Seal kus lõppeb asfalt.... on Chongqing

"Seal kus lõpeb asfalt ja vaevaselt algab põhjatute mülgaste lõputu kaos.
Eile sõber läks ja jäigi teele, täna võib see saatus leida mind."

Minu panuse eesti Wuxi Doubletree arendamatusese olin ma kutsutud osakonnapeade ja kõrgemate tegelaste motivatsioonireisile Chongqingi. Gruppe oli kaks ja mind oli paigutatd gruppi, kus olid meile juba tuttavad valmitegelased; Peadirektor, tema abi, Meremees, Prillipapa, HR juht, Marketing päälik, Purchasing pea, Peainsener, toateeninduse ülem ja Restorani peakokk ja peafinantsist. Enamusi tundsid ja hea meel oli nendega reisile minna.

Lahkusime teisipäeva hommikul kl 5.00. Jah, lugesite õigesti - 5.00!!! Kukk ka magab sellel ajal. Ja kiirustades unustasin oma telefoni padja alla. Muidu pole traagikat, sest kes mulle ikka siin nii väga helistab. Kuid teate, mis on telefoni kõike toredam funktsioon? - KELL! Seda igatsesin pidevalt järgmised neli päeva. Nii et Jõuluvana, palun too mulle järgmisel aastal kell käe peale...

Bussis magasime ja magamine jätkus ka lennukis. Lend kestis umbes 2 tundi. Ilmselgelt polnud lennujaamas veel valgeid nähtud. Tegemist siis Wuxi International Airport´iga.... Jõudsime Chongqingi ja meid tervitasid kaks kohalikku giidi, kes olid meile organiseerinud kogu reisi. Inglise keelt nad ei mõistnud ega püüdnud rääkidagi. Kaks oli neid sellepärast, et üks on Parteist ja tema peab kontrollima, et välismaallastele mingit udujuttu ei räägita. Ta vist ei mõistnud, et me ei mõistnud sünakestki giidi jutust. Kuid ju siis oleks kallutatud jutt ka hiinlastele ohtlik ja sellist korraldamatust ja anarhismi ei saaks Hiina Rahvavabariik endale lubada. Seega kaks giidi. Üks rääkis, teine naeratas. Nii kolm päeva järjest. Kuid nagu üteldud, inglise keelt nad ei püüdnudki rääkida. See on tegelikult väga kiidetav asjaolu, sest minu kogemus ütleb, et enamus kohatavaist hiinlastest ei räägi inglise keelt, kuigi nad ütlevad, et nad seda teevad. See jätab illusiooni, et nad saavad su tellimusest, murest, küsimusest aru ja lähevad seda arukalt kohe lahendama. Naiivselt jääd lahendust ootamagi ja võiksid vahepeal ka vanadusse surra...
Igastahes, jõudsime sihtkohta.... Coaster tuli ette ja meie Meremehe ja Peadirektoriga istusime kohe vapralt esiridadesse - ikkagi uus linn ja puha. Kohe kolisime ümber tagaridadesse. Sest kuigi tegemist oli miniatuurse bussiga, siis giid pani pähe Madonna mikrofoni, võttis kätte kaasaskantava kõlari, mis oli keeratud põhja, ja kukkus karjuma. Peale selle, et see oli ko-hu-tavalt vali, oli sellel ka see odava kõlari metalne kile hääl juures ja iga paari lause järgi see vilistas protesteerivalt. Seega palju lärmi äkitselt varahommikul. Pööritasime silmi ja giidil paluti kõlarit mitte kasutada. Kuid sellest hoolimata kolisime bussi tagaotsa.

Esimesed muljed linnast olid sellised, et tundus nagu linn on äsja üleelanud maavärina ja püüab sellest vapralt taastuda. Kaoses ehitusplatsid, kus igasuguse loogika või korrata asetsevad suured telliskivi hunnikud või muu ehitusjama. Prügihunnikud on loomulikult igalpool, tee on kitsas ja auklik... selline pooleteise realine asfalttee, kus tekib spontaanselt kogu aeg neli rida, sest tuleb ju närviliselt mööduda... Samuti on majad kas pooleldi valmis, pooleldi kasutuses, akendeta, klaaside asemel ajalehepaberid, kogu selle kaose vahel ripub "puhas" pesu, mängivad lapsed, tehakse süüa, on mingid avatud ustega poed-restoranid-kingsepad-autopesulad, jooksevad koerad ja siis kihutavad autod 80 km tunnis. Nii et esimene mulje oli, et Chongqing on jama jama otsas. See mulje ei paranenud ka reisi lõpuks. Linnas sõites läks kohati täiesti süda pahaks, sest ei teadnud enam kuhu vaadata, igal pool oli selline jama, et silm väsis ära... Ning iseenest võiks see linn olla nii ilus.

