Mäletan väga elavalt kui oma nooruses hilisteismelisena läksin Peterburgi maanteele kõigepealt tööintervjuule ja siis peale positiivset tulemust alustasin koolitusnädalaid, mille tulemusena näidati meile videot unelmast. Unelmas oli Paradiis. Utoopia, milles maaliti pilt sürreaalsetes värvides – neoonsinine vesi, valge liiv, tuule käest kergelt painduvad palmipuud, taldrik tervisest pakatavates värvides, ekvatoriaalses sõbralikkuses ja soojuses üleskasvanud inimesed, viietärni hütid, mille vannitubadest vaade lainetele ja mille elutoa põrandas olev aken meenutab uuesti, et tegemist pole Läänemerega. Ehk tegemist siis Maldiividega.
Reis Eedeni aeda algas pea kümme aastat hiljem poeetiliselt keskööl. Kõigepealt viis tundi lennukis, kus manustatud alkoholikogusest ja hilisest/varajasest kellaajast hoolimata polnud magamine kuidagi rakendatav... Järgmise lennuni oli siis neli tuni aega. Jalad käisid juba risti ja huumorisoon oli oma sõiduvees, sest väsimus ja ootus oli minemas üle vindi. Otsisime hetkelist unevarju Singapuri lennujaamas ühe posti taga nurgas vaibal. Krissu kergelt nohises viis minutit. Mul ei läinud nii hästi, või mulle nii vähemalt tundus. Järgmine lend – neli tundi. Magamist isegi ei teeselnud, vaid jõllitasin ees olevat istme seljatuge. Ärge muretsege, polnud päris hulluks läinud. Seljatoes liikus ka pilt minu valitud filmiga. Jõudsime Utoopia eeslinna, kus kindlasti ei taha kuulda, et peab veel ootama.... 2.5 tundi kui täpne olla. Samuti pidime läbima tolli, sest Paradiisis pole teatud asjad lubatud. Ja nii konfiskeeritigi pagasis olevad veinipudelid. Hea, et sealiha ja koeri kaasa ei toonud. Siis oleks vist põlglikult kividega loobitud. Ei, tegelikult seda kindlasti mitte. Kuid kõhedaks võttis küll korraks. Islami riik... Kuid tollimehed ise olid selliste muhedate karude moodi. Nii et peale selle, et meil närv sees oli, et mis meist nüüd saab – kriminaalid nagu me oleme – polnud faktiliselt hullu midagi. Kuid pean tunnistama, et kurb oli veinidest lahkumine ja järgmise 2.5 tunni ootamise ajal sai üleväsinuna, kuid kirglikult taolisi kergeid teemasid lahatud nagu usuline diskrimineerimine, rassism ning kristlaste õigustamatu tolerants.
Hakkas ka vihma sadama ja tuul tugevnes.
Järjekordne lend oli lühem kui eelnevad – ainult 45 minutit. Ja see oli sellise väikese põrr-põrr lennukiga. Keskendusin hingamisele, sest ausalt üteldes korraks tuli juba pisar kurku, et mul nüüd siiber ja enam ei taha reisida ega lennata. Ja et kõik see parem olgu seda väärt.... Vaade aknast oli loomulikult paljutõotav. Vihmast ja tekkivast kergest tormist hoolimata oli vesi all neoonsinine ja igalpool oli näha väikeseid atolle.
Maandusime. Lennujaama hoone oli pisike majake, kus kaks tuba. Üks oli siis nö pagasiruum. Linti polnud, vaid madalad lauad. Ühel hetkel läksid suured uksed lahti ja karused mehed hakkasid kohvreid lihtsalt nendele laudadele tõstma. Meile oldi juba vastu tulnud ja ei pidanud mitte millegi eest hoolitsema. Kergenduseks üteldi, et paat lahkub kohe, seega ootama enam ei pea. Samuti vabandati, et kui tavaliselt võtab paadimatk 45 minutit, siis tänase ilmaga läheb natuke kauem. Meil oli suht suva. Näod olid naeru täis, sest lõpuks ometi olid lennud lõppenud ja hea oli edasi minna nö omal jalal.... Kuna vihma sada tugevasti ja tuul painutas palmipuid ümberringi ja vesi sulises teede peal, loobusime kingadest ja edasi reisisime paljajalu. Juba see tegi nalja. Võideldes tuulega suundusime sadamasse, kus ootas meid väike paadike.
