Meil oli ookeani villa ehk siis nagu Baba Jaga majake talade peal India ookeani kohal. Hiigelsuur voodi, elutoa põrandas aken vaatega ookeanipõhja. Muidu seinte asemel suured aknad ja vaate kirjeldamiseks oleks vaja kirjaniku oskusi. Igastahes loksuv vesi, horisont kauguses ja sinine (tol hetkel küll hallikas) taevas. Vannitoa keskel kõigepealt suur mullivann, eraldi WC ja dush, mis iseenesest olid peaaegu, et vabas looduses. Uudishimulike pilkude eest varjasid puidust ribikardinad. Meie villal oli ka eraldi terrass, kus lai lamamiskiik, päevitustoolid ja väike bassein. Kohe sealtsamast läks ka redel alla vette. Põhimotteliselt olid villad seal järjestikku. Kuid ühest villast teise ei näinud. Nii et täiesti omaette ja vaikuses. Ainult veeloksumine kostus....
Kuigi olime hirmväsinud ja merel kerge torm ja vihma sadas, siis esimese asjana villasse jõudes panime trikood selga ja kastsime end minu jaoks üllatavalt soolasesse vette. Samuti oli seal ujumisega raskusi, sest laine viis sind omaette suunas. Hoidsime redeli lähedusse.
Öösel torm suurenes ja maja värises. Mina ju selliseid asju pole kogenud ja ei teadnud, et äkki nüüd mingil hetkel peaks hakkama evakueeruma. Sest kui hütt kokku kukub, pole enam naljakas. Kuulasin hirmuga seda tuult ja talade kriuksumist ja närv ei pidanud vastu. Äratasin Krissu üles ja ütlesin, et kardan ja et, kas see on normaalne. Kuna Krissu magas mõnusalt und, siis ütleme ausalt, tal oli po..... vabandust – suva. Kuid mina ikka ei saanud ja helistasin hotelli ja küsisin, et kas see kõik on normaalne. Au teeninduskultuurile – ta suutis jääda tõsiseks ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. Natuke sabatutt küll värsises, kuid suutsin jälle magama jääda.
Hommik saabus ja hakkas vaikselt kohale jõudma, et me oleme vist Maldiividel... Jalutasime hommikusöögile ja see oli ka sellises avatud hütis, kus kõik imelilusad maldiivlased ja hindud ja nepaallased kohe meid sõbralikult teenindasid ja aitasid. Kristiina sõi kohe kõik dekoratsioonid ära. Kaaskülalised olid huvitavad. See hotell mõeldud rohkem nagu paarikestele. Olgu, oli ka paar perekonda – ühed saudid ja sakslased. Sakslaste peres oli kaks teismelist last. Nad sõid hommikust meiega iga päev praktiliselt samal ajal. Esimesed neli hommikut nad ei rääkinud üksteisega ühtegi sõna. Mõtlesime, et ju siis isa töötab kogu aeg ja nüüd siis peale aastaid ületöötamist võttis välja puhkuse ja püüab lastele meenutada, et ta on nende isa... Nädala lõpus olime tunnistajaks sellele, et poeg naeratas ja puudutas isa õlga sõbralikult. Progress missugune.... Kuid paarikesed olid ka huvitavad – kas hiiiiiiiiiiigelsuured valged keskealised mehed asiaadi tüdrukutega või mingid Ida-Euroopa nälginud modellid musklis meestega või uhked Saudi mehed koos ennast siivsalt burka all varjavate naistega. Hommikusöögile tuldi loomulikult mingite mini-ultra-mugavate särkidega, et nagu muuseas ärkasin, panin selga ja olen seksikas... Et mitte ebaõiglane olla, siis tegelikult oli paar normaalset paari ka. Sellised paarkümmend aastat abielus olnud ja nüüd puhkusele tulnud meest-naist. Ühtede nimed olid Wendy ja Keith Uus-Meremaalt. Nemad olid toredad.
Ses hotellis on niimoodi, et igal seltskonnal on konkreetne abiline, kes kõike korraldab. Meil oli hindu Jipson. Nägi välja nagu Ervin Abel. Täiesti. Näokuju, miimika, kehakeel... Jipson oli töötanud seal juba kolm aastat ja meile ta väga meeldis. Ta viis meid kohe peale hommikusööki tuurile – nägime erinevaid villasid (oleme ikkagi ju professionaalid ja peame kõigega kursis olema), restorane, vabaajaveetmise võimalusi ja spa’d. Kõik loomulikult imeilus ja inimesed sõbralikud. Muidugi sai sporti teha, tennist, malet või piljardit mängida või karaoket laulda jne.