Läbi linna voolavad kaks jõge - Jangtse ja mingi muu. Nad ühinevad linna sees. Linna ümbritsevad mäed ja orud, enamus teedest on ülestõstetud. Nagu selline Norra maastik hiina ehituskunstis. Võiks olla huvitav, maagiline linn. Ja tegelikkuses kõik teevad ja ehitavad või ei ehita nagu süda lustib. Midagi ei ole valmis. Ei ole mõeldud, et teeme nüüd selle krundi korda. Äkää. Kõik on segi.

Kuid hotell on ilus. Mitte küll nii väga väljast, kuid seest on armas. Tegemist vana Hiltoni hotelliga, mis ehitati ajal, mil ehitus oli ikka nagu tõsiselt võetav tegevusvaldkond. Tervitamas oli meid kogu hotelli Management ja meid juhatati tubadesse. Mind oli erinevalt teistest (peale peadirektori ja HR juhi, loomulikult) pandud eraldi tuppa. See oli neist ääretult armas. Ja hotell oli meile kõigile tasuta andnud Executive toad. Ehk siis toa sisse käib ka pääs Executive Lounge´i, kus saab hommikust süüa eraldatud tuhandest teisest hotelli külastajast, ja õhtuti on teatud tundidel vaba snäkk ja alkohoolsed joogid. Tuba oli ka ilus ja soe. Laua peal ootas värskelt pressitud apelsini mahl, järgnevatel päevadel asendati see arbuusi- ja greibimahlaga. Oli ka puuvili, hiigelsuur voodi ja vann. Hindasin kõike seda väga kõrgelt, sest tavaliselt elan ju alaköetud puitvoodiga ühikas.

Toas ei saanud kaua olla, sest kohe oli meil plaanis sightseeing. Programm oli järgneval kolmel päeval väga väga tihe. Postitan siia ka järgmisel nädalal paar pilti.

Programmist järgmises postituses...

Kristiina

Kärbse mõrvamüsteerium

(kahe Kristiina MSN vestlus. Eelteadmiseks, et esiteks, jutt algas absurdsetest kommentaaridest – külalised vinguvad näiteks kui leiavad rõdu pealt kärbse vmt. Teiseks, jõuludel siin olnud soome paar täitis ära Hiltoni tagasiside lehe SALT, kus andis mõndadele aspektidele madalad punktid. Kolmandaks, Krissu Üks istub kontoris nii, et tal vastas üks tähtis kolleeg Gisbert, kes viskab pilke kui ta eestikeelseid telefonikõnesid teeb või kohatult naerma purskab – mõlemad ju viitavad, et tüdruk tegeleb millegi muuga kui töö…)

