Lõbusad tibud

Kui on aega maa ja ilm ja midagi tähtsat kuskil õhus ei ripu, siis võib hiina hotelli külastamine olla ligilähedane elava komöödiaga.

Siin käisid just kaks eestlast. Ma loodan, et nad ei pahanda, kui ühe nende seiga siin räägin.

Kuigi töötajate inglise keele tase on madal, on nad ära õppinud ridamisi kohati üpris keerulisi viisakusväljendeid. Ja neid nad siis ka püüdlikult püüavad kogu aeg edasi anda.

Kujutage nüüd väga elavalt ja visuaalselt ette järgmist situatsiooni:

M ja A istuvad restoranis ja tellivad. Kelner paneb kõik püüdlikult kirja ja kontrollib üle. Püüab olla professionaalne, efektiivne ja kiire. Korjab ka menüüd kokku ja lahkub asjalikult laua juurest. Kuid siis tuleb meelde.. unustasin! Tuleb tagasi laua juurde, kummardub usalduslikult M´ile lähemale ja ütleb unustatud fraasi "Just a moment..." ning pöördub köögi poole. Ja ongi kõik. M ja A jäid mõistmatult üksteisele otsa vaatama.

Ma naersin seda kuuldes silmad märjaks.

Mu uus ülemus rääkis täiesti tõsiselt mulle uue loo; You know these Chinese who work a lot abroad and speak good English? Well, we call them bananas. They are yellow from outside, but white from the inside.

Ilusat Hiina Iseseisvuspäeva!

Kristiina

Avastused

Minul juba mitu päeva tööl väga tore. Enne oli ka tore, kuid nüüd on teistmoodi tore. See algas sellega, et laupäev-pühapäev oli meil vähe külalisi ja mina olin tööl. Muidugi on silmipööritavalt igav mitu tundi mitte midagi teha, kuid see soosib sõbrustamist või siis blablabla jutu ajamist. Olen avastanud palju uut.

F&B number kaks mees on Jason. Tema oli üks nendest, kes Expol minuga hängis. (Expo tekstis on ta nimi Justin...ma siis veel täpselt ei saanud aru...) Tema hakkab varsti abielluma. "Varsti" tähendab seda, et aasta tagasi nad kihlusid, ja järgmine aasta abielluvad. Küsisin, et miks nii kaua aega võtab? Vastuseks sain, et aega pole. Mõlemad on nad hotellinduses tööl ja näevad umbes kord kvartalis. Kahju nendest kohe. Kuuldavasti ja filmidest olen näinud, et see aeg võiks ju olla väga romantiline...kuid neil ei midagi. Jason väga igatseb. Igastahes, nüüd saab ta kolm nädalat puhkust ja selle veedab ta pulmi planeerides. Pulmad siis järgmisel suvel. Need sellised täiesti tüüpilised noore hiinlase pulmad. Peetakse kahes linnas - nii mehe, kui ka naise kodulinnas (sest reisimine ei tule kõne allagi!)
Külalisi tuleb ....
istuge, igaks-juhuks.....
umbes 700!!!!!!
Ehk siis mõlemasse pulma ca 700!!!!! Võite ette kujutada, kui suureks mu silmad läksid! Ta ei saanud mu imestusest üldse aru... TEMA pulmad tulevad väikesed, ta õe omas oli umbes 1500 inimest! Pulma ei kutsuta. Nii et ei mingeid kutseid. Mina leidsin, et see teeb ju plnaeerimise raskeks. Tema minu murest ei saanud aru. Kõik teavad, kes tulema peavad - perekonna (kõigekõige laiemas mõttes) ja sõprade kõrval tulevad otseloomulikult nii pruutpaari töökaaslased ja ülemused, kui ka vanemate omad. Nii et kergesti saab kokku lugeda. Pidu iseenesest on üpris päevane üritus. Muidugi juuakse-süüakse palju ja kõnesid on kohutavates kogustes. Kõik ülemused ja perekonnapead peavad austust ju avaldama. Pruut vahetab peo jooksul mitu korda kleite ja sellest rääkis Jason üllatav uhkusega - et tema kohustuseks ja rõõmuks on osta naisele ilusad kleidid. Ta isegi kirjeldas, mis värvidega need saavad olema jne. Wow! Kuid üheks toredaks traditsiooniks pulma juures on see, et siis saab raha...:) Kotti paneb iga külaline keskmisel 400-500 RMB´d ehk siis keskmisel 720-900 EEKi. Nii et kui tagasihoidlikult 700 külalist...siis arvutage ise.
Rohkem kahjuks ei jõudnud rääkida. Kuid kindlasti peale puhkust küsin lisa... Äkki ma olen järgmiseks suveks juba täitsa sõps ja saan ka pulma minna ;))

