Kuna meil oli eile meeles uks ketti panna, siis ei saanudki kaks pakapikku hommikul iseeseisvalt sisse. Kahjuks ei toonud nad midagi, kyll aga lahkusid koos tolmuga.
Kahe paiku sai ka Krissu jalad alla ja lahkusime rongijaama suunas, et osta piletid neljapaevaks Wuxisse.
Kohutav rahvamoll ja kaos oli jaamas ja lahistel, sellest hoolimata voitlesime valja Wuxi piletid ja ka postmargid postkontoris.
Edasi soitsime taksoga joe aarde (taksojuhil olid pruunid parlhambad), et minna topsikuga joe alt labi ja sealt Shanghai ajaloomuuseumi.
Hirmus mitmemiljonipealine rahvamass kandis meid kyll joe alla, kuid ajaloomuuseumi me seekord ei leidnudki. Leidsime hoopis vaikse armsa oaasi keset mollu nimega flower bar ja tegime seal kohvid.
Kristiina ettepanekul soitsime Cool Docksi ja tegime seal valged veinid , koht laks jube tyhjaks ja soitsime jaapani restorani, see oli kyll kinni , aga mis siis! Niipea kui taksost valja saime, komistasime karutaie keraamika otsa, mis ei maksnud mitte midagi. Ostsime peaaegu kogu karu tyhjaks. Sai mumme ja triipe. Siis soime teises jaapani kohas kohud tais ja laksime kassibaari ehk kissurisse edasi. Kohtusime jalamaid sharmantsete prantsuse meestega, kes olid abielus ehtsate siberi venelastega. Peale monda arbuusivodkat votsin Krissul kaest ja palusin ta endaga taksosse.
Nyyd olemegi koos keraamika ja keedetud munadega sealsamas kust alustasime.
Head ood
Rr ja Knstr
Wednesday, October 6, 2010
Monday, October 4, 2010
Raport. Paev 3
Raport. Paev 3
Kuna me unustasime eile ukse ketti panna, yllatasid meid hommikul kolm voorast meest elutoas kes vaatasid lambamultikaid. Nad olid ka terve elutoa juhtmeid tais tommanud ja meie arust ei sobinud see sisustusega yldse. Me ei tahtnud nendega yhineda (ja tegelikult poleks ka diivanile peale nende keegi mahtunud), seega soime hommikust voodis. Krissu ajas voodisse kypsisepuru.
Varsti lahkusid vohivoorad elutoast ja paev vois alata.
Krissu ei tahtnud kuhugi minna. Ann tahtis minna kohe ja igale poole ning kraapis ust.
Lopuks sai Krissu ka haaled sisse ning me soitsime Red Town linnaossa. Seal on jarjekordne kunstikvartal. Krissu kysib korval pahuralt: kas nyyd kultuurist juba aitab???? Ann vastab, et mitte veel.
Punases linnas oli tegelikult vahva sest seal polnud kedagi peale kymnete skulptuuride ning suletud galeriide. Paar naitust olid avatud – yks neist 2010 10,000 unistuse naitus. Seal raakisid sadades telerites hiina noored oma unistustest (paralleelselt) ning korval oli ka installatsioon kus 10,000 autot oli erinevate unistuste temaatilisteks kujundatud.
Edasi laksime Taikang Lu’le. Seal eriti vahva ei olnud kuna seal oli parasjagu kogu Shanghai 25-miljoniline elanikkond. Lisaks moned miljonid korvalprovintsidest. Riigipyha siiski. Krissu puges kohe jaapani restorani nurka peitu kuid Ann oli palju vapram. Voitles sydikalt massidega ning valjus voitjana.
Peale Asahi- ning sushiringi hakkasime kodupoole liikuma. Ostsime koikidest keraamikapoodidest mis teele jaid, Kristiinale nousid. Yhes poes syydistati meid valerahaga maksmises. Kuid meie olime targemad ja valjusime sirge seljaga poest ning palusime myyjal rumaluste raakimise lopetada. Sinna see jutt siis ka jai.
Kodus imetlesime oste ja laksime neid tahistama Lambruscoga.
Nyyd laheme magama ja kirjutame homme jalle.