Laur: muide.... see teie kahe maja vaheline purskkaev
Himma: kalad surnud, haiseb, kole?
Laur: see keeras taiesti ootamatult ennast siis kui ma ykspaev hommikusoogile koperdasin ja pritsis mind yleni marjaks vaga tore oli. selline keha ehmatus mis tuli pohmale ainult kasuks
Himma: hihi
Laur: jajah see ka. kalad ka koledad, koledad ja surnud, haiseb koleda surnud kala jargi jne
Himma: no see on reguleeritav. ju siis keegi puldi taga arvas, et vajad turgutust
Laur: Hahaha. ma arvan et see voisid olla sina
Himma: kes teab....
Laur: vaatasid aknast valja ja kihistasid naeru. aga kas selle toa hääle kohta oli ka kommentaar? (Soome paar kirjutas kommentaariks, et tuppa kostus lärmi. Toim.)
Himma: see oli vetsus. et kuulsid teise toa vetsu. ja kui uks lahti, siis ka naabri kõnelusi. pole ise seda küll kunagi täheldanud.
Laur: hahahah. ah mingu metsa siis. a la surnud karbes. ma tahaks siiski mingit kompensatsiooni ka saada voi vahemalt vabanduskirja
Himma: selle surnud kärbse eest?
Laur: jah
Himma: saadan kirja, et ole õnnelik, et see ämblik polnud
Laur: kuna karbes enam kirjutada ei saa siis ehk saaks moni karbse perekonnaliikmetest mulle kirjutada?
Himma: nad on kõik sanyal task forces
Laur: jajah no kui oleks amblik olnud siis ma oleksin kohtusse kaevanud kogu teie krempli. kurat.
Himma: jah krdi loodus
Laur: nojah. aga ehk siis kui nad tagasi on
Himma: jah. ma panen neile follow-upiks sinu küsimuse
Laur: karbes mingit suicide note'i ka ei jatnud?
Himma: pole veel leidnud. kui enamus õnnetusi juhtub ju vannitoas. libises. lõi pea ära. nii et me oleme surmatunnistusele kirjutanud õnnetus. kui kirja leiame, siis avame juurdluse uuesti. siis peame sind tunnistajaks kutsuma.
Laur: perse raskeks laheb siin irvitada kui gisbert klaasi taga on. suunurgad tomblevad. aga muidugi tulen tunnistajaks. ma tegin sellise valge ringi ka tema ymber porandale kohe kui ta leidsin
Himma: ma soovitan kohtusse kanda musta riietust ja rinnahoidjat. punased kingad jäta koju. me enne saadame sulle kohtuküsitluse küsimused.
Laur: samas mina pole ju kahtlusalune voi olen? mul oli alibi!
Himma: no kui tegemist pole õnnetusega, siis me ei saa midagi välistada
Laur: ma ei raagi sinuga enam sonagi enne kui minu advokaat pole saabunud
Himma: ja surmaaega ei saanud määrata, sest kärbestel pole neere.
Laur: ma myysin kärbse neerud maha. must organiäri. see on ainus milles mind syydistada saab. aga kärbest ma ei tapnud!!!
Himma: jajaa. oleme kuulnud, et shanghais see äri õitseb. sealt teie sissetulek pärinebki jah?
Laur: jah yks rikas sipelgas ostis oma abikaasale. no eks ma pean vaatama kust ma vorstikese aganaleiva pääle saan
Himma: kärbse neerud ostis sipelgale?
Laur: jah. pidid sobima. nagu mazda karbuss nissanile umbes. läheb keeruliseks. juba turtsun ja juba gisbert jõllitab
Himma: hihi. kuid ma annan sulle 100 rmb kui sa tõsise näoga ütled talle, et arutad kärbse neerude siiret sipelgale
Laur: aaaaa nyyd purskasin naerma. jeerum
Himma: ok. me siis lõpetame selle kärbse jutu. kuid tea, et ma olin praegu undercover ja sinu jutt läks kõik seivimisele. kuid lõpeta sina nüüd irvitamine ja profülaktika mõttes võta telefonitoru ja sõima kellegil nägu täis. kõva häälega ja üle terve kontori. sa ei pea kellegi numbritki valima. kuid siis see G näeb, et karm tüdruk oled ikkagi. sõima vene keeles....
Laur: HAHAHAA. jalle irvitan. selle asemel et asjalik olla
Himma: sa ikka ei saa pokkerit mängida
Laur: ei saa muidugi issand!!! jah aga nyyd helistan kujuteldavale sobrale ja soiman ropus vene keeles
Himma: vabandust. püüan kaotada huumorisoone.
Laur: palun katsu jah kuidagi. voi vahemalt kontrolli seda esmaspaevast reedeni

Sheng Dan Kuaile - vigade parandus

Tere! Mina NK1 siin!

Lugesin NK2 eelmist sissekannet ja ei saa jätta parandamata mõned faktivead või lisamata mõned kommentaarid:
1. Kui küsida keskmise hiinlase käest ka ükskõik millise Hiina püha või legendi tausta, ei saa nad samuti küsimusest aru. Sest asju tehakse Hiinas sellepärast et neid lihtsalt tehakse mingit teatud moodi. 'Miks' küsida pole tervislik ega vajalik.

2. Neli tuba saime oma algelise jõulupromoga bukitud. Neli tuba ehk kaheksa tuba-ööd, lisaks toidu- ja joogikäivet nii et igati mehine tulemus esimese katse kohta!

3. Bussiseltskond: Parandus - ameerika mees oma filipiini lapspruudiga (mitte tai tüdruksõbraga).

4. Krissu - mul oli surnud kärbes vannitoas! Kas ma saaks mingit kompensatsiooni? :)

5. Vabandus torgete eest. Kui need algasid, oleksin pidanud torkajale rusikaga lagipähe lööma ja teda vait käskima. Kuidagi oli ka mul sel hetkel hotellitöötaja või vähemalt Hiltonitöötaja tunne, seega see kohatu käitumine halvas minu normaalsed reaktsioonid. Ma luban et järgmine kord kui keegi julgeb veel torgata siis torkan ise raskekahurväega torkaja pilbasteks. Luban!

