yks toateeninduse poiss. Minul laksid silmad kohe suureks, et miks siis? Selle peale Prillipapa ja Lumi vaatasid mulle imestunud nagudega otsa, et KAS SINA POLEGI KUULNUD??? Ei olnud.... Igastahes lugu oli selline:

Yhes toas oobisid neli atraktiivset ja vabameelset hiina tydrukut. Pool yks oosel tellisid nad tuppa syya. Toateeninduse poiss, paneme talle praegu nimeks John, oli sel hetkel valves. Saab toidu koogist k2tte ja suundub toa poole. Koputab. Lastakse sisse ja mis tema noored rikkumata silmad naevad - tydrukud dushi all. Koik koos. Ja kuna dushi sein on klaasist, siis poisil oli silmaroomu palju. Pyydis olla ikkagi professionaalne ja katevarinaga kattis laua ja pyydis pilku vaibal hoida. Kuid muidugi oli see natuke raske. Rohutan, et poiss oli v2ga noor. Laud kaetud, allkiri arvele saadud, lahkus ta toast. Kuid selline asi ei unune ju.

Umbes viie paiku oosel tuli Lume poolt vist k2sklus voi m2rkus, et miks on toateeninduse noud hotellis koridoridest koristamata. (siinkohas l2heb lugu nyyd natuke segaseks. R22gin nii palju kui tean ja aru sain) See m2rkus aga v2ga meeldis Johnile, sest see andis kaudselt nagu loa tydrukute tuppa minna. Vottis tema siis yldv6tme (see rangelt keelatud) ja koputas ukse peale (kell viis hommikul). Ma ei tea, kas ta mingi vastuse sai, kuid tuppa ta sisenes. Ja j2llegi, mis tema silmad n2gid - tydrukud magasid koik armsasti yhes suures voodis ja yks tydruk oli ilma tekita ja sellisena nagu Jumal teda loonud oli. Nii et kogu oma ilus. Ja poiss ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sirutas k2e.... Muidugi see osa on nyyd segane, kuid fakt see, et tydruk tegi skandaali ja kuna ta oli hotelli kutsutud meie omanikkude poolt, siis helistas ta omanikule, kes omakorda helistas meie peadirektorile ja soimas n2o t2is. Poiss kutsuti vaibale ja kysiti, et mis juhtus. Ja umbes eelnevalt ta seda kirjeldas. Omanik soitis kohale ja andis tydrukule valurahaks RMB 10 000 ja noudis, et hotell seda sama teeks. Poisilt nouti RMB 4500 maksmist (tema palk umbes 1500 RMB-d) ja hotell pidi ylej22nud maksma. Kuid sellele pidi tydruk ise hiljem j2rgi tulema. Poiss vallandati p2evapealt.

Kahju poisist. Lumi ja Peadirektor ja Prillipapa koik vangutasid pead, kui seda juttu mulle r22kisid. Kes teab, mis seal toas toimus ja neil tydrukutel oli kerge maine ka... Ja see raha asi vois olla omaniku ja tydrukute kokkum2ng ja teisele osale rahast pole tydruk siiamaani j2rele tulnud. Igastahes poisil kogu selle aja k2ed v2risesid ja kirjutas koigele alla, mis talle ette pandi.

Teine lugu. Minu Volvo. Mitte auto, vaid minu Terviseklubi tootaja, kes tundus minu jaoks viisakas ja h2stikasvatatud ja k2is religioosselt inglise keele tunnis ja 6ppis kogu aeg koik sonad korralikult 2ra.... Igastahes see viisakas poiss ka lahkus vabatahtlikult sunniviisiliselt. Miks? Pohjuseks see, et ta hakkas terviseklubis tasse myyma. Ise toi tassid ja myys neid kylalistele. Vaike korval2ri... Ja loomulikult see on natuke keelatud.... Yllatus-yllatus.

Vot sellised lood siin pool sood.

Kuulmiseni,
KII

Kuidas mulle poiss telliti...

Pole ammu kirjutanud ja tegelikult juhtunud on palju. Näiteks käisid siin külas mu kallid ema-isa, kellega oli väga lõbus. Äkki suudan neid veenda ühe postituse osas. Kuid kõigepealt minu huvitavast eilsest kogemusest....