Tervitades,
Enn ja Kristiine
Kuna me unustasime eile ukse ketti panna, yllatasid meid hommikul kolm voorast meest elutoas kes vaatasid lambamultikaid. Nad olid ka terve elutoa juhtmeid tais tommanud ja meie arust ei sobinud see sisustusega yldse. Me ei tahtnud nendega yhineda (ja tegelikult poleks ka diivanile peale nende keegi mahtunud), seega soime hommikust voodis. Krissu ajas voodisse kypsisepuru.
Varsti lahkusid vohivoorad elutoast ja paev vois alata.
Krissu ei tahtnud kuhugi minna. Ann tahtis minna kohe ja igale poole ning kraapis ust.
Lopuks sai Krissu ka haaled sisse ning me soitsime Red Town linnaossa. Seal on jarjekordne kunstikvartal. Krissu kysib korval pahuralt: kas nyyd kultuurist juba aitab???? Ann vastab, et mitte veel.
Punases linnas oli tegelikult vahva sest seal polnud kedagi peale kymnete skulptuuride ning suletud galeriide. Paar naitust olid avatud – yks neist 2010 10,000 unistuse naitus. Seal raakisid sadades telerites hiina noored oma unistustest (paralleelselt) ning korval oli ka installatsioon kus 10,000 autot oli erinevate unistuste temaatilisteks kujundatud.
Edasi laksime Taikang Lu’le. Seal eriti vahva ei olnud kuna seal oli parasjagu kogu Shanghai 25-miljoniline elanikkond. Lisaks moned miljonid korvalprovintsidest. Riigipyha siiski. Krissu puges kohe jaapani restorani nurka peitu kuid Ann oli palju vapram. Voitles sydikalt massidega ning valjus voitjana.
Peale Asahi- ning sushiringi hakkasime kodupoole liikuma. Ostsime koikidest keraamikapoodidest mis teele jaid, Kristiinale nousid. Yhes poes syydistati meid valerahaga maksmises. Kuid meie olime targemad ja valjusime sirge seljaga poest ning palusime myyjal rumaluste raakimise lopetada. Sinna see jutt siis ka jai.
Kodus imetlesime oste ja laksime neid tahistama Lambruscoga.
Nyyd laheme magama ja kirjutame homme jalle.
Tervitades,
Enn ja Kristiine
Raport. Paev 2
Raport. Paev 2
Arkasime, soime, pesime.
Uurisime ponevat linnakaarti kuhu oli peale joonistatud/kirjutatud palju soovitusi, kuhu minna, mida teha. Otsustasime Moganshan Lu kunstikvartali kasuks. Saime imeilusa takso ja veerandtunni parast olime kohal. Seal oli jube tore. Palju galeriisid. Esimene galerii kus me kaisime, oli fotogalerii. Seal myydi kohe postkaarte (nii nagu tuvid on kohe suured). Leidsime ka kohutavalt toreda maaligalerii kus koikide maalide servas oli vaike loom. Samuti kaisime keraamikagaleriis kus Ann ei lubanud Kristiinal midagi puutuda. Igaks juhuks.
Kogu kvartal on vanad tehasehooned kuhu nyyd on ehitatud galeriid, ateljeed, poed ja kohvikud. Aeg laks kiiresti ja pool jai nagemata. Saime tasuta kymneid naitusi ja oli toesti vaga huvitav.
Peale naitusekylastust votsime massaazi ja siis soitsime teisele poole joge Pudongi sushit sooma. Sushi oli sama ilus kui maitsev.
Anni ettepanekul jalutasime sealt joe aarde promenaadile ja sealt yletasime praamiga Huangpu joe. Pilet maksis pool hyaani ehk umbes 85 senti. Edasi tegime kiire arbuusivodka Cool Docksi kvartalis ega lasknud end ahvatleda baari pakkumisest 120 hyaani-joo kaua jaksad (open bar). Sealt tulime ilusti koju ning hetk tagasi kostus ylevalt korterist mitmeid naishiinlase karjeid millele jargnesid korduvad kirveloogid. Ann ei pilgutanud silmagi kuid Kristiina on pisut mures ja motleb kas vajutada paanikanuppu praegu voi hommikul (siis kui midagi juba laepaneelide vahelt tilkuma hakkab). Yks on kindel - ukse paneme ooseks ketti.
