Vastukaaluks Krissu eelmisele postitusele:
Krissu pärast muretsemiseks pole pisimatki põhjust. Erinevalt koristajatest kes otsivad kontakti ainult kolmapäeviti, helistan mina Krissule regulaarselt vähemalt 86 korda päevas ja kontrollin tema tervislikku seisundit, tuju, ilma, kohalikke uudiseid ja muid tähtsusetuid fakte mis kõik loovad üldpildi olukorrast pärapõrgus nimega Wuxi.
Nüüd iga punkt eraldi:
1. Jah, Wuxi Lingshan on pärapõrgu kuid 30sek-5min kaugusel elavad Krissu 500 kolleegi ning Krissu ootamatu kadumine leiaks ilmselt suuremat kõlapinda kui siis kui sama juhtuks Pärnu maanteel, Tallinnas.
2. Vaata punkt 6 + lisaks annab hingerahu fakt karistusest (surmanuhtlus, isegi õnnetusjuhtumi korral) mis ootaks hiinlast kes teeb liiga valgele.
3. Kui Krissu ei vastaks paarkümmend minutit minu tere-hommikust-kõnedele siis saadaksin tuppa patrulli kindlasti kiiremini kui kahe päeva jooksul :)
4. Tibud kardavad ka valget hõljuvat naist kes õhtuti aasal ringi kolab, samuti kardavad nad numbrit 4 ning panevad oma ukse korvale rippuma piprakaunu ja ukse ette istuma lõvisid. Selleks, et rohkem raha saada, riputavad tibud üles kuldkalad ja selleks et last saada, hõõruvad nad naerva buddha kõhtu. Selleks et 'maod' neid aasal ei hammustaks, lasevad nad uue aasta päeval paukparduneid ja panevad ümber vasaku käe uue nefriidist mummuvõru. Vaesemad tibud ajavad läbi puidust mummudega. See kompromiss materjali osas muidugi ka suurendab mitmekordselt madudeohtu. Tibude jutt või hülge möla...
5. Erinevalt kohalikest, kes vaevlevad pidevalt imelike viiruste ja kõhuhädade käes, ei söö meie prügi ja peseme ennast aeg-ajalt.
6. Hiina mehed on enamasti väiksemad=nõrgemad kui meie, seega kottipistmisvõimalus on suhteliselt väike, kui mitte olematu. Usun et nende huvi Krissu vanuse ja perekonnaseisu vastu on pigem samasugune kui külakrantsi huvi mööduva Moskvitshi vastu.
7. Vannitoas libastuda võib muidugi kõikjal kuid vaata siiski punkti 3.
Busted! :)
Head päeva jätku! :)
Monday, February 21, 2011
Saturday, February 19, 2011
Puhkuseni on jäänud 3,5 tööpäeva Ö)
Tere õhtust ja Head Uut Aastat!
Tuli meelde, et pole mitu nädalat endast elumärki andnud ja loodetavasti pole te mures. Kui te mures EI olnud, siis küsiks MIKS te mures ei olnud??? Põhjused, miks minu pärast mures olla:
1. Elan arvatavasti sõna “pärapõrgu” definitsioonis. Külas on umbes 7 maja ja meie hotell. Ka on üks pood, mis müüb õlut ja krõpse. Linn on tunni kaugusel.
2. Meie ühika tagant, silla alt kraavist leiti surnud ja vägistatud naisterahva keha. Päriselt ka. OK, see oli küll umbes pool aastat tagasi…
3. Kui ma peaksin öösel ennast halvasti tundma, siis keegi ei leiaks ega teaks mind otsida järgmised kaks päeva. Lõpuks arvatavasti helistaks keegi töölt, miks ma pole välja ilmunud ja siis saadaks kellegi mu tuppa. Isegi kui on koristuspäev ehk kolmapäev, ei leiaks koristajad mind, sest nemad magamistuppa ei tule…
4. Hotelli ümbruses on madusid. Mina pole neid näinud, kuid kõik tibud neist räägivad ja nemad ei julge üksi üle “aasa” koju minna.
5. Alati on võimalus, et pannes näpu suhu, saan ma minu immuunsussüsteemile täiesti ennekuulmatu bakteri ja lõpetan voodis (vt punkti 3).
6. Mind võidakse kotti panna kui Pamela Andersoni Borati filmis ja ära viia. Kuulsin just oma restorani tibude käest, et paljud külalised (üks ütles, et paljud on tema käest küsinud, ja siis teised kohe, et jah, minu käest ka...) küsivad spetsiaalselt hommikusöögi ajal, et kus on Kristiina ja kui vana ta on ja kas ta on abielus. Kuigi Hiinas üldiselt vist kottipanemise traditsiooni pole, tuleb tunnistada, et see maa on ääretult lai ja siin elab sadu erinevaid kultuure...
7. Alati on võimalus, et vannitoas libistun ja jään sinna lamama. Vt punkti 3. Erinevus seisneb selles, et koristajad koristavad vannituba igal kolmapäeval.
Nii et äkki ikka muretseks natuke???
Kuid kui tõsiselt rääkida, siis pole põhjust ja vanemad, palun ärge sattuge paanikasse. Kõik need punktid on küll tõsi. Kuid enamus võimalusi on ka kodus olles ja mul on ikka mobiiltelefon, mis töötab. Ja siiamaani pole mind mingi haigus tabanud. Isegi hiina gripp, mis murdis siin kümneid, ei soovinud mind. (rögastan nüüd kolm korda üle vasaku õla)
Elan hästi. Tänan küsimast. Meil nüüd uus aasta. See tuli toredasti. Hiina uusaasta on teise nimega Kevadfestival ja see kestab kaks nädalat. Ehk algas 2.veebruaril ja lõppes eile. Loomulikult kõige tähtsam on vana-aasta õhtu ehk siis 2. veebruar, mil õhtul vaadatakse kohustuslik hiina teleprogrammi ja öösel on ilutulestik. Ametlikud puhkepäevad olid 2-7. veebruar ja see tähendas meie jaoks meeletut rahvahulka. Mina olin kas hommikuses vahetuses või hommikuses ja õhtuses vahetuses. Ehk siis kogu aeg. Mingeid puhkepäevi keegi ei saanud. Kuid tore oli. Kohutavalt palju rahvast ja kerget paanikat, kuid tore oli näha, kuidas hotell elab. Püüdsime hommikusöögirestorani kuidagi elama saada ekstra naeratuste ja tähelepanuga. See vist õnnestus, sest tagasiside on ainult positiivne olnud. Ilutulestikku ei näinud, sest magasin lubatud paari tundi. Kuid järgnevatel päevadel oli seda pidevalt kuulda. Kuid mitte näha. Mind ei üllataks, kui seda ilutulestiku paukusid lasti kuskilt puu tagant kõlaritest...kõik püüavad näha, et kus...kus...ja siis ütled endale, et see kuskil künka taga ja ma ei näe...
3.veebruari hommikul oli meil väike draakoni tants. Polnud seda varem näinud. Ainult filmidest. Meil oli kaks väikest draakonit, kes trummipõrina saatel läbisid kogu hotelli. Iga osakond peab andma punase ümbriku rahaga. See toob õnne uueks aastaks. Pean tunnistama, et need draakonid olid kuidagi väga muljetavaldavad. Ja see trummipõrin seal taustaks. Mingil põhjusel tuli klomp kurku. Kuidagi väga vahva ja muljetavaldav ja siiralt tore. Tegelikult – kaugelt olid toredad, kuid kui lähedale tulid, siis oli ka hirmus. Ma ei tea miks....
Üleüldse sellel päeva pidid ülemused alluvatele punaseid ümbrikuid andma, kus sees 5-20 RMBd. See on iga ülemuse enda valida, sest see tuleb nende omast taskust. Sain ka paar tükki. Õnneks ei pidanud veel ise neid kellelegi andma. See oleks mu täiesti pankrotistunud.