Kõigepealt taustast. Hiinas on tavaliseks kombeks, et äri aetakse õhtul ja ööhämaruses ja mitte koosolekuruumis. Seega on tavapärane, et äripartnerid lähevad kõigepealt õhtusöögile ja pärast minnakse KTV´sse ehk karaoket laulma või klubisse privaatruumi. Sama kehtib ka kolleegide puhul või üleüldse inimeste puhul, kus on tähtis säilitada "nägu" ja tähtis on näidata austust. Seal klubis või KTV´s tihtipeale korraldab kutsuja külalistele (meessoost) tüdrukud. See ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks seksteenuste vahendamisega. Tüdrukud on kaaslasteks ja nende töö on siis oma subjektile täielikku tähelepanu pöörata ja tema eest hoolitseda. Muidugi olgem ausad, tihti võib see õhtu lõppeda muuga kui käepigistusega. Kuid see on puhtalt selle subjekti enda otsustada ja korraldada. Kogu selles aktsioonis ei ole midagi häbiväärset ja seda tehakse teise austamiseks.

Eile oli meil Managementi õhtusöök, kus tähistasime veebruarikuu tulemusi. Õhtusöök oli supertore ja oli tunda, et nüüd olen oma jopeks saanud. Samuti kehtib ka siin reegel, mida olen viimase kuu ajaga umbes avastanud - tuleb teha, mis endale meeldib. Siis on endal lõbus ja teistel ka. Viisakat radiaatori kaunistust pole mõtet mängida. Seega tundsin ennast hästi ja kokkulöömine ja naljad olid lõbusad. Kuna olen üldkoosolekutest nii kaua eemal olnud töötades restoranis, siis kuulsin väga põnevaid juhtumisi ja kuulujutte hotellielust. Põnev-põnev... Igastahes - tore oli. Peale õhtusööki, mille korraldajaks oli Peadirektor, lahkus peadirektor oma naisega ja edasi mindi klubisse. Sellepoole korraldajaks oli Lumi, kes sai nimelise edutuse ja seda tuli ju tähistada.

Klubi tundus tore. Üks mitte liiga suur ruum... hiigelsuured lühtrid laes, keskel baar ja ruumi täitsid kõrged lauad ja toolid. Muusika oli mõnus ja tantsule kutsuv. Kuid mitte keegi ei tantsinud. Tegeleti täringumänguga. Täringumänust hiljem pikemalt, kuid võisid mängida kas baarimehega või omavahel. Kaotaja pidi jooma. (Hasartmängud raha peale on Hiinas keelatud). Meid juhatati teisele korrusele, kus oli rõduga pool privaatruum. Meeleolud oli ülevad ja olime semulikult lõbusad. Tantsisime natuke ja siis toodi puuvilja ja jooki. Ja siis hakkas trall pihta. Lumi tuleb minu juurde ja küsib, kas ma poissi tahaksin? Mina selle küsimuse peale arvatavasti punastasin (kuid hämar oli) ja vastuseks tuli kohe eieieieieieieieieieieieiei, pole vaja ja ma ei saa aru, mis see üleüldse tähendab. Tema ikka vastu, et ära muretse. Mina ikka - eieieieieieieiei. Tantsime edasi. Natukese aja pärast näen, et Lumi räägi Klubi manageriga ja vaatavad minu poole. Mul jälle süda saapasääres ja torman kisaga kohale, et eieieieieieieiei, ei mingit poissi, palun. Lumi jälle - ära muretse, poisi kohustuseks on sinu eest lihtsalt hoolitseda.

Kõik see käib kogu seltskonna sees. Mind muudkui julgustatakse ja näidatakse ülespoole suunatud pöidlaid. Mina ikka eieieieie... see ju ennekuulmatu ja piinlik ja mis teema üleüldse.... Tantsime edasi ja loodan, et Lumi sai minu protestidest aru ja mattis selle poisi mõtte nüüd maha.