Nyyd tuttu.
Tervitades,
Ann valiviiva Aet och Kristiina valiviiva Maria
Arkasime, soime, pesime.
Uurisime ponevat linnakaarti kuhu oli peale joonistatud/kirjutatud palju soovitusi, kuhu minna, mida teha. Otsustasime Moganshan Lu kunstikvartali kasuks. Saime imeilusa takso ja veerandtunni parast olime kohal. Seal oli jube tore. Palju galeriisid. Esimene galerii kus me kaisime, oli fotogalerii. Seal myydi kohe postkaarte (nii nagu tuvid on kohe suured). Leidsime ka kohutavalt toreda maaligalerii kus koikide maalide servas oli vaike loom. Samuti kaisime keraamikagaleriis kus Ann ei lubanud Kristiinal midagi puutuda. Igaks juhuks.
Kogu kvartal on vanad tehasehooned kuhu nyyd on ehitatud galeriid, ateljeed, poed ja kohvikud. Aeg laks kiiresti ja pool jai nagemata. Saime tasuta kymneid naitusi ja oli toesti vaga huvitav.
Peale naitusekylastust votsime massaazi ja siis soitsime teisele poole joge Pudongi sushit sooma. Sushi oli sama ilus kui maitsev.
Anni ettepanekul jalutasime sealt joe aarde promenaadile ja sealt yletasime praamiga Huangpu joe. Pilet maksis pool hyaani ehk umbes 85 senti. Edasi tegime kiire arbuusivodka Cool Docksi kvartalis ega lasknud end ahvatleda baari pakkumisest 120 hyaani-joo kaua jaksad (open bar). Sealt tulime ilusti koju ning hetk tagasi kostus ylevalt korterist mitmeid naishiinlase karjeid millele jargnesid korduvad kirveloogid. Ann ei pilgutanud silmagi kuid Kristiina on pisut mures ja motleb kas vajutada paanikanuppu praegu voi hommikul (siis kui midagi juba laepaneelide vahelt tilkuma hakkab). Yks on kindel - ukse paneme ooseks ketti.
Nyyd tuttu.
Tervitades,
Ann valiviiva Aet och Kristiina valiviiva Maria
Sunday, October 3, 2010
Anni on tagasi!!!!
Mina NK1 siin. Yle pika aja. Ann tuli eile ja kirjutab jalle oma raporteid. Ma kajastan neid ka siin. Palun teile esimene:
Raport. Paev 1
Lend sujus ludinal. Korvalistmel oli Kalle Blomkvist Rootsist, kes annetas mulle oma koogi. Plaksutasin tanuks kaekesi. Filmivalik oli ka margatavalt parem kui moodunud aastal.
Omik algas vara. Ja oigeaegselt. Kohtusime lentokonejaamas tapselt siis kui vaja.
Peale kerget hommikusooki laksime massaazi. Ann jai magama ja Krissu oli muidu pilves, siis soitsime parliturule, kust naasime kahe kilo parlitega. Kas sa Annemari teed veel ehteid?
Koju joudes onnitlesime teineteist suureparase brut shampusega, siis laksime Hiltonisse sooma Sichuani toitu ja edasi kassibaari.
Laiali ja Mimi on veel pontsakamad kui eelmisel aastal. Mimi istus terve ohtu Guinessi ollealusel ja ei lasknud ennast melust segada.
Laksime magama. Kristiina eriti ei norsanud ning allus kasklustele kuulekalt.
Vordlus Kristiina vs Miu voodis
Miu voitis 2 punktiga.
Praegu koik. Jargmine raport homme.
Tervitades,
Abb ja Kristiiba
Raport. Paev 1
Lend sujus ludinal. Korvalistmel oli Kalle Blomkvist Rootsist, kes annetas mulle oma koogi. Plaksutasin tanuks kaekesi. Filmivalik oli ka margatavalt parem kui moodunud aastal.
Omik algas vara. Ja oigeaegselt. Kohtusime lentokonejaamas tapselt siis kui vaja.