Onud aitasid meid õõtsuva kai pealt veelgi rohkem õõtsuvasse paati ja istutasid meid ilusasti toolile. Selga anti ka päästevestid ja randmepaelad mis pidid aitama merehaiguse puhul. Kogu aeg vabandati tormi pärast. Kuna meil oli adrenaliin vist täitsa pees omadega, siis kõik tundus tore. Ja jumal tänatud, enam ei pidanud lendama. Sõit oli samuti lennukas. Kes kunagi väikepaadiga tormi ajal sõitnud, teab millest räägin. Lendad-õõtsud lainete rütmis, kuid siis läheb rütm segi ja lendad natuke aega õhus ja prantsatad loodusjõu mütsuga tagasi vee peale ja kihutad edasi. Iga kord kui see juhtus, vaatasid need mustad rosinad meid suurte silmadega, et kas kõik on korras. Meie muudkui kiljusime ja naersime. Kuid sõit läks natuke pikaks. Ja väike mure tekkis – igast atollist sõitsime aina mööda. Arvasime, et äkki tegemist ikka terroristidega, kes viivad meid Pakistani. Ja meie, lollid, kiljume ja näitame ülespoole suunatud pöidlaid.... Kuid lõpuks jõudsime kohale.
Kai peal oli meid ootamas täielik delegatsioon. Jällegi, nemad vabandasid ja me olime täiesti ära keeranud üleväsimuses ja adrenaliinis. Enne kõikuvat kaid oli veel üks plastmassist ujuv kai, mille peale pidime hüppama ja siis seal samas veel kõrgemale ronima kuni puidust kaini jõudsime. See kõik oli nagu FearFactor. Mäletan, et vaatasin seda ja see kõik tundus niivõrd absurdne ja sürr... ja oma selleks ajaks naeruses pohhuismis polnud kõhklustki, et hakkaks mingit naist mängima... hüplesime kai peale. Seal ootasid meid rätikud (meentuan, et vihma ladistas) ja väike golfiauto, mis meid kohe villasse viis.
Friday, July 22, 2011
Tuesday, July 19, 2011
Friday, July 1, 2011
Väliseestlased Shanghais
Väliseestlaste sümptooomid:
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
*vaatavad järjestikustel õhtutel eesti filme, nagu näiteks "Mehed ei nuta" ja "Georg".
*Reedeõhtuseks lõbustuseks on planeeritud eesti filmi "Kuku" vaatamine konsuli juures.
*Vabal õhtul veini juues kuulatakse Georg Otsa CD-d.
*Õhtusöögi naelaks on alati kotletid ja kartulisalat. Seda serveeritakse aukartlikuse ärevusega.... taustaks kergelt Rene Eespere laul "Meri siin....seisma jäi....". Vesine pilk eksleb tahtmatult raamaturiilulil lehvivale sini-must-valgele...
*Masenduse momendil aitab alati Vana Tallinn, Viru Valge või Kalevi komm. (selles järjekorras)
*Külmkapis istuvat kilukarpi vaatame aukartust täis pilguga ja mõtleme, et need peaks ikka mingiks eriliseks sündmuseks jätma.
*Pühapäevaseid hommikuid saadab Entel-Tentel.
Kompliment: kui maailmakuulsad eesti rezhissöörid Shanghais olid, siis ütlesid nad, et oleme palju toredamad kui Kanada eestlased!!!!!! ;))))) Ja meid on kümme!!!
Wednesday, June 22, 2011
Tööluus
Mina, NK1 siin! Tere.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Me käisime just Krissuga Taikang Lu jaapani restoranis lõunal ja peale seda pole teragi tööisu.
Kirjutan mõned viimase paari päeva tähtsamad hetked:
1. Meid Krissuga lahutab generatsioonidevaheline kuristik. Täna selgus, et Krissu ei tea mida tähendavad järgmised sõnad: vuplid ja šerbett.