Nüüdseks on siis uusaastapidustused läbi ja kevad on algamas. Seda on juba näidanud see, et kui tavaliselt olen maganud kahe teki all T-särgis, fliisis, pikkades pükstes villaste sokkidega, siis viimasel kahel õhtul pole fliisi olnud vaja ja öösel olen jalast võtnud ka villased sokid. Mõnus. Kevad tuleb.... Tore on ka see, et hotellis vahetati hiina traditsiooniline uusaastamuusika nüüd normaalse vastu välja. See lapselik tilu-lilu (igal hommikul sama) hakkas kergelt maniakaalseid mõtteid tekitama...
Kuid teate, mis veeeeeeel on tore???????? Mulle tulevad järgmine nädal ema-isa külla!!!!!!!!!! Juhhhheeeeeiiiiiii! Nii et veel loetud päevad puhkuseni. Muidugi ükski puhkus, mille veedad Hiinas, pole puhkus. See on kogemus ja seiklus. Ja elu siin on kogemus ja seiklus. Kuid kui kogemusest ja seiklusest saab elu, siis tahaks Hollandisse puhkusele minna....:)))) OK, mitte Hollandisse, sest Holland on nõme....
Ilusat õhtut teile ja Head Uut Aastat!
K II
Tuli meelde, et pole mitu nädalat endast elumärki andnud ja loodetavasti pole te mures. Kui te mures EI olnud, siis küsiks MIKS te mures ei olnud??? Põhjused, miks minu pärast mures olla:
1. Elan arvatavasti sõna “pärapõrgu” definitsioonis. Külas on umbes 7 maja ja meie hotell. Ka on üks pood, mis müüb õlut ja krõpse. Linn on tunni kaugusel.
2. Meie ühika tagant, silla alt kraavist leiti surnud ja vägistatud naisterahva keha. Päriselt ka. OK, see oli küll umbes pool aastat tagasi…
3. Kui ma peaksin öösel ennast halvasti tundma, siis keegi ei leiaks ega teaks mind otsida järgmised kaks päeva. Lõpuks arvatavasti helistaks keegi töölt, miks ma pole välja ilmunud ja siis saadaks kellegi mu tuppa. Isegi kui on koristuspäev ehk kolmapäev, ei leiaks koristajad mind, sest nemad magamistuppa ei tule…
4. Hotelli ümbruses on madusid. Mina pole neid näinud, kuid kõik tibud neist räägivad ja nemad ei julge üksi üle “aasa” koju minna.
5. Alati on võimalus, et pannes näpu suhu, saan ma minu immuunsussüsteemile täiesti ennekuulmatu bakteri ja lõpetan voodis (vt punkti 3).
6. Mind võidakse kotti panna kui Pamela Andersoni Borati filmis ja ära viia. Kuulsin just oma restorani tibude käest, et paljud külalised (üks ütles, et paljud on tema käest küsinud, ja siis teised kohe, et jah, minu käest ka...) küsivad spetsiaalselt hommikusöögi ajal, et kus on Kristiina ja kui vana ta on ja kas ta on abielus. Kuigi Hiinas üldiselt vist kottipanemise traditsiooni pole, tuleb tunnistada, et see maa on ääretult lai ja siin elab sadu erinevaid kultuure...
7. Alati on võimalus, et vannitoas libistun ja jään sinna lamama. Vt punkti 3. Erinevus seisneb selles, et koristajad koristavad vannituba igal kolmapäeval.
Nii et äkki ikka muretseks natuke???
Kuid kui tõsiselt rääkida, siis pole põhjust ja vanemad, palun ärge sattuge paanikasse. Kõik need punktid on küll tõsi. Kuid enamus võimalusi on ka kodus olles ja mul on ikka mobiiltelefon, mis töötab. Ja siiamaani pole mind mingi haigus tabanud. Isegi hiina gripp, mis murdis siin kümneid, ei soovinud mind. (rögastan nüüd kolm korda üle vasaku õla)
Elan hästi. Tänan küsimast. Meil nüüd uus aasta. See tuli toredasti. Hiina uusaasta on teise nimega Kevadfestival ja see kestab kaks nädalat. Ehk algas 2.veebruaril ja lõppes eile. Loomulikult kõige tähtsam on vana-aasta õhtu ehk siis 2. veebruar, mil õhtul vaadatakse kohustuslik hiina teleprogrammi ja öösel on ilutulestik. Ametlikud puhkepäevad olid 2-7. veebruar ja see tähendas meie jaoks meeletut rahvahulka. Mina olin kas hommikuses vahetuses või hommikuses ja õhtuses vahetuses. Ehk siis kogu aeg. Mingeid puhkepäevi keegi ei saanud. Kuid tore oli. Kohutavalt palju rahvast ja kerget paanikat, kuid tore oli näha, kuidas hotell elab. Püüdsime hommikusöögirestorani kuidagi elama saada ekstra naeratuste ja tähelepanuga. See vist õnnestus, sest tagasiside on ainult positiivne olnud. Ilutulestikku ei näinud, sest magasin lubatud paari tundi. Kuid järgnevatel päevadel oli seda pidevalt kuulda. Kuid mitte näha. Mind ei üllataks, kui seda ilutulestiku paukusid lasti kuskilt puu tagant kõlaritest...kõik püüavad näha, et kus...kus...ja siis ütled endale, et see kuskil künka taga ja ma ei näe...
3.veebruari hommikul oli meil väike draakoni tants. Polnud seda varem näinud. Ainult filmidest. Meil oli kaks väikest draakonit, kes trummipõrina saatel läbisid kogu hotelli. Iga osakond peab andma punase ümbriku rahaga. See toob õnne uueks aastaks. Pean tunnistama, et need draakonid olid kuidagi väga muljetavaldavad. Ja see trummipõrin seal taustaks. Mingil põhjusel tuli klomp kurku. Kuidagi väga vahva ja muljetavaldav ja siiralt tore. Tegelikult – kaugelt olid toredad, kuid kui lähedale tulid, siis oli ka hirmus. Ma ei tea miks....
Üleüldse sellel päeva pidid ülemused alluvatele punaseid ümbrikuid andma, kus sees 5-20 RMBd. See on iga ülemuse enda valida, sest see tuleb nende omast taskust. Sain ka paar tükki. Õnneks ei pidanud veel ise neid kellelegi andma. See oleks mu täiesti pankrotistunud.
Nüüdseks on siis uusaastapidustused läbi ja kevad on algamas. Seda on juba näidanud see, et kui tavaliselt olen maganud kahe teki all T-särgis, fliisis, pikkades pükstes villaste sokkidega, siis viimasel kahel õhtul pole fliisi olnud vaja ja öösel olen jalast võtnud ka villased sokid. Mõnus. Kevad tuleb.... Tore on ka see, et hotellis vahetati hiina traditsiooniline uusaastamuusika nüüd normaalse vastu välja. See lapselik tilu-lilu (igal hommikul sama) hakkas kergelt maniakaalseid mõtteid tekitama...
Kuid teate, mis veeeeeeel on tore???????? Mulle tulevad järgmine nädal ema-isa külla!!!!!!!!!! Juhhhheeeeeiiiiiii! Nii et veel loetud päevad puhkuseni. Muidugi ükski puhkus, mille veedad Hiinas, pole puhkus. See on kogemus ja seiklus. Ja elu siin on kogemus ja seiklus. Kuid kui kogemusest ja seiklusest saab elu, siis tahaks Hollandisse puhkusele minna....:)))) OK, mitte Hollandisse, sest Holland on nõme....
Ilusat õhtut teile ja Head Uut Aastat!
K II
Friday, February 11, 2011
Tuesday, February 8, 2011
Mida mu silmad pidid nägema....
Pidu meie konverentsikeskuse ballisaalis. Külalisi umbes 200 ringis. Kõik siis omanikufirma kõrged. Inimestel olid ikka ülikonnad seljas ja maha ei sülitatud. Lauad kaetud punaste linadega ning esimeses reas hiigelsuur ümmargune laud, kus keskel uhke lillevanik ja toolidel kaunistuseks ka šlehvid. See laud oli ülemustele. Laudade vahel on kaamerad ja fotograafid klõpsivad pilte teha.