Ega me muud sel päeval väga ei teinudki... See ongi selline koht, et seal sa oled. Lihtsalt oled. Õhtul saime kokku kolleegidega Antonio (ja mitte Roberto, Adolfo, Vincenzo vmt... meil läks kogu aeg segamini), kes tegelikult polegi päris itaallane. Pool-venelane, ja see meeldis meile palju rohkem. Temaga kaasas oli samuti kolleeg prantslane Myriam. Sõime maailma parimat sööki ja jõime head veini ja rääkisime juttu.
Kolmandamal päeval hakkas minul natuke kurk valusaks minema, kuid seda ignoreerisime. Vahepeal sadas ikka vihma, kuid lugesime ja jalutasime ja vaatasime lihtsalt kaugusesse. Mängisime ka piljardit. Neljandal päeval tuli korraks ka tõsine päike välja ja Krissu jooksis seda kohe püüdma. Piisas vähesest. Õhtuks muutis ta hirmutavalt värvi ja sellega meie nali pihta hakkas. Minul kurguvalu aina süvenes ja tuli ka üleüldine nõrkus ja kõik kohad valutasid ja pea ka. Arvatavasti oli palavik. Palusime Jipsonit, et ta hotelli arsti käest mulle rohtu tooks. Ta tahtis, et ma temaga koos arsti juurde tuleksin, kuid leidsin, et see pole vajalik. Kes siis kurguvaluga arsti juurde läheb?? Öösel magada ei saanud, sest nii valus oli. Krissul hakkasid kõik kohad päikese tõttu juba valusaks minema. See oli vigaste pruutide filmi teise osa alguseks.
Laupäeval peale hommikusööki (kuigi isu polnud) läksime arsti juurde. Arst oli tore. Maldiivlane, kuid õppinud Ukrainas ja teadis täpselt, kus on Eesti. Vaatas mu kurku, andis antibiootikume ja valuvaigisteid ja tekkinud köha jaoks strepsilsit. Kuid päike paistis. Krissu püüdis ennast küll kattes ikka päikese käes olla. Ja ausalt üteldes, elas ta need päevad põhiliselt basseinis või meres. Mina määrisin ennast ka sisse ja tulin umbes paariks tunniks päevitama. Natuke siit poolt, sealt poolt ja siis ujuma. Õhtuks olin ka mina punane. Ja Krissu veelgi punasem ja tal tekkis juba raskusi istumise, astumise, lamamise jmt. Pidev kreemitamine ja märjad käterätid leevendasid. Kõige selle tulemusena olime rohkem kodused. Väga isegi süüa ei tahtnud. Juua veelgi vähem. Ja viimane on meie puhul WOW!
Ärge arvake, et me õnnetud kogu selle aja vältel olime. Kõik see tegi nalja. Et tuleme Maldiividele ja siis jääme haigeks ja päike teeb liiga jne. Irvitasime kogu aeg. Nagu vigased pruudid. Minul läks alates laupäevast ja süda pahaks kogu aeg (antibiootikumid?), köhisin nagu hobune, kurk valus ja punane üle kere ja Krissu oli punane, ei saa istuda, astuda, lamada jne jne. No kui kõik see pole naljakas, siis mis veel??
Räägin lõpu ka ära.... aina hullemaks läks :). Minu kurguvalu paranes, kuid kere peale tekkisid punased laigud, mis veel mitu nädalat hiljem nahka ajasid ja sügelesid (ehk siis päikese allergia). Magada sain ainult märgade külmade käterätikute all. Sama enam-vähem Krissu kohta. Ja kuna nahk oli nii metsas omadega ja kiskus kokku, siis liikumise alustamine oli kohutavalt valus. Nahk ei andnud järele, seega kõndisime küürakil ise naeru lõkerdades.
Kuid sellest hoolimata olime toredad ja puhkus oli suurepärane. Käisime ka toidutegemise kursustel. Kokk tegi maldiivlaste rahvustoite. Ehk siis tuunikala ja kookos. Sellest tehti nii eelroog, supp, praad kui ka magustoit. Magustoiduks näiteks tuunikala, sibul ja karamelliseeritud kookos... Hmm. Huvitav oli.
Hotellis pidavat ka üks eestlane Andrei töötama, kuid temaga me kahjuks ei kohtunud. Ta nimelt töötavat sukeldumiskeskuses ja sinna meil asja ei olnud.