Hiina keele õpingud edenevad. Nendel igavatel päevadel õppisin ka hiina keele sõnu. Mul ümbrik sõnadega lipikuid alati kaasas ja siis nii õpingi. Ja püüdsin siis oma esimesi lauseid kokku panna... Ja kõik loomulikult elasid kaasa ja õpetasid. Kuid iseenesest on lihtne. Tahan ütelda näiteks, et "tahan maksta jäätise eest", siis hiina keeles paned sõnaotsesesmõttes sõnad ritta: "mina tahtma maksma jäätis". Ja ongi kõik. Põhimõtteliselt on sama lause ka tulevikus. Ehk, kui soovin ütelda, et "homme lähen Shanghaisse", siis ütlen "mina homme tahtma minema Sanghai". Mineviku kirjeldamiseks, lisad ühe väikese liite tegusõnale. Nii et pingutustega sain täitsa mitu lauset kokku ;)) Vot ja siis olin ma täitsa kohe oma jope. Ma ei oska seda kirjeldada. Nad olid enne ka naeratavad ja abivalmid ja toredad, kuid nüüd on kuidagi siiralt toredad. Ja see pole vähendanud respekti vmt... Võib olla söön varsti oma sõnu, kuid huvitav on. Avastasin, et neil on ka huumorisoon ja irooniameel... Ok nali oli selline algeline, et Bryan, minu uus ülemus, tõuseb püsti ja hakkab ukse poole minema ja küsib "Do you smoke". Mina vastu "No, I don´t", vastus "Me neither". Mul jäi kohe karp lahti. Esimene naljakas nali või sõnademäng, mida ma olen hiinlase suust kuulnud! Nii et there is hope!

Kõiki avastusi ei saa ühe korraga kohe ära rääkida! Nii et homme jälle!

Kallistan ja igatsen!

K

PS Krissu saatis mulle siia kaks eestlast. Pole neid veel näinud. Ülemus just naeris, et kui vaadata väliskülaliste statistikat hotellis, siis eestlasid on kindlasti esimese kolme hulgas. Ja kuna ma neid nii ootasin terve päeva, siis kõik arvavad, et mu sõbrad tulevad. Ja nad ei usu, kui ütlen, et pole neid kunagi näinud.... ;) Naljakas on eestlane olla.

Kiire update, sest on möödunud kolm kuud

Teisipäevast reedeni olin Shanghais. Olime väga tublid ja korralikud. Mõnus oli.