Kui ruumi sisenesin, siis kohe President lehvitas ja rääkis midagi oma kolleegidele, kes noogutasid tunnustavalt...
Meie laud oli ülemuste laua kõrval ja meie poolt oli siis loomulikult Peadirektor, Lumi ja osakonnajuhatajad. Meremeest ei olnud, sest tema viibis puhkusel. Igal laual oli kaks pudelit Hiina karmi jooki ja kaks pudelit hirmodavad Hiina veini. Ja loomulikult toit. Hiina karmi joogi lasime kohe eemaldada. Meie sellega ei tegele....
Etteasteteks olid palgatud professionaalid. Avapauk oli ladinarütmides peotants. See oli haledalt piinlik. Sammud läksid meeles ära ja mis rütmid. No muidugi, võib olla olen ma liiga traditsiooniline ja konservatiivne. Samamoodi võiks ju kritiseerida Picassot, et miks pole ta David... Seega Hiina ladinarütmid oli kunst ja abstraktsus. Puhas performance. Sellele järgnesid hiinalikud viisid ja liigutused, mis tundusid tantsijatele nagu meelepärasemad olevat. Kui kõhutants algas, siis oli jälle tegemist kunstiga. Pole neil ju midagigi raputada... kuid tegemisrõõm on suurim rõõm... kuid teiselt poolt polnud ka seda rõõmu näha, sest tegemist ju nende tööga. Loomulikult vahepeal ka lauldi - oli nii romantilist laadi viise, kui ka Pekingi ooperi vilistamist ja kostüüme. Jõudemonstratsiooni tegid nelja suure Isa turvameeskond, kes karjusid ja peksid üksteist väga efektselt. Mis veel... hmm... kuid see polnud üldsegi nii huvitav. Palju huvitavam nii meie kui ka hiinlaste jaoks oli joomine.
Umbes teise etteaste ajal hakkas sagimine pihta. Osa rahvast tõusis püsti ja pudelite ja klaasidega mindi ülemusi tervitama ja austama. Ehk siis lähenetakse järjest mingile ülemusele, kallatakse klaasid seda kanget kraami täis, lüüakse kokku, juuakse põhjani, täidetakse kaasavõetud pudelist klaasid uuesti, minnakse järgmise juurde, ja põhjani jne. Kohutav trügimine ja möll. Siis oli mingi kõne ja järgmiste etteastete ajal tohtisid nüüd teine sats üles tõusta ja tervitama minna. Sinna kuulusime ka meie. Pudel kaasa ja Presidendi juurde. Tal oli rõõm loomulikult suur. Jälle tõlgi vahendusel suhtlesime, sain jälle kutse Kollase Mäe regiooni ja minult pressiti välja ka ajaline lubadus. Lubasin, et tulen, kui neil hotell valmis. Nimelt ehitavad nad sinna Hiltoni hotelli. Tutvustati paarile teisele, jõime põhjani, siis teised Isad ja muud Pojad - trügimine, joomine jne jne jne jne...... Õnnelikult jõudsime oma laua juurde tagasi ja pilt kergelt ujus. Siis oli jälle mingi paus ja hakkas pihta kolmas sats. Nüüd läksid need kõige kõrgemad kokku lööma... tulid ka meie juurde ja jõime uuesti. Kuid see paistis selline vähem reglementeeritud olevat. Mindi suvaliselt. Loomulikult siis olid inimesed juba purjus. Ja ega see, et ülemusega on kokku löödud, ei tähendanud, et omavahel ei tohiks kokku lüüa - joomine ja toostitamine käis täie hooga. Möödunud oli umbes tund. Mina pööritasin oma suureks läinud silmi ja oigasin seda alkoholi kogust tunnistades. Peadirektor lohutas, et ma pole veel midagi näinud.... Asi alles algab....
Algas õnneloterii. Olime ka saanud mingid numbrid. Seda viis läbi üks Isadest. Kõigepealt loositi välja a la 20 Hot Springs pääset, 10 mikserit ja 5 LCD telekat. Niisama muuseas. Kuid siis toodi lavale laud, mille loetamatu hulk veiniklaase täidetud punase vedelikuga. Arvasin, et tegemist oli veiniga, kuid tuli välja, et Hiina viskiga. See selline viieteist promilline rõvedalt haisev ja maitsev kraam. Ja nüüd oli auhinnaks rahaümbrikud. Reegel selline, et on 5000 RMBline ümbrik ja kui võidad, siis et seda kätte saada, pead seda jooki laval kohe jooma. Neid loositi välja kaks satsi, mõlemas 3. Esimene sats jõi ühe klaasi. Teise saitsi kolm võitjat pidi 2 klaasi seda kraami ära jooma. Mõlema satsiga pidi ka Isa selle klaasi tühjaks jooma. Teisest ringist alates tulid lavale ka külalisloosijad ja samas ka joojad. Üheks oli siis meie Peadirektor. Pidi võtma kolm numbrit ja siis jooma. Tema arvas ka, et vein ja kukkus kulistama. Kuid siis sai aru, et see hoopis võigas kraam.... kuid suuri mehi tohivad alluvad aidata. Ja see on osa sellest mängust. Sel hetkel, kui tema enam ei suutnud, tormas lavale meie turvaülem, kes ühe raksuga kulistas ülejäänud alla. Au oli päästetud ja nalja kui palju.
Sinnamaani oli õudne kihk ju võita. Raha oleks vaja. Saaks koju.... Kuid kuuldes, et tegemist Hiina viskiga, siis pigem hakkas hirm. Isver susver, kui peakski võitma....
Järgmisena auhinnaks ümbrikud 10 000 RMBga. Selleks, et lunastus oleks tasu väärt, toodi lavale pooleliitrised pudelid seda vägevat kraami. (võis olla ka 400 ml)
Neid loositi välja kolm tükki ja ka kaks satsi. Esimene sats pidi ära jooma ühe pudeli. Teine sats KAKS pudelit... Meestel polnud joomisega probleeme. Osadel naistel ka mitte (WOW). Kuid mõni jäi ikka täitsa hätta. Ja siis hakkas kauplemine.... Üks tädi pidi tantsima. Teine pidi laulma, kuid siis mõtles ikka ringi ja kulistas selle alla... 10 000 RMB on ikka suur raha... Samuti hakati rohkem abilisi kasutama. Meie leppisime ka lauas kokku, et kui peaks see häda juhtuma, et midagi võidame, siis kes jooma lähevad. Kambas paar võimekat oli.
Kuid jällegi, pidage meeles, et samas pidid ka jooma see Isa mikrofoniga, kui ka külalisIsad.... Neil võis ka abilisi olla, kuid nad kasutasid seda harvemini. See Isa mikrofoniga hakks küll juba väga lalalalaaa juttu rääkima.
See pole veel kõik.
Ümbrikus 20 000 RMB. Ja jooma peab KOLM pudelit...
Ma pean ütlema, et kogu see asi oli uskumatu... See kogus... nii raha kui alkoholi.....
Ja nüüd mindi tagasi 10 000 RMB ümbrikute juurde ja jooma pidi tagasihoidlikult ühe pudeli. Ja neid loositi vähemalt neli satsi ehk 12 välja.
Viimasena kutsuti kõige suurem Isa lavale ja tema suurekäeliselt ütles, et nüüd lõpetuseks loosime veel 20 10 000 RMBd välja. Jooma pidi ainult klaasi.
Meil grupis võitis selle viimase raksuga üks tagasihoidlik finantsist neiu. Peadirektor saatis temaga kaasa banketipoisi Alexi, kelle jaoks see on hambaloputusvesi.
Muidugi kogu selle peo käigus kukkusid ka mõned ära, või läksid ennast ruttu kasulikku ruumi turgutama. Kuid point ka selles, et keegi ei tohi lahkuda, kui ülemused veel ruumis... Karm, karm...