2. Minu tibu Candy koostas järgmise strateegilise plaani (teemaks teenindusmeilidele vastamise graafik): One boy, one boy. Two boy, half boy. Many boy, no boy.
3. Kirjutab meie kolleeg Malaysiast kes pole maailma- ega meie firma asjadega kuigi hästi kursis. Võiks öelda, et ta pole ka koormatud teadmishimust. Peale oma järjekordset möödalaksmist meie poole pöördudes otsib võimalikku lahendust kliendile ja üritab ühtlustada meie ja tema vastuseid kliendile: "Both hands must crap to make the guest satisfied."
Pakkusin Krissule vastuse välja (mille ta hülgas): We can crap all we want - it does not change the facts.
üldiselt on aga lood sellised, et nüüd on Krissu juba 2 nädalat Shanghais elanud. Nende 2 nädala jooksul olen mina radikaalselt muutnud oma elustiili, soengut ja unetsüklit. Kummalisel kombel oleme kahe nädala 336-st tunnist olnud koos 224 (ülejäänud 112 kulutasime magamisele) ja siiani läheb väga hästi, vaatamata sellele, et terve mõistus ütleb et säänselt jätkates kihutame otsejoones kuristiku ääre poole. Kuid siiani läheb tõesti väga hästi. Tööl on jälle teine maik, kodus on hea koos tuterdada ja nädalavahetustel oleme ka igasugu asju ette võtnud. 5.juulist läheme puhkama. Väikesele saarele, sinise vee juurde.
Aga varsti tuleb jaanipäev! Siis läheme ühes teiste eestlastega järve äärde metsa ja teeme lõket ja küpsetame liha. Ja sääsed! Mõtelge! Ehk katsume simuleerida Hiina tingimustest Eesti tingimusi võimalikult tõetruult. Ja siis laulame ja kargame üle lõkke (ilmselt siiski mitte).
Eelmisel nädalal oli Shanghais eesti film Kormoranid koos oma loojatega. Oli väga vahva, käisime kambakesti kaemas. Kõik naersivad ja olivad rõemsad.
Ilmselt praeguseks aitab, näpud juba surmväsinud sellest toksimisest.
Tuesday, June 7, 2011
Dragon Boat Festival
Elas kord ammu ammu - kohe nii ammu, et Kristus polnud veel sündinud ja Laulupidu veel toimunud - Hiinas üks õpetlane ja Chu Kuninga minister Qu Yuan. Qu Yuan oli eeskujuks kõigile oma lojaalsuse poolest ja ta oli tõeline kuningriigi patrioot. Kuningriigi suveräänsus ja iseseisvus aga olid ohus, sest Kuningas sattus teiste ministrite mõju alla, kes olid kadedad ja riigivaenulikud ning soosisid tegelikkuses hoopis naaberriigi Qin'i valitsejat, kelle mõjuvõim kasvas iga aastaga ning, kes otseloomulikult soovis Chu kuningriiki endale... Qu Yuan püüdis oma armastatud kuningat hoiatada, kuid kahjuks oli juba liiga hilja ja õelad sõnad olid oma töö teinud. Tänusõnade asemel saatis kuningas ta pagendusse.
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Kodulinna naastes ei suutnud Qu Yuan oma kuningat ja tekkinud ohtu unustada... Murelikult kõndis ta oma külatänavatel... Unustas ta süüa ja juua ja ajapikku muutus ta keha väetiks ja nõrgaks. Ainukest lohutust pakkus talle kohalike vanaeitede juttude ja laulude kuulamine ja ülesmärkimine. Ka ise tundis luulevaimu peale tulevat ja pani kirja nüüdseks ühed hinnatuimad luuleread hiina kirjanduses.
Kui kuningriik langes, siis kadus Qu Yuanil aga igasugune lootus... Kirjutas oma viimased riimid ja süda täis muret ja leina sammus Milua jõe suunas. Jõe äärde saabudes embas ta suurt kivilahmakat ja hüvasti jättes ja kivist kindlalt kinni hoides heitis end vettevoogudesse.
Legendi kohaselt sõudsid kohalikud paatidega teda kiiresti päästma, kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Et peletada kurjasid vaime eemale, peksid nad aerudega vastu veepinda ja lõid trumme.... Vette viskasid nad riisi, et kalad ta keha ei sööks...