Kuid magasime mõlemad halvasti. See oli natuke hirmutav. Mõlemad nägime halbu unenägusid ja kusjuures, mingeid õudusfilme eeönevalt ei vaadanud. Mina nägin ühel hetkel mingit noort naist, kes ajas mind ja teisi (ei tea, keda) mootorsaega taga. Lõppes sellega, et ma sain ta mootorsae kätte ja lõikasin ta pooleks. Selleks hetkeks oli ta pabernukk. Seega lõikasin paberit.... Esimesel ööl nägin ka midagi kohutavat. Mäletan nüüdseks, et ärkasin üles ja kartsin ja muretsesin, et kas meie välisuks oli ikka ketis. Kuid ei mäleta enam, mis täpselt sisu oli. Krissul ei läinud ka paremini, kuid ei mäleta täpselt, mis tagaajamine temal käis. Igastahes, olime hommikul vara juba üleval.
Sõime, jõime kohvi ja siis avastasime Shanghaid. Krissu tutvustas mind Waldorfiga Bundil (see jõeäärne äsjarestaureeritud promenaad) ja kohaga CoolDocks, millest sai meie uus lemmikkoht. See selline koht, et väljast ei paistagi midagi erilist... kuid lähed ühest tänavast sisse ja siis on selline armas mitte liiga suur purskkaev ja väljak, mida ääristavad restoranid. On vaikne ja selline loominguline. Hiinlasi on vähe. Üleüldse inimesi oli vähe. Need, kes sinna ära eksivad, paistavad... "teistsugused".... Istusime seal algse pooletunni asemel umbes neli tundi ja jõime veini ja rääkisime Elust, ainult nii nagu on võimalik teatud olekus, kui vein on sattunud väga õigesse kohta.

Õhtusöögiks jõudsime jälle koju ning ega me suurt rohkem teinudki. Proovisime küll kodubaari Jam õhtule minna, kuid uni tuli külla ja kobisime koju.

Ülejäänud poolteist päeva olime asjalikud ja ajasime linna peal tavalisi asju.

Eile ja täna on olnud imelik vaikne päev tööl. Kuid vaikseid igavaid päevi on ka vaja. Siis kõik igavlevad ja hakkavad normaalset sõbra-juttu ajama. Seedin neid jutte paar päeva ja siis räägin teile ka.

Kallistan,
K

PS Kas saadaksite mulle palun õpetusi, kuidas veinipudelit ilma korgitserita avada. Paistab, et minu kõrgelthinnatud Lütseumi ja Ülikooli ja AA haridusest on jäänud väheseks. Õigemini keeldun uskumast, et korgi sisselükkamine on kõige lihtsam moodus. Palun ärge ironiseeriga - olen ka muretsenud korgitseri... kuid need paistavat olevat mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Ja paratamatult ja isegi parima planeerimisega leian end jälle olukorras, mil pooletunni tagune mõnus ootus on asendunud ähkiva-puhkiva frustreerunud tüdrukuga, kes maadleb koridori põrandal veinipudeliga.... Elegants on unustatud...

Tibu vs Topsik

Tulles vastu mitmetele lugejate kirjadele, selgitan kes on on tibu ja kes on topsik.

Vastus on lihtne – topsik on iga hiinlane, kuid tibu on oma tiimi hiinlane. Logisch...

Kas on veel küsimusi?

Kristiina,
kes pole üldse tegelikult rassist. Päriselt ka! Mis teha, kui nad topsikud on? Ja topsik pole ju negatiivne...

Mama huhu...

Nüüdseks on mu pahameel möödunud. Kuigi internet on kuskil ära ja on seda olnud juba mitu mitu päeva, võtan ennast kokku ja kirjutan ikkagi. Teen seda kõigepealt offline ja siis tööl postitan. Nagu ennemuistsel ajal. Ning kuigi mul oli kahtlus, et võimud on minu peale pahased ja soovivad mu suhtlust välismaailmaga piirata ja on minu personaalselt sihikule võtnud, pean nüüd oma egoismi alla neelama – tervel majal on netiga probleeme. Nii et elagu China Telecom!

Et teil ei jääks arusaama, et ma siin ainult joon veini või unistan sellest, siis natuke ka tööjuttu. Õige natuke. Luban.