Kuid sellist asja polnud ma varem näinud ja minu silmad olid kogu selle aja suured kui tõllarattad. Kui kommenteerisin seda rahahulka, mis välja loositi, siis selle peale üteldi, et eelmise aastal oli loositud teemantkaelakeesid. Nii et see aasta oli sellien tagasihoidlik kokkuhoiuprogramm...
Vot selline on Hiina kommunism. Tummaks võttis.
Samuti see loosimine ja võitmine. Kuigi numbdrid võeti klaasketta seest, siis ei saa naiivselt arvata, et tegemist ilmtingimata ausa mägnuga. Peadirektor ütles, et eelmisel aasta helistati talle ette ja hoiatati, et võidab teleka. Võitiski. Sürr maailm see Hiina...
Kallistan,
K
Kui ruumi sisenesin, siis kohe President lehvitas ja rääkis midagi oma kolleegidele, kes noogutasid tunnustavalt...
Meie laud oli ülemuste laua kõrval ja meie poolt oli siis loomulikult Peadirektor, Lumi ja osakonnajuhatajad. Meremeest ei olnud, sest tema viibis puhkusel. Igal laual oli kaks pudelit Hiina karmi jooki ja kaks pudelit hirmodavad Hiina veini. Ja loomulikult toit. Hiina karmi joogi lasime kohe eemaldada. Meie sellega ei tegele....
Etteasteteks olid palgatud professionaalid. Avapauk oli ladinarütmides peotants. See oli haledalt piinlik. Sammud läksid meeles ära ja mis rütmid. No muidugi, võib olla olen ma liiga traditsiooniline ja konservatiivne. Samamoodi võiks ju kritiseerida Picassot, et miks pole ta David... Seega Hiina ladinarütmid oli kunst ja abstraktsus. Puhas performance. Sellele järgnesid hiinalikud viisid ja liigutused, mis tundusid tantsijatele nagu meelepärasemad olevat. Kui kõhutants algas, siis oli jälle tegemist kunstiga. Pole neil ju midagigi raputada... kuid tegemisrõõm on suurim rõõm... kuid teiselt poolt polnud ka seda rõõmu näha, sest tegemist ju nende tööga. Loomulikult vahepeal ka lauldi - oli nii romantilist laadi viise, kui ka Pekingi ooperi vilistamist ja kostüüme. Jõudemonstratsiooni tegid nelja suure Isa turvameeskond, kes karjusid ja peksid üksteist väga efektselt. Mis veel... hmm... kuid see polnud üldsegi nii huvitav. Palju huvitavam nii meie kui ka hiinlaste jaoks oli joomine.
Umbes teise etteaste ajal hakkas sagimine pihta. Osa rahvast tõusis püsti ja pudelite ja klaasidega mindi ülemusi tervitama ja austama. Ehk siis lähenetakse järjest mingile ülemusele, kallatakse klaasid seda kanget kraami täis, lüüakse kokku, juuakse põhjani, täidetakse kaasavõetud pudelist klaasid uuesti, minnakse järgmise juurde, ja põhjani jne. Kohutav trügimine ja möll. Siis oli mingi kõne ja järgmiste etteastete ajal tohtisid nüüd teine sats üles tõusta ja tervitama minna. Sinna kuulusime ka meie. Pudel kaasa ja Presidendi juurde. Tal oli rõõm loomulikult suur. Jälle tõlgi vahendusel suhtlesime, sain jälle kutse Kollase Mäe regiooni ja minult pressiti välja ka ajaline lubadus. Lubasin, et tulen, kui neil hotell valmis. Nimelt ehitavad nad sinna Hiltoni hotelli. Tutvustati paarile teisele, jõime põhjani, siis teised Isad ja muud Pojad - trügimine, joomine jne jne jne jne...... Õnnelikult jõudsime oma laua juurde tagasi ja pilt kergelt ujus. Siis oli jälle mingi paus ja hakkas pihta kolmas sats. Nüüd läksid need kõige kõrgemad kokku lööma... tulid ka meie juurde ja jõime uuesti. Kuid see paistis selline vähem reglementeeritud olevat. Mindi suvaliselt. Loomulikult siis olid inimesed juba purjus. Ja ega see, et ülemusega on kokku löödud, ei tähendanud, et omavahel ei tohiks kokku lüüa - joomine ja toostitamine käis täie hooga. Möödunud oli umbes tund. Mina pööritasin oma suureks läinud silmi ja oigasin seda alkoholi kogust tunnistades. Peadirektor lohutas, et ma pole veel midagi näinud.... Asi alles algab....
Algas õnneloterii. Olime ka saanud mingid numbrid. Seda viis läbi üks Isadest. Kõigepealt loositi välja a la 20 Hot Springs pääset, 10 mikserit ja 5 LCD telekat. Niisama muuseas. Kuid siis toodi lavale laud, mille loetamatu hulk veiniklaase täidetud punase vedelikuga. Arvasin, et tegemist oli veiniga, kuid tuli välja, et Hiina viskiga. See selline viieteist promilline rõvedalt haisev ja maitsev kraam. Ja nüüd oli auhinnaks rahaümbrikud. Reegel selline, et on 5000 RMBline ümbrik ja kui võidad, siis et seda kätte saada, pead seda jooki laval kohe jooma. Neid loositi välja kaks satsi, mõlemas 3. Esimene sats jõi ühe klaasi. Teise saitsi kolm võitjat pidi 2 klaasi seda kraami ära jooma. Mõlema satsiga pidi ka Isa selle klaasi tühjaks jooma. Teisest ringist alates tulid lavale ka külalisloosijad ja samas ka joojad. Üheks oli siis meie Peadirektor. Pidi võtma kolm numbrit ja siis jooma. Tema arvas ka, et vein ja kukkus kulistama. Kuid siis sai aru, et see hoopis võigas kraam.... kuid suuri mehi tohivad alluvad aidata. Ja see on osa sellest mängust. Sel hetkel, kui tema enam ei suutnud, tormas lavale meie turvaülem, kes ühe raksuga kulistas ülejäänud alla. Au oli päästetud ja nalja kui palju.
Sinnamaani oli õudne kihk ju võita. Raha oleks vaja. Saaks koju.... Kuid kuuldes, et tegemist Hiina viskiga, siis pigem hakkas hirm. Isver susver, kui peakski võitma....
Järgmisena auhinnaks ümbrikud 10 000 RMBga. Selleks, et lunastus oleks tasu väärt, toodi lavale pooleliitrised pudelid seda vägevat kraami. (võis olla ka 400 ml)
Neid loositi välja kolm tükki ja ka kaks satsi. Esimene sats pidi ära jooma ühe pudeli. Teine sats KAKS pudelit... Meestel polnud joomisega probleeme. Osadel naistel ka mitte (WOW). Kuid mõni jäi ikka täitsa hätta. Ja siis hakkas kauplemine.... Üks tädi pidi tantsima. Teine pidi laulma, kuid siis mõtles ikka ringi ja kulistas selle alla... 10 000 RMB on ikka suur raha... Samuti hakati rohkem abilisi kasutama. Meie leppisime ka lauas kokku, et kui peaks see häda juhtuma, et midagi võidame, siis kes jooma lähevad. Kambas paar võimekat oli.
Kuid jällegi, pidage meeles, et samas pidid ka jooma see Isa mikrofoniga, kui ka külalisIsad.... Neil võis ka abilisi olla, kuid nad kasutasid seda harvemini. See Isa mikrofoniga hakks küll juba väga lalalalaaa juttu rääkima.
See pole veel kõik.
Ümbrikus 20 000 RMB. Ja jooma peab KOLM pudelit...
Ma pean ütlema, et kogu see asi oli uskumatu... See kogus... nii raha kui alkoholi.....
Ja nüüd mindi tagasi 10 000 RMB ümbrikute juurde ja jooma pidi tagasihoidlikult ühe pudeli. Ja neid loositi vähemalt neli satsi ehk 12 välja.
Viimasena kutsuti kõige suurem Isa lavale ja tema suurekäeliselt ütles, et nüüd lõpetuseks loosime veel 20 10 000 RMBd välja. Jooma pidi ainult klaasi.