Peale kerget hommikusooki laksime massaazi. Ann jai magama ja Krissu oli muidu pilves, siis soitsime parliturule, kust naasime kahe kilo parlitega. Kas sa Annemari teed veel ehteid?
Koju joudes onnitlesime teineteist suureparase brut shampusega, siis laksime Hiltonisse sooma Sichuani toitu ja edasi kassibaari.
Laiali ja Mimi on veel pontsakamad kui eelmisel aastal. Mimi istus terve ohtu Guinessi ollealusel ja ei lasknud ennast melust segada.
Laksime magama. Kristiina eriti ei norsanud ning allus kasklustele kuulekalt.
Vordlus Kristiina vs Miu voodis
Miu voitis 2 punktiga.
Praegu koik. Jargmine raport homme.
Tervitades,
Abb ja Kristiiba
Friday, October 1, 2010
Lõbusad tibud
Kui on aega maa ja ilm ja midagi tähtsat kuskil õhus ei ripu, siis võib hiina hotelli külastamine olla ligilähedane elava komöödiaga.
Siin käisid just kaks eestlast. Ma loodan, et nad ei pahanda, kui ühe nende seiga siin räägin.
Kuigi töötajate inglise keele tase on madal, on nad ära õppinud ridamisi kohati üpris keerulisi viisakusväljendeid. Ja neid nad siis ka püüdlikult püüavad kogu aeg edasi anda.
Kujutage nüüd väga elavalt ja visuaalselt ette järgmist situatsiooni:
M ja A istuvad restoranis ja tellivad. Kelner paneb kõik püüdlikult kirja ja kontrollib üle. Püüab olla professionaalne, efektiivne ja kiire. Korjab ka menüüd kokku ja lahkub asjalikult laua juurest. Kuid siis tuleb meelde.. unustasin! Tuleb tagasi laua juurde, kummardub usalduslikult M´ile lähemale ja ütleb unustatud fraasi "Just a moment..." ning pöördub köögi poole. Ja ongi kõik. M ja A jäid mõistmatult üksteisele otsa vaatama.
Ma naersin seda kuuldes silmad märjaks.
Mu uus ülemus rääkis täiesti tõsiselt mulle uue loo; You know these Chinese who work a lot abroad and speak good English? Well, we call them bananas. They are yellow from outside, but white from the inside.
Ilusat Hiina Iseseisvuspäeva!
Kristiina
Siin käisid just kaks eestlast. Ma loodan, et nad ei pahanda, kui ühe nende seiga siin räägin.
Kuigi töötajate inglise keele tase on madal, on nad ära õppinud ridamisi kohati üpris keerulisi viisakusväljendeid. Ja neid nad siis ka püüdlikult püüavad kogu aeg edasi anda.
Kujutage nüüd väga elavalt ja visuaalselt ette järgmist situatsiooni:
M ja A istuvad restoranis ja tellivad. Kelner paneb kõik püüdlikult kirja ja kontrollib üle. Püüab olla professionaalne, efektiivne ja kiire. Korjab ka menüüd kokku ja lahkub asjalikult laua juurest. Kuid siis tuleb meelde.. unustasin! Tuleb tagasi laua juurde, kummardub usalduslikult M´ile lähemale ja ütleb unustatud fraasi "Just a moment..." ning pöördub köögi poole. Ja ongi kõik. M ja A jäid mõistmatult üksteisele otsa vaatama.
Ma naersin seda kuuldes silmad märjaks.
Mu uus ülemus rääkis täiesti tõsiselt mulle uue loo; You know these Chinese who work a lot abroad and speak good English? Well, we call them bananas. They are yellow from outside, but white from the inside.
Ilusat Hiina Iseseisvuspäeva!
Kristiina
Tuesday, September 28, 2010
Avastused
Minul juba mitu päeva tööl väga tore. Enne oli ka tore, kuid nüüd on teistmoodi tore. See algas sellega, et laupäev-pühapäev oli meil vähe külalisi ja mina olin tööl. Muidugi on silmipööritavalt igav mitu tundi mitte midagi teha, kuid see soosib sõbrustamist või siis blablabla jutu ajamist. Olen avastanud palju uut.
