Toimus 11.septembril 2010
Friday, November 5, 2010
Sunday, October 31, 2010
Oleme nüüd viisakad
Kuhu ma jäingi. Aaah, kontserdile minek. Tegime ennast ilusaks... nii ilusaks kui ilma ilulõikuseta võimalik, panime kleidid selga (avastasin, et kleit on kitsaks jäänud ja hingata on raske) ja läksime Expole. Saime ukse juures ka paari teise eestlasega kokku ja suundusime juba omaseks muutunud paviljoni poole. Ko-hu-ta-valt palju rahvast oli. Lehest lugesime, et iga päevaga purustatakse rekordeid... miljon külastajat päevas... siis 1,1...1,3...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Wednesday, October 27, 2010
27. aasta hommik
Ärkasin. Seda juhtub mõnikord. Eriti hommikuti, olen tähele pannud. Kuna olin esimene ärkaja, siis vedelesin diivanil mõnusasti edasi. Ühel hetkel ärkas ka minu lahke võõrustaja Prl Laur, kes koheselt ka soovis mulle tugeva käepigistusega õnne. Samuti serveeriti mulle kohvi voodisse. Väga mõnus oli.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Monday, October 25, 2010
Vana-aasta õhtu mälestused
Nonii, tagantjärgi tuleb kirja panna, mis sünnipäeva nädalavahetusel kõik juhtus. Kõigepealt suured tänud kõikidele, kes kirju või sms-e saatsid. Nagu te isegi märkasite, mõned eesti numbrile saadetuist tuli tagasi.... Eesti number pidevalt väljas, sellest ka tehnilised raskused. Kuid aitäh mõtete eest!
Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.
Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:
Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)
Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.
Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.
Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:
Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)
Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.
Thursday, October 14, 2010
Palju õnne argipäevaks!
Hiinlased ei pea sünnipäevi. Nad küll teavad neid ja õnnitletakse, kuid ei midagi suurt ja neil ise kuidagi see korda ei lähe. Seepärast ongi väga armas, et...
Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt
A man can be happy with any woman as long as he does not love her.
Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.
If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.
Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.
Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?
Nii et täna on hea päev.
Ilusat neljapäeva!
K
Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt
A man can be happy with any woman as long as he does not love her.
Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.
If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.
Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.
Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?
Nii et täna on hea päev.
Ilusat neljapäeva!
K
Mustad päevad
Olen läbi teinud nüüd kogu tunnete spektri. Ja nüüd oleneb päevast. Mõnikord hea, mõnikord halb. Täna on hea päev...kuid sellest juba hiljem. Täieliku logiraamatu huvides, pean ka oma vahepealse tuju ja mõtted üles tähendama. Siit kohandatud väljavõte koju kirjutatud kirjast;
...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...
See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.
Kuid täna on parem päev.
Kristiina
...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...
See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.
Kuid täna on parem päev.
Kristiina
Mis toimub hotellis...
Möödunud kuu värvikamad kaebused või probleemid, millega oleme pidanud tegelema....
- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...
- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.
- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.
- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.
Hoian teid siis kursis...
Kristiina
- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...
- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.
- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.
- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.
Hoian teid siis kursis...
Kristiina
Subscribe to:
Posts (Atom)