Sellest ajast peale mälestatakse Hiina kalendri viienda kuu viiendal päeval Qu Yuani ja tema isamaalisus ja lojaalsus on eeskujuks kõigile... Paatide päästmisponnistusest on aja möödudes saanud draakoni paatide võistluse traditsioon ja vettevisatud riisist riisipelmeenid, mida sel päeval manustama peaks.... Ja alati aitab kurbust leevendada vein...
Monday, June 6, 2011
Lääne toidu degusteerimine
Minu loetud päevad hakkavad Wuxis nüüd otsa saama. Täpsemalt üteldes on jäänud veel kaks ja pool tööpäeva ja kui veel täpsemini, siis umbes 19 töötundi.... Arvatavasti ka selles vaimus oli mul au osaleda peadirektori kutsel reedel Lääne toidu degusteerimisel. Meil nimelt pole Lääne köögi kokka olnud sellest alatest, kui malaislane Derek meie juurest lahkus kuskil märtsikuus. Ning kuna bolognaise’i kastmesse hakkasid ilmuma ka seened, siis arvatavasti leidsid meie kõrged hotellijumalad, et on viimane aeg uus kokk palgata. Sellest tulenevalt kutsuti potentsiaalne kandidaat-hiinlane vaibale ja kästi tal neljakäiguline õhtusöök serveerida. Muidugi saaks teha degusteerimist selliselt kiirmeetodil, et amps igast taldrikust ja otsus tehtud. Kuid peadirektorile meeldib üllatuslikult, kui lahti rullub punane vaip ja terve restorani meeskond tervitab ukse peal... laud kaetud nagu filmis ja joodavaid veine arutatakse detailselt hommikusel üldkoosolekul juba paar päeva varem...
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Meie hotell pole kuulus oma Lääne a la carte köögi voi menüü poolest. Doubletree brandi kohaselt peame serveerima eelkõige klassikalisi söödavaid toite – salatid, supid, pasta, pizza ja mingi grill-liha/kala. Seda eesmärki silmas pidades oleksin mina valinud uue koka eksamitoitudeks täpselt sellise tasemega toidud... Kuid peadirektor arvas teisiti. Seetõttu olid menüüs fois gras, cappuccino vahuga kõrvitsa supp, raviolid ja liha a la blabla...
Kõik toidud olid hirmus imeliku kaasaegsa fancy-pancy disainiga, fois gras oli rõve ja liha hirmsoolane. Supp ja raviolid olid OK. Kuid loomulikult oli peadirektor ja Lumi pettunud.
Ma tõesti ei saa aru, et miks me tal sellist toitu lasime teha... Ja kui olekski kõik olnud super, kas see oleks garanteerinud, et ta oskab ka pastat keeta voi võileiba teha...? Kuid see selleks...
Mõeldes, et tegemist vist ka minu „head-aega“- üritusega, panin selga seeliku (esmakordselt siin hotellis oldud aja jooksul), jalga kõrged kontsad ja tegin isegi soengu, mille tegemine nõudis lokitange ja kannatust ja rohkemat kui 2 minutit. Ikkagi Lääne moodi õhtusöök...
Seltskond koosnes peadirektoris ja tema naisest, Lumest ja tema rasedast naisest, turundusosakonna juhist (naisterahvas), HR direktorist, peakokast ja Meremehest ja minust siis... Olles ilmselgelt peadirektori lemmiklaps, pagendati mind lauanurka koos naissooga... ehk siis rased/lastega mittetöötavad oma aega shoppamisega sisustavad naised. Ainuke potentsiaalne suhtluspartner lauas oleks olnud Meremees, ja temast olin kuue inimese kaugusel. Seega tõotas põnev õhtu tulla...