F&B number kaks mees on Jason. Tema oli üks nendest, kes Expol minuga hängis. (Expo tekstis on ta nimi Justin...ma siis veel täpselt ei saanud aru...) Tema hakkab varsti abielluma. "Varsti" tähendab seda, et aasta tagasi nad kihlusid, ja järgmine aasta abielluvad. Küsisin, et miks nii kaua aega võtab? Vastuseks sain, et aega pole. Mõlemad on nad hotellinduses tööl ja näevad umbes kord kvartalis. Kahju nendest kohe. Kuuldavasti ja filmidest olen näinud, et see aeg võiks ju olla väga romantiline...kuid neil ei midagi. Jason väga igatseb. Igastahes, nüüd saab ta kolm nädalat puhkust ja selle veedab ta pulmi planeerides. Pulmad siis järgmisel suvel. Need sellised täiesti tüüpilised noore hiinlase pulmad. Peetakse kahes linnas - nii mehe, kui ka naise kodulinnas (sest reisimine ei tule kõne allagi!)
Külalisi tuleb ....
istuge, igaks-juhuks.....
umbes 700!!!!!!
Ehk siis mõlemasse pulma ca 700!!!!! Võite ette kujutada, kui suureks mu silmad läksid! Ta ei saanud mu imestusest üldse aru... TEMA pulmad tulevad väikesed, ta õe omas oli umbes 1500 inimest! Pulma ei kutsuta. Nii et ei mingeid kutseid. Mina leidsin, et see teeb ju plnaeerimise raskeks. Tema minu murest ei saanud aru. Kõik teavad, kes tulema peavad - perekonna (kõigekõige laiemas mõttes) ja sõprade kõrval tulevad otseloomulikult nii pruutpaari töökaaslased ja ülemused, kui ka vanemate omad. Nii et kergesti saab kokku lugeda. Pidu iseenesest on üpris päevane üritus. Muidugi juuakse-süüakse palju ja kõnesid on kohutavates kogustes. Kõik ülemused ja perekonnapead peavad austust ju avaldama. Pruut vahetab peo jooksul mitu korda kleite ja sellest rääkis Jason üllatav uhkusega - et tema kohustuseks ja rõõmuks on osta naisele ilusad kleidid. Ta isegi kirjeldas, mis värvidega need saavad olema jne. Wow! Kuid üheks toredaks traditsiooniks pulma juures on see, et siis saab raha...:) Kotti paneb iga külaline keskmisel 400-500 RMB´d ehk siis keskmisel 720-900 EEKi. Nii et kui tagasihoidlikult 700 külalist...siis arvutage ise.
Rohkem kahjuks ei jõudnud rääkida. Kuid kindlasti peale puhkust küsin lisa... Äkki ma olen järgmiseks suveks juba täitsa sõps ja saan ka pulma minna ;))
Hiina keele õpingud edenevad. Nendel igavatel päevadel õppisin ka hiina keele sõnu. Mul ümbrik sõnadega lipikuid alati kaasas ja siis nii õpingi. Ja püüdsin siis oma esimesi lauseid kokku panna... Ja kõik loomulikult elasid kaasa ja õpetasid. Kuid iseenesest on lihtne. Tahan ütelda näiteks, et "tahan maksta jäätise eest", siis hiina keeles paned sõnaotsesesmõttes sõnad ritta: "mina tahtma maksma jäätis". Ja ongi kõik. Põhimõtteliselt on sama lause ka tulevikus. Ehk, kui soovin ütelda, et "homme lähen Shanghaisse", siis ütlen "mina homme tahtma minema Sanghai". Mineviku kirjeldamiseks, lisad ühe väikese liite tegusõnale. Nii et pingutustega sain täitsa mitu lauset kokku ;)) Vot ja siis olin ma täitsa kohe oma jope. Ma ei oska seda kirjeldada. Nad olid enne ka naeratavad ja abivalmid ja toredad, kuid nüüd on kuidagi siiralt toredad. Ja see pole vähendanud respekti vmt... Võib olla söön varsti oma sõnu, kuid huvitav on. Avastasin, et neil on ka huumorisoon ja irooniameel... Ok nali oli selline algeline, et Bryan, minu uus ülemus, tõuseb püsti ja hakkab ukse poole minema ja küsib "Do you smoke". Mina vastu "No, I don´t", vastus "Me neither". Mul jäi kohe karp lahti. Esimene naljakas nali või sõnademäng, mida ma olen hiinlase suust kuulnud! Nii et there is hope!