Üheks minu kohustuseks on ka inglise keele kursuse korraldamine ja läbiviimine. Siiamaani on meil olnud üritus nimega “English Corner”, kuhu võivad kõik tulla vastavalt oma tujule. Mingit grammatikat ei õpi ja tekste ei loe. Lihtsalt püüame neid sellises mitteametlikus atmosfääris kuidagi rääkima saada. Istume põrandal ja naeratame-noogutame... Iga kord on oma teema – alguses rääkisime restorani teemadel ja toidust, seejärel hobidest ning siis, kuidas anda juhiseid nii tänaval kui ka hotellis. Me näeme ikka suht palju vaeva. Toidust rääkides tõime laua peale igasuguseid erinevaid toiduaineid ja siis nad said maitsta ka samal ajal. Ja kui tund läheb liiga tõsiseks, siis ütleme midagi hiina keeles - see toimib alati - koheselt kõigil on naeru kui palju. Kord ka lõime laua peal õppimise eesmärgil olnud muna klaasi lahti, et näidata mis on munavalge ja rebu ja siis ma lubasin Sebastianile 20 RMB maksta, kui ta selle ära jooks. Jõigi. Raha küsib siiamaani :) Kuid järgmises tunnis oli meid rekordarv... Ju siis jutt levis....
Juhiste andmiseks joonistasime suure kaardi, kus tänavad ja jõgi ja sild ja ristmikud ning ringtee. Seejärel printisime välja väikeseid pilte, millel kujutatud kas kool, haigla, park, postimaja, kaubanduskeskus vmt. Alguses kordasime lihtsalt pilte, et mis see on ja mis seal teha saab. Nad kribasid kõik kogu aeg kirjutada ja järgmine kord teadsid juba ise sõnu ütelda. Seejärel paigutasime need kõik kaardi peale koos valgusfooride ja zebradega ning andsime neile Sebastiani tehtud paberist auto sõitmiseks. Üks sõitis, teine andis juhiseid ja pidid ühest punktist teise jõudma... elevust oli väga palju. Kõik tahtsid autoga sõita. Maja õppimiseks joonistasime suure maja ja printisime välja erinevaid tube märgistavad pildid. Selline meetod paistab väga hästi töötavat. Elevust on palju ja ausalt üteldes on see olnud üpris nauditav. Tore on tunda, et enne nad ei teadnud ega osanud neid sõnu kasutada ja nädal aega hiljem on nad 15 sõna võrra rikkamad. Babysteps.... Kas teie teate, kuidas on ringtee inglise keeles? Või sulgpall? Minu tibud teavad... :)

Lõpetasime toidu ja tubade teema bloki sellise mitteametliku peoga. Tõime süüa ja juua ning kordasime sõnu. Seejärel vaatasime Mr. Beani sketši, kus ta restoranis üksi oma sünnipäeva tähistas ja toorest liha tellis. Ning pärast seda vaatasime veel igihaljast filmi „Õhtusöök ühele” – teate küll, seda mustvalget, mida näidatakse iga aasta 1. Jaanuaril. Filmidel oli mitu eesmärki; esiteks, saime korrata sõnu, teiseks, tutvusid nad euroopa naljasoonega ja kolmandaks, teavad nad nüüd, kes on Mr. Bean ja, mida eurooplased vaatavad 1.jaanuaril. Neile väga meeldis ja loomulikult kui oli füüsilise naljaga tegemist, siis oli eriti tore – Mr. Bean sülitamas kelneri pükstesse või butler järjekordselt komistamas (või siis mitte) tiigripea otsa...