Meil grupis võitis selle viimase raksuga üks tagasihoidlik finantsist neiu. Peadirektor saatis temaga kaasa banketipoisi Alexi, kelle jaoks see on hambaloputusvesi.
Muidugi kogu selle peo käigus kukkusid ka mõned ära, või läksid ennast ruttu kasulikku ruumi turgutama. Kuid point ka selles, et keegi ei tohi lahkuda, kui ülemused veel ruumis... Karm, karm...
Kuid sellist asja polnud ma varem näinud ja minu silmad olid kogu selle aja suured kui tõllarattad. Kui kommenteerisin seda rahahulka, mis välja loositi, siis selle peale üteldi, et eelmise aastal oli loositud teemantkaelakeesid. Nii et see aasta oli sellien tagasihoidlik kokkuhoiuprogramm...
Vot selline on Hiina kommunism. Tummaks võttis.
Samuti see loosimine ja võitmine. Kuigi numbdrid võeti klaasketta seest, siis ei saa naiivselt arvata, et tegemist ilmtingimata ausa mägnuga. Peadirektor ütles, et eelmisel aasta helistati talle ette ja hoiatati, et võidab teleka. Võitiski. Sürr maailm see Hiina...
Kallistan,
K
Jah, härra President!
Päev hiljem Hiltoni aastalõpupidu sain ma kutse meie omanikufirma aastalõpupeole. Kõigepealt natuke taustast. Hiina Hilton hotellidel on kõigil omanikud - üks rikkam kui teine - ja Hiltoni nimi ja standardid ja management ostetakse nö sisse. Meie hotelli omanikud on hüperrikkad ja hotellinduse tegeletakse hobikorras ja enamasti selleks, et pankadele oleks midagi ette näidata. Näiteks ehitasid nemad siia selle Buddha kuju... Mõnikord on neid ka hotellis näha liikumas. Nelja suure mehe pildid on meil igalpool üleval, et teaksime neid öra tunda ja tervitada.
Umbes kuu aega tagasi teenindasin hommikusöögi rahvast nagu ikka ja sain külaliste poolt tähelepanu nagu ikka. Kuid päeva lõpus tuli välja, et üks vanemat sorti meesterahvas oli minu kohta küsinud, et kes see on... Mina seda ei teadnud. Järgmise päeval, mil oli mul juhuslikult vaba päev, helistab mulle Lumi ja küsib, kas töötan. Vastan, et ei. Ta natuke nagu kogeles, küsis ka järgmiste päevade kohta ja pani toru ära. See kõik tundus imelik ja hakkasin juba paranoiliselt kartma, et äkki tegin midagi valesti. Tol vabal päeval otsustasin mina aga trenni minna ja pärast lounge´is ühe veini juua. Sel veinijoomise hetkel näen, et Lumi tuleb ühe vanema meesterahvaga. Näeb mind ja hõikab kõvasti, et sa pidid ju OFF olema. Mina vastu, et olengi OFF... Tal oli natuke piinlik olukord, sest tuli välja, et tema kõrval seisev mees oli President Li - üks meie neljast tähtsast Isast. Ning ta oli minu järgi küsinud ja oli avaldanud tungivat soovi minuga kohtuda. Igastahes, Lumi tutvustas ja tõlkis viisakusi. Taustaks peab uuesti rõhutama, et see pole nagu Euroopas, et igaühele võib alati käe pihku pista ja tšau ütelda. Nii kõrgete meeste jaoks oleme meie, k.a Lumi, madalam kui muru ja kui nad juba kellelegi tähelepanu osutuvad, siis terve ruum vakatab.
Palju midagi rääkida ei saanud, sest ta ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Kui vahetasime viisakusi, küsis, kas ma joon, kas ma meie hotelli kõrval äsjaavatud nende Hot Spas olen käinud jne. Samuti ütles, et sooviks mind järgmisel päeval Kollase Mäe kubernernile ja linnapeale tutvustada. Mina muudkui tänasin ja Lumi kõrval säras uhkusest. Samuti kutsus ta mind Hot Spa tutvustusele. Mina jälle tänasin ja kummardasin...
Kogu seda juttu ei võtnud üldsegi mitte tõsiselt. Suured mehed räägivad kogu aeg ju sellist juttu... Kuid järgmisel päeva, kui lõunaaeg hakkas lähenema, siis helises telefon, ja hoopis mingid kolmandad osakonnajuhatajad teavitavad mind, et President oma kaaskonnaga on hotelli saabumas, ja ta palus, et mina neid tervitamas oleksin. Häältes oli tunda kerget muret ja paanikat, et jumala eest...äkki olen kuskil hotellist väljas vmt ja nad peaksid uudise Presidendile edastama. Läksime koos Meremehega neid tervitama. Tervitasime ja oligi kõik. Tunni aja pärast helistati uuesti - President sooviks kokku lüüa. Oeh. Läksime jälle Meremehe ja Lumega kohale. Mõtlesime, et lööme korra kokku ja tuleme tulema. Kuna Hiina jooki ei pruugi, siis kallasime veiniklaasidesse paari lonksu jagu veini, ja sisenesime nende privaat söögituppa. President krapsas kohe püsti ja lõime temaga kokku ja jõime põhjani. Kuid see polnud veel kõik... Soovis kõiki tutvustada (loomulikult ainult mehi). Seal oli siis see kuberner. Lõime kokku, jõime põhjani. Siis linnapea... lõime kokku, jõime põhjani.... siis mingi riiklik bürokraat, kes vastutab edutamiste eest... lõime kokku, jõime põhjani... siis Kollase Mäe Turismiameti ülemus... lõime kokku, jõime põhjani, ja siis veel kolm onu. Ei saanud aru, kes nad olid... Igastahes igaühega lõime kokku ja jõime põhjani. Seejärel President andis käega elegantselt märku, et võime lahkuda. Kummardasime ja lahkusime. Nii et väga konkreetne. Kell oli alles umbes üks, kogu ring oli aega võtnud umbes 20 minutit ja meie olime juba purjus.
Järgmisel päeval oli tal uus seltskond lõunasöögil. Samuti ajati mind taga, et ma ikka tere läheksin ütlema. Õnneks seekord oli alkoholivaba kokkulöömine ja tutvustusring.
Kogu see tähelepanu ajas maja kohe rääkima, et Presidendil on lemmik ja minu reiting tõusis. Ärge arvake midagi kohe rikutut. Ta ei olnud ei flirtiv ega libe vmt. Arvan, et see oli segu sellest, et tahaks uhkustada, et tunneb noort valget tüdrukut ja on tore ju näidata kui kõva mees ta on. Kuid mina ja kogu mu perekond oleme kolmekordselt juba Kollase Mäe regiooni kutsutud tema kulul. Nii et vanemad - sinna läheme siis järgmisel aastal.
See kõik selgitab, miks ma kutse sain nende aastalõpupeole. Meile oli seal nagunii laud broneeritud, kuid minu tase pole nii kõva, et seal niisama istuda. Kuid mida President soovib, seda President saab. Ja nüüd siis peost...
Umbes kuu aega tagasi teenindasin hommikusöögi rahvast nagu ikka ja sain külaliste poolt tähelepanu nagu ikka. Kuid päeva lõpus tuli välja, et üks vanemat sorti meesterahvas oli minu kohta küsinud, et kes see on... Mina seda ei teadnud. Järgmise päeval, mil oli mul juhuslikult vaba päev, helistab mulle Lumi ja küsib, kas töötan. Vastan, et ei. Ta natuke nagu kogeles, küsis ka järgmiste päevade kohta ja pani toru ära. See kõik tundus imelik ja hakkasin juba paranoiliselt kartma, et äkki tegin midagi valesti. Tol vabal päeval otsustasin mina aga trenni minna ja pärast lounge´is ühe veini juua. Sel veinijoomise hetkel näen, et Lumi tuleb ühe vanema meesterahvaga. Näeb mind ja hõikab kõvasti, et sa pidid ju OFF olema. Mina vastu, et olengi OFF... Tal oli natuke piinlik olukord, sest tuli välja, et tema kõrval seisev mees oli President Li - üks meie neljast tähtsast Isast. Ning ta oli minu järgi küsinud ja oli avaldanud tungivat soovi minuga kohtuda. Igastahes, Lumi tutvustas ja tõlkis viisakusi. Taustaks peab uuesti rõhutama, et see pole nagu Euroopas, et igaühele võib alati käe pihku pista ja tšau ütelda. Nii kõrgete meeste jaoks oleme meie, k.a Lumi, madalam kui muru ja kui nad juba kellelegi tähelepanu osutuvad, siis terve ruum vakatab.