Kõiki avastusi ei saa ühe korraga kohe ära rääkida! Nii et homme jälle!
Kallistan ja igatsen!
K
PS Krissu saatis mulle siia kaks eestlast. Pole neid veel näinud. Ülemus just naeris, et kui vaadata väliskülaliste statistikat hotellis, siis eestlasid on kindlasti esimese kolme hulgas. Ja kuna ma neid nii ootasin terve päeva, siis kõik arvavad, et mu sõbrad tulevad. Ja nad ei usu, kui ütlen, et pole neid kunagi näinud.... ;) Naljakas on eestlane olla.
F&B number kaks mees on Jason. Tema oli üks nendest, kes Expol minuga hängis. (Expo tekstis on ta nimi Justin...ma siis veel täpselt ei saanud aru...) Tema hakkab varsti abielluma. "Varsti" tähendab seda, et aasta tagasi nad kihlusid, ja järgmine aasta abielluvad. Küsisin, et miks nii kaua aega võtab? Vastuseks sain, et aega pole. Mõlemad on nad hotellinduses tööl ja näevad umbes kord kvartalis. Kahju nendest kohe. Kuuldavasti ja filmidest olen näinud, et see aeg võiks ju olla väga romantiline...kuid neil ei midagi. Jason väga igatseb. Igastahes, nüüd saab ta kolm nädalat puhkust ja selle veedab ta pulmi planeerides. Pulmad siis järgmisel suvel. Need sellised täiesti tüüpilised noore hiinlase pulmad. Peetakse kahes linnas - nii mehe, kui ka naise kodulinnas (sest reisimine ei tule kõne allagi!)
Külalisi tuleb ....
istuge, igaks-juhuks.....
umbes 700!!!!!!
Ehk siis mõlemasse pulma ca 700!!!!! Võite ette kujutada, kui suureks mu silmad läksid! Ta ei saanud mu imestusest üldse aru... TEMA pulmad tulevad väikesed, ta õe omas oli umbes 1500 inimest! Pulma ei kutsuta. Nii et ei mingeid kutseid. Mina leidsin, et see teeb ju plnaeerimise raskeks. Tema minu murest ei saanud aru. Kõik teavad, kes tulema peavad - perekonna (kõigekõige laiemas mõttes) ja sõprade kõrval tulevad otseloomulikult nii pruutpaari töökaaslased ja ülemused, kui ka vanemate omad. Nii et kergesti saab kokku lugeda. Pidu iseenesest on üpris päevane üritus. Muidugi juuakse-süüakse palju ja kõnesid on kohutavates kogustes. Kõik ülemused ja perekonnapead peavad austust ju avaldama. Pruut vahetab peo jooksul mitu korda kleite ja sellest rääkis Jason üllatav uhkusega - et tema kohustuseks ja rõõmuks on osta naisele ilusad kleidid. Ta isegi kirjeldas, mis värvidega need saavad olema jne. Wow! Kuid üheks toredaks traditsiooniks pulma juures on see, et siis saab raha...:) Kotti paneb iga külaline keskmisel 400-500 RMB´d ehk siis keskmisel 720-900 EEKi. Nii et kui tagasihoidlikult 700 külalist...siis arvutage ise.