Kuid inglise nurgaga on nüüd vist natuke lõpp, sest alustame mingil hetkel ametlike kursustega. Seda on plaanitud juba algusest peale ning mul olid käsiraamatudki juba augustikuus valmis, kuid mingil x põhjusel (omavahel üteldes – HR lihtsalt jokutab), pole me siiamaani algust teinud. Igastahes eelmisel nädalal jõudsime lõpuks siis selleni, et paneme huvilised kirja ja testime nende taset. Alguses läks lihtsalt meil laiali, et kes soovib, kirjutagu oma nimi üles. Ja kuigi iga teine ütleb, et soovib õppida inglise keelt, on tegemist ikka väga laisa rahvaga ja midagi vabatahtlikult ei tehta...sellest tulenevalt oli meil nädala ajaga umbes 5 nime kirjas. See vihastas mind natuke ja kirjutasin HR ülemusele, et päris ei nõustu, et tegemist niiiiii vabatahtliku asjaga. Kasvatame ju endale tulevaseid ülemusi ja nad peaksid tunnis käima tööajast ja see on tasuta, seega ülemused peaksid ikka sinna kursustele saatma konkreetseid inimesi. Arvasin, et võib olla olin natuke liiga karm ja julge oma arvamusavalduses, kuid vahet pole.... kolme päeva pärast oli meil 59 nime kirjas.

Testimiseks panin kokku väikese grammatika jupi ning tekstist arusaamise ülesande. Selleks lihtsustasin „Wizard of Ozi” algust ja esitasime umbes 10 väidet ja palusime neil märkida, et kas tõene, vale, või vastust pole tekstis. Vastused osutusid üllatavaks. Väitsime näiteks, et Dorothy on õnnelik ja et ta perekond töötab vabrikus. Esimesele väitele vastati, et see on kas tõene või et seda pole tekstis mainitud.... Kui küsisin, et miks arvad, et D on õnnelik, siis näidati lauset „Dorothy lives in a small house”. (Mina lootsin vastuseks, et see väide on vale, sest tekstis vihjati, et ta elu on igav). Teise väite kohta arvati, et kinnitust ei ole tekstis. Kuigi seal oli konkreetselt lause „Her uncle was a farmer.”

Võib olla tõesti – igavus ei ole õnnelikkuse takistuseks ja kui sul on väike maja, siis peaks D juba õnnelik olema. Hiina tarkus on tõepoolest iidne ning küps – mingeid pseudoprobleeme pole vaja tekitada! Istu oma kivi peal, kasvata habet, hommikuti tee Taichi´d ja mida rohkemat on sul vaja? Nagu see neegri ja banaanipuu värk.... Kuid see on imelik, et nad ei tunnistanud onu perekonnaliikmeks. Samas loevad nad tihtipeale tädipoegi, -tütreid oma õdedeks ja vendadeks. Vot nii, kõiki teste ei saa võtta must-valgelt.

Peale ametlikku osa oli selline paarilauseline vestlus, et kes sa oled ja kust sa tuled. Naljakas oli see, et järgmine „esineja” püüdis eelmise pealt küsimuste järjekorra järgi vastuseid ettevalmistada. Probleemiks või siis naljakaks (minu jaoks vähemalt...muidugi surusin muige viisakalt maha) osutus, kui juhtusin küsimusi teises järjekorras esitama. Nemad ei saanud aru...seega vastus ja küsimus olid nagu sünkroonist väljas...nagu Juku anekdoot. Samuti õppisin hiina perekonnaelu kohta – enamiku isad on ärimehed, ehk siis kalamehed, kodus elavatel koertel ei pruugi olla nimesid ning nende unistuseks on töötada poes.

Kokkuvõtteks - nagu arvata võis, 98% osalejatest kuulub algajate gruppi ehk nagu nad ise ütlevad – nende inglise keel on mama huhu... ehk „so-so”... Tahaks juba alustada. Olen avastanud, et mulle päris meeldib õpetada. Ning siinjuures teen suure kummarduse õpetaja Kurigule (Kurigile?), kes inglise keele suhu pani.

Kristiina II

Brrrrrrrrrrrrrr!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kirjutasin just pika postituse ja siis kadus internet ära, arvuti jooksis kinni ja kõik on kadunud. Ma korrata ei viitsi. Ma väga vabandan. Nii et peate minu sõna uskuma, kui ütlen, et väga tore postitus oli.

Muuseas, minu internetiühendus on viimased nädal aega olnud väga imelik, kord on ja enamasti pole. Praegu istun ka hotellis ja ikkagi on see superaeglane ja jookseb kinni. Seega vabandan...