Palju midagi rääkida ei saanud, sest ta ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Kui vahetasime viisakusi, küsis, kas ma joon, kas ma meie hotelli kõrval äsjaavatud nende Hot Spas olen käinud jne. Samuti ütles, et sooviks mind järgmisel päeval Kollase Mäe kubernernile ja linnapeale tutvustada. Mina muudkui tänasin ja Lumi kõrval säras uhkusest. Samuti kutsus ta mind Hot Spa tutvustusele. Mina jälle tänasin ja kummardasin...
Kogu seda juttu ei võtnud üldsegi mitte tõsiselt. Suured mehed räägivad kogu aeg ju sellist juttu... Kuid järgmisel päeva, kui lõunaaeg hakkas lähenema, siis helises telefon, ja hoopis mingid kolmandad osakonnajuhatajad teavitavad mind, et President oma kaaskonnaga on hotelli saabumas, ja ta palus, et mina neid tervitamas oleksin. Häältes oli tunda kerget muret ja paanikat, et jumala eest...äkki olen kuskil hotellist väljas vmt ja nad peaksid uudise Presidendile edastama. Läksime koos Meremehega neid tervitama. Tervitasime ja oligi kõik. Tunni aja pärast helistati uuesti - President sooviks kokku lüüa. Oeh. Läksime jälle Meremehe ja Lumega kohale. Mõtlesime, et lööme korra kokku ja tuleme tulema. Kuna Hiina jooki ei pruugi, siis kallasime veiniklaasidesse paari lonksu jagu veini, ja sisenesime nende privaat söögituppa. President krapsas kohe püsti ja lõime temaga kokku ja jõime põhjani. Kuid see polnud veel kõik... Soovis kõiki tutvustada (loomulikult ainult mehi). Seal oli siis see kuberner. Lõime kokku, jõime põhjani. Siis linnapea... lõime kokku, jõime põhjani.... siis mingi riiklik bürokraat, kes vastutab edutamiste eest... lõime kokku, jõime põhjani... siis Kollase Mäe Turismiameti ülemus... lõime kokku, jõime põhjani, ja siis veel kolm onu. Ei saanud aru, kes nad olid... Igastahes igaühega lõime kokku ja jõime põhjani. Seejärel President andis käega elegantselt märku, et võime lahkuda. Kummardasime ja lahkusime. Nii et väga konkreetne. Kell oli alles umbes üks, kogu ring oli aega võtnud umbes 20 minutit ja meie olime juba purjus.
Järgmisel päeval oli tal uus seltskond lõunasöögil. Samuti ajati mind taga, et ma ikka tere läheksin ütlema. Õnneks seekord oli alkoholivaba kokkulöömine ja tutvustusring.
Kogu see tähelepanu ajas maja kohe rääkima, et Presidendil on lemmik ja minu reiting tõusis. Ärge arvake midagi kohe rikutut. Ta ei olnud ei flirtiv ega libe vmt. Arvan, et see oli segu sellest, et tahaks uhkustada, et tunneb noort valget tüdrukut ja on tore ju näidata kui kõva mees ta on. Kuid mina ja kogu mu perekond oleme kolmekordselt juba Kollase Mäe regiooni kutsutud tema kulul. Nii et vanemad - sinna läheme siis järgmisel aastal.
See kõik selgitab, miks ma kutse sain nende aastalõpupeole. Meile oli seal nagunii laud broneeritud, kuid minu tase pole nii kõva, et seal niisama istuda. Kuid mida President soovib, seda President saab. Ja nüüd siis peost...
Monday, January 31, 2011
Hiltoni aastapidu
Igal aastal jaanuaris enne Hiina uut aastat on hotellil pidu. Meie mõistes nagu asutuse jõulupidu. Ainuke vahe, et alkoholi ja tantsimist ei ole. Pidu on siiski väga oodatud ja kõik osakonnad juba varakult hakkavad ettevalmistama etteasteid. Etteaste võib olla ükskõik mis ning talent pole oluline. Ses suhtes on selline sõbralik pidu.
Teine tähtis aspekt peo juures on Peadirektori kõne, kes annab inimestele teada, kas boonust see aasta makstakse ja kas on oodata palgatõusu.
Ning kolmandaks, Hiina peo lahutamatuks osaks on Õnneloterii, kus auhindu väikestest 100 RMB kinkekaarditest ja hotelli voucheritest kuni Ipodini välja.
Meie pidu oli siis kolmapäeval. Kogunesime kõik kokku ja kõik need kuni 400 inimest leidsid koha. Osalt on nii, et istutakse oma jopedes ja määrdunud dressipükstes, kuid samas püüavad tüdrukud ikka ennast üles lüüa. See tähendab siis seda, et tehakse midagi juuste ja meigiga. Samas oli seda kõike väga huvitav jälgida - kui nad hotellis vastu tulevad, siis on nad kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kuid lahe oli tunnistada, et mõnel on täitsa iseloomu ja stiili näha. Kuid see selleks.
Hiina peol on alati ka programmi tutvustajad - enamasti tüdruk ja poiss - kes on äärmiselt üles löödud ja tekstid on peas ning vahepeal räägivad nad koos ja siis eraldi ja siis kummardavad jne. Neil oma etteaste seal.... Tutvustused tehtud, programm võis alati. Pean tunnistama, et oli kohe vaimukaid asju. Meie osakonnast esitas üks poiss Alex, ta selline suur ja jätab natuke kohtlase mulje, kui ta niimoodi tönts-tönts karumoodi kõnnib, inglisekeelse laulu oma kodukandi aksendiga. Ehk siis ekraanile tuli nagu karaoke, meie nägime inglisekeelseid sõnu ja saime jälgida, mis vigureid ta tegi. Laulis hästi, see kõigepealt... Kuid isegi mina, kes ei saanud aru, mis aksendiga ta laulis ja miks see naljakas peaks olema, leidsin, et see on kohutavalt naljakas. Ei oska seda kirjeldada... Inglisekeelest polnud midagi järel. Ta ise oli nii tõsine sellejuures. Nii et Alex - 12 points!
Vahepeal olid mingid mõttetud laulud, tantsud... Hiina tüdrukud ei oska tantsida. Muidugi poisid ka ei oska, kuid see selleks. Kui euroopa tüdrukud mõtlevad, et teeks sellise seksika MTV videotüüpi tantsu, siis riietuse kõrval on ka suhtumine, kergelt provotseerivad puusanõksud jne. Hiina tüdrukud püüavad ka... Panevad riided küll MTV moodi selga ja püüavad ka olla sensuaalsed.... kuid kuna neil pole ei puusi ega rindu ja neil on kohutavalt ebamugav seal laval, siis on see kõik selline igav ja hale. Kuid tore, et nad proovivad ja tegemisrõõm on suur.
Siis tuli üks õhtu naeltest. Peadirektori ja 4 valdkondliku direktori ja direktori assistendi tants. Peadirektor oli Superman, Lumi Batman, Finantsjuht Spiderman, Personalijuht ka mingi Supergirl ja assistent oli Lumivalgeke. Kostüümid olid täiuslikud. Retuusid, keebid jne... Loomulikult tuli neile ette keegi, kes liigutusi ette näitas. Kuid harjutanud olid nad ka. Igastahes, kõik naersid kõht kõveras. Muidugi tundsid nemad ennast seal väga ebamugavalt ja see oligi naljakas. Peadirektor eriti. Ta selline Mr Bean tüüpi vahepeal :)
Mis siis veel... Toateenindus tegi moešõu. Riided tehtid külalistetoas olevatest materjalidest ehk siis linad, kardinad, WC paber, kilekotid jmt. Pean ütlema, et kostüümid olid üllatavad ilusad ja leidlikud.