Rohkem kahjuks ei jõudnud rääkida. Kuid kindlasti peale puhkust küsin lisa... Äkki ma olen järgmiseks suveks juba täitsa sõps ja saan ka pulma minna ;))
Hiina keele õpingud edenevad. Nendel igavatel päevadel õppisin ka hiina keele sõnu. Mul ümbrik sõnadega lipikuid alati kaasas ja siis nii õpingi. Ja püüdsin siis oma esimesi lauseid kokku panna... Ja kõik loomulikult elasid kaasa ja õpetasid. Kuid iseenesest on lihtne. Tahan ütelda näiteks, et "tahan maksta jäätise eest", siis hiina keeles paned sõnaotsesesmõttes sõnad ritta: "mina tahtma maksma jäätis". Ja ongi kõik. Põhimõtteliselt on sama lause ka tulevikus. Ehk, kui soovin ütelda, et "homme lähen Shanghaisse", siis ütlen "mina homme tahtma minema Sanghai". Mineviku kirjeldamiseks, lisad ühe väikese liite tegusõnale. Nii et pingutustega sain täitsa mitu lauset kokku ;)) Vot ja siis olin ma täitsa kohe oma jope. Ma ei oska seda kirjeldada. Nad olid enne ka naeratavad ja abivalmid ja toredad, kuid nüüd on kuidagi siiralt toredad. Ja see pole vähendanud respekti vmt... Võib olla söön varsti oma sõnu, kuid huvitav on. Avastasin, et neil on ka huumorisoon ja irooniameel... Ok nali oli selline algeline, et Bryan, minu uus ülemus, tõuseb püsti ja hakkab ukse poole minema ja küsib "Do you smoke". Mina vastu "No, I don´t", vastus "Me neither". Mul jäi kohe karp lahti. Esimene naljakas nali või sõnademäng, mida ma olen hiinlase suust kuulnud! Nii et there is hope!
Kõiki avastusi ei saa ühe korraga kohe ära rääkida! Nii et homme jälle!
Kallistan ja igatsen!
K
PS Krissu saatis mulle siia kaks eestlast. Pole neid veel näinud. Ülemus just naeris, et kui vaadata väliskülaliste statistikat hotellis, siis eestlasid on kindlasti esimese kolme hulgas. Ja kuna ma neid nii ootasin terve päeva, siis kõik arvavad, et mu sõbrad tulevad. Ja nad ei usu, kui ütlen, et pole neid kunagi näinud.... ;) Naljakas on eestlane olla.
Sunday, September 26, 2010
Kiire update, sest on möödunud kolm kuud
Teisipäevast reedeni olin Shanghais. Olime väga tublid ja korralikud. Mõnus oli.
Kuid magasime mõlemad halvasti. See oli natuke hirmutav. Mõlemad nägime halbu unenägusid ja kusjuures, mingeid õudusfilme eeönevalt ei vaadanud. Mina nägin ühel hetkel mingit noort naist, kes ajas mind ja teisi (ei tea, keda) mootorsaega taga. Lõppes sellega, et ma sain ta mootorsae kätte ja lõikasin ta pooleks. Selleks hetkeks oli ta pabernukk. Seega lõikasin paberit.... Esimesel ööl nägin ka midagi kohutavat. Mäletan nüüdseks, et ärkasin üles ja kartsin ja muretsesin, et kas meie välisuks oli ikka ketis. Kuid ei mäleta enam, mis täpselt sisu oli. Krissul ei läinud ka paremini, kuid ei mäleta täpselt, mis tagaajamine temal käis. Igastahes, olime hommikul vara juba üleval.
Sõime, jõime kohvi ja siis avastasime Shanghaid. Krissu tutvustas mind Waldorfiga Bundil (see jõeäärne äsjarestaureeritud promenaad) ja kohaga CoolDocks, millest sai meie uus lemmikkoht. See selline koht, et väljast ei paistagi midagi erilist... kuid lähed ühest tänavast sisse ja siis on selline armas mitte liiga suur purskkaev ja väljak, mida ääristavad restoranid. On vaikne ja selline loominguline. Hiinlasi on vähe. Üleüldse inimesi oli vähe. Need, kes sinna ära eksivad, paistavad... "teistsugused".... Istusime seal algse pooletunni asemel umbes neli tundi ja jõime veini ja rääkisime Elust, ainult nii nagu on võimalik teatud olekus, kui vein on sattunud väga õigesse kohta.
Õhtusöögiks jõudsime jälle koju ning ega me suurt rohkem teinudki. Proovisime küll kodubaari Jam õhtule minna, kuid uni tuli külla ja kobisime koju.
Ülejäänud poolteist päeva olime asjalikud ja ajasime linna peal tavalisi asju.