Korraga koputatakse mu õlale, keeran ringi ja minu ees seisab 8 keskmisest pikemat hästirõivastatud hiina noorukit. Lumi ja klubi manager vaatavad mulle otsa ja ootavad mu valikut. Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Kõik ümberringi ootavad ja naeratavad tunnustuslikult. Minu silmad nüüd tõllarattad ja natuke seal oigan ja siunan. Kuid siis saan aru, et sellest olukorrast ma nüüd muudmoodi välja ei tule, kui pean kellegi valima. Näitasin siis näpuga. Poisid kummardasid ja läksid ära. Välja arvatud siis see üks. Tema nimi oli/on Azu. Inglise keelt ei räägi. Mina siis läksin Lume juurde, et nali naljaks, aga mis ma nüüd temaga peale pean hakkama. Tema siis nõustas... Meenutagem, et tegemist on minu ülemusega, kes soovis mulle komplimenti teha... Tema kohustuseks on sinu eest hoolitseda ja teha kõike, mis sa tahad. Kui sa rahul ei ole, siis anna teada, saadan ta tagasi ja siis saadetakse uus. Ta tantsib sinuga, kallab juua jne. Ja kui seksi soovid, siis see on ka lubatud, kuid selle eest ära maksa. Ma selle peale, et ahah, tore teada....

Püüdsin sellest situatsioonist kuidagi üle olla ja tantsisin nagu enne edasi ja rääkisin inimestega juttu. Kõigile tundus see kogu situatsioon täiesti loomulik. Ja poiss jälitas mind ja püüdis minu soove ära arvata. Tõi klaasi, kui see tühjaks sai, siis kahe sekundi pärast oli see jälle täidetud. Tõi puuvilja süüa ja seejärel salvrätiku. Tanstida ei osanud. Püüdsin õpetada, kuid see ei läinud korda. Kuid lõbus oli sellegipoolest, sest teised olid ju ka. Siis ei jõudnud enam ja pidin istuma.

Laua taga hakkasime ühe kolleegiga mängima seda täringumängu. Ning kuna paistab, et tantsimine ei ole neil väga populaarne, siis selle eskortteenuse professionaali trumbiks oligi just see täringumäng. Mäng on segu valetamisest ja arvutamisest. Ürpis keeruline. Ja siis pead teise blufi ära tundma. Kui arvad, et teine valetab, siis ütled, et eieieiei - ei usu. Näitab täringuid ja kui läks täppi, siis ta peab jooma. Nagu üteldud, minu poiss oli selles väga tugev ja kuna joomine on siin väga tähtis ja nende mängude käigus võib ennast pildituks juua, siis võib tema oskus olla siin väga hinnatud. Kui ma kaotasingi (mida juhtus harva), siis oli tema kohustuseks minu eest juua.

Pärast püüdsin seda mängu ka õppida, sest ma ei saanud väga aru. Sest see bluffimine käib kõik sõrmede abil. See on iseenesest väga kasulik ja praktiline, sest muusika pärast on ju pea võimatu rääkida. Hiinas on numbritel 1-10 oma käemärgid. Neid ma tunnen. Püüdsin oma algelise hiina keelega asjast sotti saada ja peab tunnistama, et päris tore oli. Kuid siis äkki tekkis privaatruumi ühe väljapääsu juures metsik rüselus. Näen, et Lumi seal midagi karjub ja turva ülem ja klubi turva ja meestel juba rinnud koos ja kõik ülejäänud püüavad neid lahutada. Ei saa aru, mis toimub ja miks.... Siis nagu rahuneb asi maha. Umbes 2 minutiks. Siis jälle mingi rüselus. Ruskaid ei olnud mängus. Selline kukepoks pigem. Äkitselt on kohal kiivrites SWAT tiimi moodi politsei ja mingi seletamine käib. Kogu selle aja oleme meie koos Meremehega vaiksed ja jälgime suurte silmadega üritust. Otsustan, et nüüd on pidu läbi ja püüan oma poisile selgeks teha, et ta võib nüüd ära minna (jummal kui üleolevalt see kõlab).... Ta nagu eriti ei tahtnud, kuid mingi aja pärast oli ta kadunud. Kuid siis rahunes meie situatsioon jälle maha ja meile ilmus laua pea veel üks pudel gin´i ja puuvilja vanik. Ja klubi manager tuli meiega kokku lööma.

Kuid ausalt üteldes, pidu hakkas nüüd läbi saama ja umbes kolmveerand tunni pärast istusime bussi peale ja tulime koju. Kuna klubidringid olid väga lahjad ja tantsitud sai ka piisavalt, oli magamaminekuajaks pea juba täitsa selge ja hommikul polnud ärkamisega ka raskusi.

Kokkuvõtteks: väga toredalt sürr õhtu oli. Kuid mõndasid asju selle juures korrata siiski ei sooviks... :)

Kalli,
K