Pool ajast rääkisid Lume naine ja turundusjuht hiina keeles, peadirektori naine rääkis oma mehega ja mina lugesin lambaid. Teine pool ajast oli sisustada nö naistejuttudega. Minu huvitatuse tasemest võiks järeldada, et tõeliste naiste hulka mind vist liigitada ei saaks. Ja ma ei saa aru... Nii Lume kui ka peadirektori naine omasid häid ja mõtlemist nõudvaid töökohti enne kui rasedaks jäid ja teiseks on nad mõlemad maailma näinud naised ehk siis peaksid olema võimelised õhtusöögil normaalset seltskondlikku juttu rääkima... Kuid kahjuks, ei.... Kuidas peadirektori lapsel läheb, kuidas kasvab, kas juba tahket toitu sööb, kui pikalt magab, kas juba roomab jne jne... ja siis raseda jutud – kuidas arsti juures, kas normaalne suurus, areng jne, mis kohad paistes on, mis valutab. Siis sünnitus... kaua, kes juures, kuidas ikka.... ja siis shoppamine – leitud lähimad Gucci, Versace outlet poed, kas sa ka teadsid, et nüüd on Wuxis ka Polo pood olemas – kas tõesti? Kus kohas... Ostsin selle kleidi sealt väga odavalt. Oli.... ei mäletagi kui palju... hmm.... (ootusärev vaikuse paus)... vist 700 RMB... Issand kui odav.... AAAAAAPPPPIIIIIIIIIIIIII Kill me now..... lusikaga enesetapp....
Kuid huvitavad hiina kultuurivaatluslikud infokillud.
Kui hiina ABIELUS naine jääb rasedaks, siis peab võtma nii enda kui ka oma abikaasa tunnistused, kus kirjas, et tegemist on üksiklastega... siis veel tunnistuse enda arstilt ja töökohast, et pole enne lapsi saanud ja rasedust tõestava dokumendi ja minema linnavalitsusse ja sealt saab templi, millega võetakse ta haiglas arvele.
Kui mõlemad vanemad on üksiklapsed, siis võivad nad põhimõtteliselt ka kaks last saada. Emaduspuhkus kestab 5 kuud. Kui on komplitseeritud rasedus, siis kauem. Samuti saad sa juurde ühe kuu kodust aega, kui loobud õigusest saada teist last.
Emaduspalk on umbes 60% su palgast.
Traditsiooniliselt ei tohi äsjasünnitanud ema ennast nädal aega pesta, tema keha peab olema kaetud (kasvõi 40 kraadises palavuses), jalas peavad olema villased sokid. Ta ei tohi puudutada ega manustada midagi külma.
Raseduse ajal tehakse test, millega vaadatakse mõlema vanema vere omavahel sobivust. See on selleks, et teada saada, kas sündinud lapse nahk võiks minna alguses kollakaks. Ehk kui vered ei sobi, siis läheb ta kollaseks. Et seda vältida, peaks ema manustama Chinese traditional herbal medicine...
Olin õnnelik, kui õhtu läbi sai ja loodan siiralt, et tegemist oli minu hüvasti-õhtuga (kuigi sellele ei viidanud mitte mingi asjaolu), sest järjekordset sarnast üritust oleks julm korraldada... Isegi vein ei aidanud...
Mul on hea meel, et siin olin ja hea meel on siit nüüd lahkuda....
Thursday, May 19, 2011
Loetud päevad...
Kallid lugejad,
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Kes oleks võinud arvata, et see aasta kunagi otsa saab. Nostalgiliselt meenutan, kuidas justkui äsja tulin ja töötajate sööklas peaaegu et otsad pidin andma... oeh... good times.... Kuid õnneks on mu aasta nüüdseks peaaegu läbi ja pean siirduma teistele jahimaadele. Kuid mitte tulemust ära andes, pean jutustama, kuidas siiamaani selle tuleviku korraldamisega läks...