Nägime ka igasuguseid imelikke elukaid nagu näiteks sadu krabisid õhtul rannaliival, sisalikke ja nahkhiiri (inglise keeles fruit bat). Haisid ei näinud, kuigi sealkandis pidavat mingi sõbralik hailiik ringi liikuma. Krissu väitis, et tema vastu ujus korra ka meres mingi kala. Mina arvasin pigem, et Krissu ujus selle kala vastu. Või kujutas seda kõike lihtsalt ette. Ühel hetkel saadeti meile hoiatav kiri, et saare ümbruses olla märgatud millimallikaid ja merre ei tasu minna. Selle peale läks Krissu kohe muidugi jooksuga merre rõõmsalt neid otsima ja lubas nad kõik Squishideks nimetada ja enda koduloomadeks võtta. Kahjuks või õnneks ta ühtegi säärast küll ei leidnud.
Kuid hotell oli super, inimesed sõbralikud ja kohutavalt hoolitsevad. Näiteks nad pakkusid, et kui ma kardan (minu öine telefonikõne), siis liigutavad nad meid kuskile maa peal olevasse villasse.
Esmaspäeva õhtul tulime jälle paadi peale ja siis juba märksa parema ilma ja tuulega sõitsime lennujaama poole. Ütleks, et puhkus oli igati tore ja vahva. Kuid samas oli ka tore muinasjutust reaalsusesse tulla ja Shanghaisse jõuda.
Kodus koorusime ja sügelesime veel tükk aega.
Friday, July 29, 2011
Friday, July 22, 2011
Unelm reaalsuses I
Mäletan väga elavalt kui oma nooruses hilisteismelisena läksin Peterburgi maanteele kõigepealt tööintervjuule ja siis peale positiivset tulemust alustasin koolitusnädalaid, mille tulemusena näidati meile videot unelmast. Unelmas oli Paradiis. Utoopia, milles maaliti pilt sürreaalsetes värvides – neoonsinine vesi, valge liiv, tuule käest kergelt painduvad palmipuud, taldrik tervisest pakatavates värvides, ekvatoriaalses sõbralikkuses ja soojuses üleskasvanud inimesed, viietärni hütid, mille vannitubadest vaade lainetele ja mille elutoa põrandas olev aken meenutab uuesti, et tegemist pole Läänemerega. Ehk tegemist siis Maldiividega.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Tuesday, July 19, 2011
Friday, July 1, 2011
Väliseestlased Shanghais
Väliseestlaste sümptooomid:
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
Wednesday, June 22, 2011
Tööluus
Mina, NK1 siin! Tere.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Tuesday, June 7, 2011
Dragon Boat Festival
Elas kord ammu ammu - kohe nii ammu, et Kristus polnud veel sündinud ja Laulupidu veel toimunud - Hiinas üks õpetlane ja Chu Kuninga minister Qu Yuan. Qu Yuan oli eeskujuks kõigile oma lojaalsuse poolest ja ta oli tõeline kuningriigi patrioot. Kuningriigi suveräänsus ja iseseisvus aga olid ohus, sest Kuningas sattus teiste ministrite mõju alla, kes olid kadedad ja riigivaenulikud ning soosisid tegelikkuses hoopis naaberriigi Qin'i valitsejat, kelle mõjuvõim kasvas iga aastaga ning, kes otseloomulikult soovis Chu kuningriiki endale... Qu Yuan püüdis oma armastatud kuningat hoiatada, kuid kahjuks oli juba liiga hilja ja õelad sõnad olid oma töö teinud. Tänusõnade asemel saatis kuningas ta pagendusse.
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Monday, June 6, 2011
Lääne toidu degusteerimine
Minu loetud päevad hakkavad Wuxis nüüd otsa saama. Täpsemalt üteldes on jäänud veel kaks ja pool tööpäeva ja kui veel täpsemini, siis umbes 19 töötundi.... Arvatavasti ka selles vaimus oli mul au osaleda peadirektori kutsel reedel Lääne toidu degusteerimisel. Meil nimelt pole Lääne köögi kokka olnud sellest alatest, kui malaislane Derek meie juurest lahkus kuskil märtsikuus. Ning kuna bolognaise’i kastmesse hakkasid ilmuma ka seened, siis arvatavasti leidsid meie kõrged hotellijumalad, et on viimane aeg uus kokk palgata. Sellest tulenevalt kutsuti potentsiaalne kandidaat-hiinlane vaibale ja kästi tal neljakäiguline õhtusöök serveerida. Muidugi saaks teha degusteerimist selliselt kiirmeetodil, et amps igast taldrikust ja otsus tehtud. Kuid peadirektorile meeldib üllatuslikult, kui lahti rullub punane vaip ja terve restorani meeskond tervitab ukse peal... laud kaetud nagu filmis ja joodavaid veine arutatakse detailselt hommikusel üldkoosolekul juba paar päeva varem...
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Subscribe to:
Posts (Atom)