Postitan sellegi ära enne kui võimud märkavad...

K

Kas Kristiina ja Kristiina on ka pohma- ja veinivabalt sõbrad?

Eelmisest postitusest on märkamatult möödunud juba nädal. Vabandan. Kuid kodus kadus internet ära, seega võtsin täna läpaka hotelli kaasa ja kasutan oma lõunaminuteid, et teid, kallid miljonid lugejad, asjadega jälle kurssi viia.

Reedel töötasin nagu ikka. Mõtlen, kas midagi erilist juhtus? Hm... midagi nagu ei tule ette. Õhtul rongi peale ja Shanghaisse. Kuid siis juhtus midagi täiesti hämmastavat! Jõudsin Krissu juurde ja jällenägemine oli loomulikult megatore, sõime sushit ja jõime veini fantaga (mitte kommenteerida, palun) ning rääkisime asjalikku juttu. Mitte kõik see polnud hämmastav, vaid fakt, et jõime mõlemad kaks klaasi ja läksime poole kaheteistkümne paiku magama. Lihtsalt uskumatu! Nii hea oli magada ja veel parem üles ärgata. Laupäeval avanesid silmad täiesti puhanult umbes üheksa paiku ja keha oli energiat täis. Krissu veel magas, kuid mina ei lasknud sellel end häirida. Koristasin natuke, siis tõin meile kohvi, tegin hommikusööki ja katsin laua. Selleks ajaks, kui sünnipäevalaps ärkas, oli kõik valmis. Sõime isukalt ja tegime päevaplaane. Kõik läks nagu lepasereega ja rõõm laupäevast oli suur. Krissu kommenteeris mitu korda minu hea tuju ja energilisuse üle... et ei mäleta millal viimati kohe selline laupäeva hommik oli.... ja siis hakkasime mõtlema, et üleüldse kui me kohtume, siis on ju nädalavahetus. Õhtul ikka natuke alkoholi pruugime ja järgmisel päeval võib natuke närtsinud tunne olla. Seega on möödunud väga pikk aeg sellest, millal tõepoolest päevi koos olime täie tervise ja mõistuse juures. Otseloomulikult tekkis meil kohe küsimus, kas oleksime üleüldse sõbrad? Äkki me ei meeldigi üksteisele?

Filosofeerimine jätkus ilusalongis, kuhu suundusime, et endal käpad üle pika aja jälle korda teha. Krissu läks ka massaaži. Jällegi oli kogemus uus.... Tavaliselt oleme laupäeva hommikul paar valuvaigistit manustanud, kuid seekord ei midagi.... Krissu avastas massaaži käigus oma tundmatuks jääda soovivaid lihaseid ja valusid. Samuti leiti selja pealt pikalt kadunud olnud kõdipunkt. Minu jaoks oli pediküür jällegi täiesti võimatu. Kõdipunktid olid koha nii tundlikud, et mõtlesin, et asi jääb katki. Kokkuvõtteks - kohutavalt lõbus oli! Naeru oli terve salong täis ja hiina topsikud olid vist kergelt segaduses.

Seejärel suundusime M&S, et siidrit osta. Siidrit polnud. Edasi valgete poodi, kust oli üleüldse midagi raske leida. Ei tea, kas Hiina on piirid vahepeal sulgenud ja kellelegi sõja kuulutanud? Täiesti elementaarseid asju polnud riiulitelt leida (siider nende hulgas). Lõpuks avastasime ikkagi Strongbow kuskilt nurgast. Samuti leidsime vene kurke :). Kohe koju ja pärast tunnikest hängimist, hakkasime süüa tegema. Tegelikult peaks ütlema, et Krissu hakkas süüa tegema. Mina olin moraalseks toeks ja alustasin siidri joomist (nii kauaks siis seda meelepuhtust jaguski). Krissu valmistas kartulisalatit, tegi kotlette ja hiljem tegime ka emme leivaga kiluvõileibu. Ikkagi eesti sünnipäev.