Ja siis....
ja siis.....
...meie etteaste. Mind pandi kokku osakonnajuhtidega. Ja meie tegime joogat. Lava peal. Paljajalu ja dressipükstes. Mina esireas loomulikult (polnud minu mõte). Korra harjutasime paar tundi varem. Ütleme nii, et pigem naersime põrandal. Olime kohe nagu kuulsused. Kaamerad välkusid ja inimesed naersid... Õnneks tähelepanu polnud niivõrd minu, kui Peakokal ja Prillipapal, kes ei suutnud pea ühtegi positsiooni võtta ja tasakaaluga oli ka raskusi. Väga väga naljakas oli. Kuna olin esireas, siis täpselt ei näinud, mis seal taga toimus, kuid püüdke tõsised olla ja ühe jala peal positsiooni säilitada, kui kuuled tagantpoolt tümps - naerupahvakas...... tümps - naerpahvakas.... ja isegi joogainstrukor vappub hääletus naerus. Arvan, et ühel hetkel keegi midagi ei teinud peale naermise... Kuigi lubasime üksteisele, et oleme tõsised.
Ning seejärel siis õnneloterii.... Nii tahtsin võita... Peo alguses nägin jalgrattaid šlehvides ja siis läksin kohe nii elevile, et vot mina tahan..... Ja teate mis, ma võitsin jalgratta! Roosa väikse nunnu jalgratta! Ei mingeid käike ega midagi, kuid sellise nunnu väikeste ratastega ratta. Õnn oli loomulikult suur. Kuid kui maha hakkasin rahunema, siis mõtlesin, et mis ma selle õnnega nüüd peale hakkan. Rattaga sõita mulle ei meeldi. Kui väga oleksin mingi fänn ja vabal päeval kuskile kihutada sooviksin, siis saaksin võtta lihtsalt Terviseklubi ratta... Mulle meeldib hommikul tööle jalutada 2o minutit... saab muusikat kuulata ja üles ärgata... kus ma seda hoiaksin.... peaksin ka rattaluku ostma... oehh. Igastahes läksin Terviseklubi Hana juurde, kellega saan ma hästi läbi, ja küsisin, et kas ta ratast tahab. Tahtis. Pakkus raha. Sellest ma loomulikult loobusin. Kingitus on parem. Ja siis oli temal õnne ja mul õnne. Ilus lõpp peole.
Vaatasin neid eistuse seekord natuke teise pilguga. Kui varem oli nii, et oioi kui piinlik ja rahvas üldse ei kuula ja siis äkki plaksutavad ja hõikavad ja selline täielik segadus...siis nüüd mõtlesin, et nad on toetavad... Oli kaks etteastet - üks mees kitarriga ja teine oli baarmen, kes tegi kokteili - mis natuke ebaõnnestusid. Kitarrimees unustas akordid ära ja baarmenil kukkusid plastikpudelid kogu aeg maha. Kuid rahvas nii andestas. Järgmine asi tuli hästi välja ja seda premeeriti kohe suure aplausiga. Väga sõbralik ja tegelt respekt.
Kaks päeva hiljem oli juba uut sorti aastalõpu pidu. Sellest juba järgmises postituses.
Kalli,
K
Teine tähtis aspekt peo juures on Peadirektori kõne, kes annab inimestele teada, kas boonust see aasta makstakse ja kas on oodata palgatõusu.
Ning kolmandaks, Hiina peo lahutamatuks osaks on Õnneloterii, kus auhindu väikestest 100 RMB kinkekaarditest ja hotelli voucheritest kuni Ipodini välja.
Meie pidu oli siis kolmapäeval. Kogunesime kõik kokku ja kõik need kuni 400 inimest leidsid koha. Osalt on nii, et istutakse oma jopedes ja määrdunud dressipükstes, kuid samas püüavad tüdrukud ikka ennast üles lüüa. See tähendab siis seda, et tehakse midagi juuste ja meigiga. Samas oli seda kõike väga huvitav jälgida - kui nad hotellis vastu tulevad, siis on nad kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kuid lahe oli tunnistada, et mõnel on täitsa iseloomu ja stiili näha. Kuid see selleks.
Hiina peol on alati ka programmi tutvustajad - enamasti tüdruk ja poiss - kes on äärmiselt üles löödud ja tekstid on peas ning vahepeal räägivad nad koos ja siis eraldi ja siis kummardavad jne. Neil oma etteaste seal.... Tutvustused tehtud, programm võis alati. Pean tunnistama, et oli kohe vaimukaid asju. Meie osakonnast esitas üks poiss Alex, ta selline suur ja jätab natuke kohtlase mulje, kui ta niimoodi tönts-tönts karumoodi kõnnib, inglisekeelse laulu oma kodukandi aksendiga. Ehk siis ekraanile tuli nagu karaoke, meie nägime inglisekeelseid sõnu ja saime jälgida, mis vigureid ta tegi. Laulis hästi, see kõigepealt... Kuid isegi mina, kes ei saanud aru, mis aksendiga ta laulis ja miks see naljakas peaks olema, leidsin, et see on kohutavalt naljakas. Ei oska seda kirjeldada... Inglisekeelest polnud midagi järel. Ta ise oli nii tõsine sellejuures. Nii et Alex - 12 points!
Vahepeal olid mingid mõttetud laulud, tantsud... Hiina tüdrukud ei oska tantsida. Muidugi poisid ka ei oska, kuid see selleks. Kui euroopa tüdrukud mõtlevad, et teeks sellise seksika MTV videotüüpi tantsu, siis riietuse kõrval on ka suhtumine, kergelt provotseerivad puusanõksud jne. Hiina tüdrukud püüavad ka... Panevad riided küll MTV moodi selga ja püüavad ka olla sensuaalsed.... kuid kuna neil pole ei puusi ega rindu ja neil on kohutavalt ebamugav seal laval, siis on see kõik selline igav ja hale. Kuid tore, et nad proovivad ja tegemisrõõm on suur.
Siis tuli üks õhtu naeltest. Peadirektori ja 4 valdkondliku direktori ja direktori assistendi tants. Peadirektor oli Superman, Lumi Batman, Finantsjuht Spiderman, Personalijuht ka mingi Supergirl ja assistent oli Lumivalgeke. Kostüümid olid täiuslikud. Retuusid, keebid jne... Loomulikult tuli neile ette keegi, kes liigutusi ette näitas. Kuid harjutanud olid nad ka. Igastahes, kõik naersid kõht kõveras. Muidugi tundsid nemad ennast seal väga ebamugavalt ja see oligi naljakas. Peadirektor eriti. Ta selline Mr Bean tüüpi vahepeal :)
Mis siis veel... Toateenindus tegi moešõu. Riided tehtid külalistetoas olevatest materjalidest ehk siis linad, kardinad, WC paber, kilekotid jmt. Pean ütlema, et kostüümid olid üllatavad ilusad ja leidlikud.
Ja siis....
ja siis.....
...meie etteaste. Mind pandi kokku osakonnajuhtidega. Ja meie tegime joogat. Lava peal. Paljajalu ja dressipükstes. Mina esireas loomulikult (polnud minu mõte). Korra harjutasime paar tundi varem. Ütleme nii, et pigem naersime põrandal. Olime kohe nagu kuulsused. Kaamerad välkusid ja inimesed naersid... Õnneks tähelepanu polnud niivõrd minu, kui Peakokal ja Prillipapal, kes ei suutnud pea ühtegi positsiooni võtta ja tasakaaluga oli ka raskusi. Väga väga naljakas oli. Kuna olin esireas, siis täpselt ei näinud, mis seal taga toimus, kuid püüdke tõsised olla ja ühe jala peal positsiooni säilitada, kui kuuled tagantpoolt tümps - naerupahvakas...... tümps - naerpahvakas.... ja isegi joogainstrukor vappub hääletus naerus. Arvan, et ühel hetkel keegi midagi ei teinud peale naermise... Kuigi lubasime üksteisele, et oleme tõsised.