Väga detailidesse ei sooviks laskuda, sest tegemist ikkagi avaliku postitusega. Kuid üldjoontes siis nii:
Umbes 3 nädalat tagasi mõtlesin, et lõpp hakkab lähenema ja peadirektori lubadustest tagasisidet anda minu tuleviku osas, pole ka midagi kuulda olnud. Mõistsin, et võib olla vaikides lõpus viimasel hetkel midagi kukuks ka, kuid vabandust väga - elu tuleb korraldada ja ma ei tahtnud jätta neile seda mängulõbu - et üks jama pakkumine tüdrukule ja siis on ta ju sunnitud selle vastu võtma. Igaüks on oma õnne sepp ja kui ise enda eest ei seisa, siis kes veel. Kirjutasin direktorile kirja küsides, kas on uudiseid. Ütlesin, et mul aega 20. maini, et otsustada oma Hiina saatuse üle. Teiseks küsisin, et kuidas meil selle tagasituleku pileti organiseerimine käib. Et kas mina pean võtma kolm pakkumist kuskilt, või tegeleb sellega personaliosakond. Ja palusin, et kui tal midagi selle vastu ei ole, siis kogutud ekstrapäevade arvelt, sooviksin ma koju minna 18. juunil, sest järgmisel päeval isa sünnipäev. Soovisin koike head ja oligi koik. Kiri viisakas. Konkreetne küll, kuid nii me oleme omavahel kogu aeg suhelnud ja siiamaani on talle selline saksalik efektiivsus meeldinud.
Selle peale tuli järgmise päeva õhtul vastus, mis tekitas esmalt tunde, et keegi virutas panniga vastu vahtimist.... Nagu üteldud, detaildiesse ei lasku, kuid kirja point oli see, et kuidas ma julgesin temaga sellisel toonil rääkida ja tema ikkagi ülemus ja mina ultimaatumeid ei esita. Vahtisin seda kirja tummalt ja arusaamatult tükk aega. Lugesin ka oma kirja uuesti läbi, ja midagi halba selles ei näinud... Kirjutasin vastu, vabandades et ta mu kirjas solvangut nägi ja et ei saa täpselt oma veast aru. Ja selgitasin veel paari asja....
Selline vaheklipp..
Samal õhtul ka nägime. Naeratasime, viskasime nalja, tegin ta lapsele pai ja sain tema käest tööasjade kohta kiita. Seega - skiso. Sellest on möödas nüüd umbes 2-3 nädalat ja kui oleme näinud, siis oleme head sõbrad ja ei mingit kurja kirja pole olnud.
Kaks teooriat on välja pakutud: kas a) härra on ilmselt liiiiga kaua olnud Hiinas ja on ära unustanud Lääne töökultuuri ja viisakuse ja nüüd oma kuningriigis puues-lastes katus valimata sõidab või b) jäi tegevusetusega kaaseurooplasele vahele ja häbi oli suur ja sellest ka ilmne ülereageerimine.
Kuid see selleks.... Selle tulemusena hakkas ta mulle rääkima Dubaist ja Maldiividest. Hiina kahjuks ei tulevat arutlusele, sest mul on viisat raske saada. Dubai kahjuks jäi ka ära, sest ei räägi soravalt saksa keelt. Seega Maldiivid.... Paradiis Maldiivid.... Nad kirjutasid juba, et sooviksid minuga asju rääkida.... Kogu selle aja mina muigasin, sest.....
....samal ajal käis meil jutt Krissuga. Tema vajab inimest ja mina selleks täiesti kvalifitseerunud. Ja varem me selle peale ei mõtelnud, sest.... sest.... sest..... me saame hästi läbi ja oleme sõbrad??? On ikka naised küll... Mingi pseudoprobleem. Seega suured ülemused kuskil Uues Maailmas lugesid minu CV-d ja mõtlesin natuke aega ja andsid rohelise tule. Seega.... KES KOLIB SHAHNGHAISSE???????? MINAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Ja minu viisa asi on ääretult lihtne, seega peadirektor polnud lihtsalt minu asjadesse süvenenud. Nüüdseks juba kõik siin teavad ja minu viimaseks tööpäevaks selles võrratus resort hotellis on 8. juuni. Ehk siis 20 päeva veel....
Kuid sellel on ka väike mõru maik - kuna nüüd on tegemist Hiltoni sisese transfeeriga, siis tagasisõidupiletit nad mulle ei osta. Nende kohustus on mind transportida järgmisesse kohta ehk siis Shanghaisse. Ja kahjuks pole vahendeid, et lihtsalt palgata puhkus võtta ja ise edasi-tagasi pilet osta. Seega kahju kahju kahju...... :(( Plaanid olid juba tehtud ja ootasin õhinaga... Luban, et tulen kohe kui saan...
Subscribe to:
Posts (Atom)
