Hiltoni aastapidu

Igal aastal jaanuaris enne Hiina uut aastat on hotellil pidu. Meie mõistes nagu asutuse jõulupidu. Ainuke vahe, et alkoholi ja tantsimist ei ole. Pidu on siiski väga oodatud ja kõik osakonnad juba varakult hakkavad ettevalmistama etteasteid. Etteaste võib olla ükskõik mis ning talent pole oluline. Ses suhtes on selline sõbralik pidu.
Teine tähtis aspekt peo juures on Peadirektori kõne, kes annab inimestele teada, kas boonust see aasta makstakse ja kas on oodata palgatõusu.
Ning kolmandaks, Hiina peo lahutamatuks osaks on Õnneloterii, kus auhindu väikestest 100 RMB kinkekaarditest ja hotelli voucheritest kuni Ipodini välja.

Meie pidu oli siis kolmapäeval. Kogunesime kõik kokku ja kõik need kuni 400 inimest leidsid koha. Osalt on nii, et istutakse oma jopedes ja määrdunud dressipükstes, kuid samas püüavad tüdrukud ikka ennast üles lüüa. See tähendab siis seda, et tehakse midagi juuste ja meigiga. Samas oli seda kõike väga huvitav jälgida - kui nad hotellis vastu tulevad, siis on nad kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kuid lahe oli tunnistada, et mõnel on täitsa iseloomu ja stiili näha. Kuid see selleks.

Hiina peol on alati ka programmi tutvustajad - enamasti tüdruk ja poiss - kes on äärmiselt üles löödud ja tekstid on peas ning vahepeal räägivad nad koos ja siis eraldi ja siis kummardavad jne. Neil oma etteaste seal.... Tutvustused tehtud, programm võis alati. Pean tunnistama, et oli kohe vaimukaid asju. Meie osakonnast esitas üks poiss Alex, ta selline suur ja jätab natuke kohtlase mulje, kui ta niimoodi tönts-tönts karumoodi kõnnib, inglisekeelse laulu oma kodukandi aksendiga. Ehk siis ekraanile tuli nagu karaoke, meie nägime inglisekeelseid sõnu ja saime jälgida, mis vigureid ta tegi. Laulis hästi, see kõigepealt... Kuid isegi mina, kes ei saanud aru, mis aksendiga ta laulis ja miks see naljakas peaks olema, leidsin, et see on kohutavalt naljakas. Ei oska seda kirjeldada... Inglisekeelest polnud midagi järel. Ta ise oli nii tõsine sellejuures. Nii et Alex - 12 points!

Vahepeal olid mingid mõttetud laulud, tantsud... Hiina tüdrukud ei oska tantsida. Muidugi poisid ka ei oska, kuid see selleks. Kui euroopa tüdrukud mõtlevad, et teeks sellise seksika MTV videotüüpi tantsu, siis riietuse kõrval on ka suhtumine, kergelt provotseerivad puusanõksud jne. Hiina tüdrukud püüavad ka... Panevad riided küll MTV moodi selga ja püüavad ka olla sensuaalsed.... kuid kuna neil pole ei puusi ega rindu ja neil on kohutavalt ebamugav seal laval, siis on see kõik selline igav ja hale. Kuid tore, et nad proovivad ja tegemisrõõm on suur.

Siis tuli üks õhtu naeltest. Peadirektori ja 4 valdkondliku direktori ja direktori assistendi tants. Peadirektor oli Superman, Lumi Batman, Finantsjuht Spiderman, Personalijuht ka mingi Supergirl ja assistent oli Lumivalgeke. Kostüümid olid täiuslikud. Retuusid, keebid jne... Loomulikult tuli neile ette keegi, kes liigutusi ette näitas. Kuid harjutanud olid nad ka. Igastahes, kõik naersid kõht kõveras. Muidugi tundsid nemad ennast seal väga ebamugavalt ja see oligi naljakas. Peadirektor eriti. Ta selline Mr Bean tüüpi vahepeal :)

Mis siis veel... Toateenindus tegi moešõu. Riided tehtid külalistetoas olevatest materjalidest ehk siis linad, kardinad, WC paber, kilekotid jmt. Pean ütlema, et kostüümid olid üllatavad ilusad ja leidlikud.

Ja siis....
ja siis.....

...meie etteaste. Mind pandi kokku osakonnajuhtidega. Ja meie tegime joogat. Lava peal. Paljajalu ja dressipükstes. Mina esireas loomulikult (polnud minu mõte). Korra harjutasime paar tundi varem. Ütleme nii, et pigem naersime põrandal. Olime kohe nagu kuulsused. Kaamerad välkusid ja inimesed naersid... Õnneks tähelepanu polnud niivõrd minu, kui Peakokal ja Prillipapal, kes ei suutnud pea ühtegi positsiooni võtta ja tasakaaluga oli ka raskusi. Väga väga naljakas oli. Kuna olin esireas, siis täpselt ei näinud, mis seal taga toimus, kuid püüdke tõsised olla ja ühe jala peal positsiooni säilitada, kui kuuled tagantpoolt tümps - naerupahvakas...... tümps - naerpahvakas.... ja isegi joogainstrukor vappub hääletus naerus. Arvan, et ühel hetkel keegi midagi ei teinud peale naermise... Kuigi lubasime üksteisele, et oleme tõsised.

Ning seejärel siis õnneloterii.... Nii tahtsin võita... Peo alguses nägin jalgrattaid šlehvides ja siis läksin kohe nii elevile, et vot mina tahan..... Ja teate mis, ma võitsin jalgratta! Roosa väikse nunnu jalgratta! Ei mingeid käike ega midagi, kuid sellise nunnu väikeste ratastega ratta. Õnn oli loomulikult suur. Kuid kui maha hakkasin rahunema, siis mõtlesin, et mis ma selle õnnega nüüd peale hakkan. Rattaga sõita mulle ei meeldi. Kui väga oleksin mingi fänn ja vabal päeval kuskile kihutada sooviksin, siis saaksin võtta lihtsalt Terviseklubi ratta... Mulle meeldib hommikul tööle jalutada 2o minutit... saab muusikat kuulata ja üles ärgata... kus ma seda hoiaksin.... peaksin ka rattaluku ostma... oehh. Igastahes läksin Terviseklubi Hana juurde, kellega saan ma hästi läbi, ja küsisin, et kas ta ratast tahab. Tahtis. Pakkus raha. Sellest ma loomulikult loobusin. Kingitus on parem. Ja siis oli temal õnne ja mul õnne. Ilus lõpp peole.

Vaatasin neid eistuse seekord natuke teise pilguga. Kui varem oli nii, et oioi kui piinlik ja rahvas üldse ei kuula ja siis äkki plaksutavad ja hõikavad ja selline täielik segadus...siis nüüd mõtlesin, et nad on toetavad... Oli kaks etteastet - üks mees kitarriga ja teine oli baarmen, kes tegi kokteili - mis natuke ebaõnnestusid. Kitarrimees unustas akordid ära ja baarmenil kukkusid plastikpudelid kogu aeg maha. Kuid rahvas nii andestas. Järgmine asi tuli hästi välja ja seda premeeriti kohe suure aplausiga. Väga sõbralik ja tegelt respekt.

Kaks päeva hiljem oli juba uut sorti aastalõpu pidu. Sellest juba järgmises postituses.

Kalli,
K