Ning seejärel siis õnneloterii.... Nii tahtsin võita... Peo alguses nägin jalgrattaid šlehvides ja siis läksin kohe nii elevile, et vot mina tahan..... Ja teate mis, ma võitsin jalgratta! Roosa väikse nunnu jalgratta! Ei mingeid käike ega midagi, kuid sellise nunnu väikeste ratastega ratta. Õnn oli loomulikult suur. Kuid kui maha hakkasin rahunema, siis mõtlesin, et mis ma selle õnnega nüüd peale hakkan. Rattaga sõita mulle ei meeldi. Kui väga oleksin mingi fänn ja vabal päeval kuskile kihutada sooviksin, siis saaksin võtta lihtsalt Terviseklubi ratta... Mulle meeldib hommikul tööle jalutada 2o minutit... saab muusikat kuulata ja üles ärgata... kus ma seda hoiaksin.... peaksin ka rattaluku ostma... oehh. Igastahes läksin Terviseklubi Hana juurde, kellega saan ma hästi läbi, ja küsisin, et kas ta ratast tahab. Tahtis. Pakkus raha. Sellest ma loomulikult loobusin. Kingitus on parem. Ja siis oli temal õnne ja mul õnne. Ilus lõpp peole.
Vaatasin neid eistuse seekord natuke teise pilguga. Kui varem oli nii, et oioi kui piinlik ja rahvas üldse ei kuula ja siis äkki plaksutavad ja hõikavad ja selline täielik segadus...siis nüüd mõtlesin, et nad on toetavad... Oli kaks etteastet - üks mees kitarriga ja teine oli baarmen, kes tegi kokteili - mis natuke ebaõnnestusid. Kitarrimees unustas akordid ära ja baarmenil kukkusid plastikpudelid kogu aeg maha. Kuid rahvas nii andestas. Järgmine asi tuli hästi välja ja seda premeeriti kohe suure aplausiga. Väga sõbralik ja tegelt respekt.
Kaks päeva hiljem oli juba uut sorti aastalõpu pidu. Sellest juba järgmises postituses.
Kalli,
K
Thursday, January 27, 2011
Lendasime, lendasime ja kohale lendasime!
Zdrazdvui Helsinki! Poidjom, Gena! Djeti zdut.
Siiani on koik kulgenud ilusti. Lennul istusin tublisti ja kaua. Koik mis syya anti, soin ilusti ara. Koik mis juua pakuti, join ilusti pohjani. Vaatasin ka koik Simpsonid ilusti ara.
Kohale joudes tegin moned huvitavad tahelepanekud:
1. Ohk ei lohna mitte kuidagi ja nahtavus on uskumatult hea. Naen aknast kindlasti kaugemale kui 500m. Seda ei juhtu Hiinas kuigi tihti, kui yldse kunagi.
2. Vesi on lohnatu, maitsetu ja varvitu. Uskumatu lugu.
3. Leival on selline maitse nagu see oleks tehtud mingist toiduainest, naiteks viljast.
4. Koik Hilton Kalastajatorppa toateenijad peale yhe, on eestlased. Yks on rumeenlane.
5. Igasugustele moraali laastavatele veebilehtedele, nagu naiteks Kristiinade blogi ja youtube, paaseb ilma trikkide ja digitaalsete janesehaakideta.
Siinkohal tahaksin ka lisada CS QA tulemused:
Maitse yllatavalt hea, vorm mitte eriti naljase tarbija sobralik. Maitse eest maksimumpunktid, vorm votab vahemalt 3 puntki maha. Veel karistuspunkt selle eest et CS serveeritakse kartulikropsudega, mitte friikatega. Kummaline ja mitte tervitavav.
Siin praeguse seisuga CS QA edetabel:
1. Hilton Copenhagen Airport
2. Hilton Beijing Capital Airport
3. Hilton Beijing Wangfujing
4. Hilton Helsinki Kalastajatorppa
5. Hilton Birmingham
6. Hilton London Canary Wharf
7. Hilton Singapore
8. Hilton Kuala Lumpur
9. Hilton Phuket Arcadia Resort and Spa
10. Doubletree by Hilton Wuxi Lingshan
11. Hilton Shanghai
12. Hilton Beijing
13. Hilton Helsinki Strand
14. Hilton Helsinki Vantaa
15. Hilton Stockholm Slussen
16. Hilton Hefei
17. Hilton Chongqing
18. Doubletree by Hilton Qingdao
19. Hilton Bangkok Millenium
20. Conrad Singapore
21. Conrad Bangkok
22. Hilton Lincoln Centre Texas
23. Hilton Anaheim Texas
24. Doubletree by Hilton Kunshan Huaqiao
25. Hilton Hurghada Plaza
Niipalju CS QA projektist.
Veel yks huvitav tahelepanek on see, et kuigi mu soomepoisid mind vahemalt kuu aega moraalselt lumeks ette valmistasid, on siinne lumerohkus siiski vaga yllatav.
Homme koju!!!
Jargmiste muljeteni,
K1
Siiani on koik kulgenud ilusti. Lennul istusin tublisti ja kaua. Koik mis syya anti, soin ilusti ara. Koik mis juua pakuti, join ilusti pohjani. Vaatasin ka koik Simpsonid ilusti ara.
Kohale joudes tegin moned huvitavad tahelepanekud:
1. Ohk ei lohna mitte kuidagi ja nahtavus on uskumatult hea. Naen aknast kindlasti kaugemale kui 500m. Seda ei juhtu Hiinas kuigi tihti, kui yldse kunagi.
2. Vesi on lohnatu, maitsetu ja varvitu. Uskumatu lugu.
3. Leival on selline maitse nagu see oleks tehtud mingist toiduainest, naiteks viljast.
4. Koik Hilton Kalastajatorppa toateenijad peale yhe, on eestlased. Yks on rumeenlane.
5. Igasugustele moraali laastavatele veebilehtedele, nagu naiteks Kristiinade blogi ja youtube, paaseb ilma trikkide ja digitaalsete janesehaakideta.
Siinkohal tahaksin ka lisada CS QA tulemused:
Maitse yllatavalt hea, vorm mitte eriti naljase tarbija sobralik. Maitse eest maksimumpunktid, vorm votab vahemalt 3 puntki maha. Veel karistuspunkt selle eest et CS serveeritakse kartulikropsudega, mitte friikatega. Kummaline ja mitte tervitavav.
Siin praeguse seisuga CS QA edetabel:
1. Hilton Copenhagen Airport
2. Hilton Beijing Capital Airport
3. Hilton Beijing Wangfujing
4. Hilton Helsinki Kalastajatorppa
5. Hilton Birmingham
6. Hilton London Canary Wharf
7. Hilton Singapore
8. Hilton Kuala Lumpur
9. Hilton Phuket Arcadia Resort and Spa
10. Doubletree by Hilton Wuxi Lingshan
11. Hilton Shanghai
12. Hilton Beijing
13. Hilton Helsinki Strand
14. Hilton Helsinki Vantaa
15. Hilton Stockholm Slussen
16. Hilton Hefei
17. Hilton Chongqing
18. Doubletree by Hilton Qingdao
19. Hilton Bangkok Millenium
20. Conrad Singapore
21. Conrad Bangkok
22. Hilton Lincoln Centre Texas
23. Hilton Anaheim Texas
24. Doubletree by Hilton Kunshan Huaqiao
25. Hilton Hurghada Plaza
Niipalju CS QA projektist.
Veel yks huvitav tahelepanek on see, et kuigi mu soomepoisid mind vahemalt kuu aega moraalselt lumeks ette valmistasid, on siinne lumerohkus siiski vaga yllatav.
Homme koju!!!
Jargmiste muljeteni,
K1
Subscribe to:
Posts (Atom)