Eile ja täna on olnud imelik vaikne päev tööl. Kuid vaikseid igavaid päevi on ka vaja. Siis kõik igavlevad ja hakkavad normaalset sõbra-juttu ajama. Seedin neid jutte paar päeva ja siis räägin teile ka.
Kallistan,
K
PS Kas saadaksite mulle palun õpetusi, kuidas veinipudelit ilma korgitserita avada. Paistab, et minu kõrgelthinnatud Lütseumi ja Ülikooli ja AA haridusest on jäänud väheseks. Õigemini keeldun uskumast, et korgi sisselükkamine on kõige lihtsam moodus. Palun ärge ironiseeriga - olen ka muretsenud korgitseri... kuid need paistavat olevat mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja paratamatult ja isegi parima planeerimisega leian end jälle olukorras, mil pooletunni tagune mõnus ootus on asendunud ähkiva-puhkiva frustreerunud tüdrukuga, kes maadleb koridori põrandal veinipudeliga.... Elegants on unustatud...
Kuid magasime mõlemad halvasti. See oli natuke hirmutav. Mõlemad nägime halbu unenägusid ja kusjuures, mingeid õudusfilme eeönevalt ei vaadanud. Mina nägin ühel hetkel mingit noort naist, kes ajas mind ja teisi (ei tea, keda) mootorsaega taga. Lõppes sellega, et ma sain ta mootorsae kätte ja lõikasin ta pooleks. Selleks hetkeks oli ta pabernukk. Seega lõikasin paberit.... Esimesel ööl nägin ka midagi kohutavat. Mäletan nüüdseks, et ärkasin üles ja kartsin ja muretsesin, et kas meie välisuks oli ikka ketis. Kuid ei mäleta enam, mis täpselt sisu oli. Krissul ei läinud ka paremini, kuid ei mäleta täpselt, mis tagaajamine temal käis. Igastahes, olime hommikul vara juba üleval.
Sõime, jõime kohvi ja siis avastasime Shanghaid. Krissu tutvustas mind Waldorfiga Bundil (see jõeäärne äsjarestaureeritud promenaad) ja kohaga CoolDocks, millest sai meie uus lemmikkoht. See selline koht, et väljast ei paistagi midagi erilist... kuid lähed ühest tänavast sisse ja siis on selline armas mitte liiga suur purskkaev ja väljak, mida ääristavad restoranid. On vaikne ja selline loominguline. Hiinlasi on vähe. Üleüldse inimesi oli vähe. Need, kes sinna ära eksivad, paistavad... "teistsugused".... Istusime seal algse pooletunni asemel umbes neli tundi ja jõime veini ja rääkisime Elust, ainult nii nagu on võimalik teatud olekus, kui vein on sattunud väga õigesse kohta.
Õhtusöögiks jõudsime jälle koju ning ega me suurt rohkem teinudki. Proovisime küll kodubaari Jam õhtule minna, kuid uni tuli külla ja kobisime koju.
Ülejäänud poolteist päeva olime asjalikud ja ajasime linna peal tavalisi asju.
Eile ja täna on olnud imelik vaikne päev tööl. Kuid vaikseid igavaid päevi on ka vaja. Siis kõik igavlevad ja hakkavad normaalset sõbra-juttu ajama. Seedin neid jutte paar päeva ja siis räägin teile ka.
Kallistan,
K
PS Kas saadaksite mulle palun õpetusi, kuidas veinipudelit ilma korgitserita avada. Paistab, et minu kõrgelthinnatud Lütseumi ja Ülikooli ja AA haridusest on jäänud väheseks. Õigemini keeldun uskumast, et korgi sisselükkamine on kõige lihtsam moodus. Palun ärge ironiseeriga - olen ka muretsenud korgitseri... kuid need paistavat olevat mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja paratamatult ja isegi parima planeerimisega leian end jälle olukorras, mil pooletunni tagune mõnus ootus on asendunud ähkiva-puhkiva frustreerunud tüdrukuga, kes maadleb koridori põrandal veinipudeliga.... Elegants on unustatud...
Subscribe to:
Posts (Atom)