Õhtul saabusid külla Tiivelid ja konsul tüdrukuga. Anneli ja C kahjuks ei tulnud, Anneli oli haige. Õhtu oli... huvitav ja lõppes minu jaoks kell neli hommikul. Läksime konsulipaariga õhtul Shanghai ööeluga tutvuma. Mina ju polnud siin enne "väljas" käinud. Ja kuig klubid kui sellised mulle üldiselt ei meeldi, tuleks enne otsuse tegemist argumentidega ise ka tutvuda. Läksime Shanghai tuntumaisse valgete kohta nimega Zapatas (oli vist nii....). Muusikale annaksin hinde 7. Kohale ise, tubli 9. Sai väljas olla ja juttu ajada ja kui tantsuisu tuli, siis sai sees ka rahvasummaga võidelda. Inimesi oli igasuguseid. Loomulikult pidi mitu korda seda blabla juttu rääkima, wehere are you from and what are you doing here.... Kaks-kolm korda sellist vestlust alustada õhtu jooksul on minu lagi. Kuigi võib väga ootamatuid vastuseid ja avastusi kohata. Näiteks kohtasin ameerika poissi (kes oli täitsa kena), kellele meeldib mängida malet ja räägib nelja keelt. (WOW!). Ja siis ühte türklast, kes minu vastuse peale "I am from Estonia" küsis, et kas Tallinnast või Tartust? Kuid nagu üteldud, kaua sellist vestlust ei viitsi pidada. Seega patareid tühjad, suundusime kodude poole kella kahe paiku. Jõudsin Kodu maja ette ja mõtlesin, et mul tsipa halb tuju ja tahaks kuskil lihtsalt istuda, jalgu kõlgutada ja oma mõtteid mõtelda enne magama heitmist. Otsustasin, et lähen austraallase baarist läbi. (See see kodu baar maja taga, mis kogu aeg lahti ja omanikud on jazzi-armastajad ja seal on kogu aeg mingid umbluu inimesed. Samas, kuna nad tunnevad meid, siis on selline turvaline keskkond). Igastahes, läksin üksi baari. See on mu esmakordne taoline tegu. Seal polnud kedagi peale ameerika jazzivana, kes jooke valas ja kellega ma olen ka enne juttu puhunud. Ta selline mõnus chill. Ütlesin, et istun seal natuke aega ja tellisin viisakuse pärast ka midagi. Ta siis oligi seal. Mingit lolli juttu ei ajanud, kuid oli mõnus. Rääkisime natuke juttu ja siis tuiskas sisse üks noormees, kes oli täitsa oma jope. Tuli välja, et serblane!!! ja töötas kunagi ka Hiltonis. Kuid see selleks. Serblane!!! Tundus nagu vend kohe! Lahe. Kuid siis rääkisime jazzivanaga muusikast ja kus ta reisinud on ja kellega mänginud. Võttis ka kitarri ja laulis meile kaks lugu ning siis rääkisime veel natuke. Nii lahe. Ütlesin head ööd ja tulin koju. Kell oli märkamatult neli saanud.

Pühapäev oli täiesti traditsiooniline. Ok, mitte päris. Traditsiooniline selle poolest, et ärgates peale paaritunnist magamist, oli tunda, et on pruugitud alkoholi. Kuid ebatraditsiooniline selle poolest, sellest hoolimata olime tegusad. Kõndisime linna peal ringi ja avastasime uusi kohti. Siis naasesime koju ja mina suundusin rongijaama poole.

Vot selline oli minu nädalalõpp. Ei teagi, millal järgmisena linna saab. Tulevasel nädalalõpul töötan phel päeval (see haigusepäev). Ning ka järgmiseks nädalaks on nad mul mingi imeliku graafiku teinud. Uurin seda asja veel.

K