Sheng Dan Kuaile!

ehk Kristus Rõõmus ehk Häid Jõule!

Jõulud Wuxis. Minu jaoks tundub see elu siin selline nagu ta on - imelikult loogiline ja nüüd juba üllatustevaene, kuid püüan endale meenutada, et Eestis olles ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju hiinapäraselt ette kujutada ja tekkisid täiesti blondilikud küsimused nagu näiteks - mida hiinlased hommikuks söövad, kas nende arvutitel on hieroglüüfidega keyboard jmt - siis võib olla peaks kätte võtma ja looma pildi ka asjadest, mis ei tundu huvitavad. Äkki teie jaoks on midagi uut.

Jõuludest paistavad nad teadvat ainult kommertslikku poolt. Panime kuuse lobbysse püsti, igasuguseid vilkuvaid tulukesi ka ja koos soft-jazz-jõulumuusikaga ongi hotellis jõulud. Kinke nad ei vaheta, jõuluvana teevad hotelliinimestele sellepärast, et jõulude ajal nii tehakse. Ja keegi ei küsi miks? Nii et kuigi hotell on dekoratsioonides, pole jõulutunnet ollagi. Jõulud on mingi soe vaikne tunne. Ja Hiina seda ei mõista. Küsisin oma inglise keele õpilastelt, et järgmine nädal on jõulud... kõik noogutasid ja naeratasid.... küsisin, et kas keegi teab midagigigigi, et mis see tähendab või miks me seda tähistame... nad ei saanud küsimusest aru.

Jõuludeks olin pannud kokku pakkumise, mille suunasime sõprade kaudu Shanghais pesitsevatele välismaallastele. Paketis oli nii transport Shanghaist kui ka tuba ja hommikusöök. Seda kõike soodsa hinna eest ja specially for you! ;) Neli tuba saime broneeritud. Võib tunduda vähe, kuid meie olime selle tulemusega rahul. Tuleb arvestada, et müügitööle ei kulutanud sentigi ja kõik käis läbi kolmandate isikute. Igastahes reedel, ehk 24ndal, saatsime bussi Shanghaisse ja kuueks olid nad hotellis. Kuna buss oli väike ja grupp veelgi väiksem ja kuna kõik tundsid kedagi, keda keegi teine tundis, siis selleks ajaks kui nad bussist maha astusid, olid nad juba mönusalt õlleselt vennastunud ja maailma parandanud. Loomulikult tuli sama bussiga ka Krissu ja Anneli oma abikaasaga. Teiste hulgas oli üks soome ja ameerika paar ja üks ameeriklane oma tai tüdruksõbraga.

Meil oli samal päeval väike hullumaja. Hotelli oli broneeritud suur grupp, kes kogu aeg soovis tube vahetada. Tundub lihtne, eks ole - kuid kui tuba vahetatakse, siis tihtipeale tekib selline doomino efekt, et peab ka teiste tubasid vahetama. Samuti kui tegemist on VIPidega, siis tuleb iga tuba kontrollida ja ka teretulemast puuvilju ühest toast teise liigutada. Ja tuleb meeles pidada, et meie hotell on suur - meil on kokku viis suurt maja, neljas on toad ja ühes on restoran ja lobby jmt. Nii et oli siis minu välismaallastega kammajaa - neile määrati toad, valmistasin ette võtmed, registreerimislehed, kontrollisin toad üle, viisin tubadesse ajalehed ja organiseerisin puuviljad jmt. See võttis umbes kolmveerand tundi aega. Ja nende saabumiseni oli umbes tunnike aega. Siis tuleb väikehärra ja ütleb, et need toad tuleb ära anda ja nad ei saa lubatud ühevoodiga tubasid. Mul läksid silmad suureks ja väljendasin kohe protesti - mina isiklikult lubasin ja garanteerisin neile selle toatüübi. Mõttes lisasin, et need krdi otsustusvõimetud hiinlased võivad puu alla minna.... Kümne minuti pärast otsustati, et kõik mu külalised saavad sviidid. Ok. kammajaa uuesti - võtmed, registreerimislehed jmt... Poole peal tuleb väikehärra uuesti, et ei, sviite nad ei saa, sest vabanesid normaalsed toad. Saavad siis need... ja siis kolmandat korda kammajaa... Ja siis oli juba pea kohal, et kohekohe saabuvad ja mina jooksin ühest majast teise ja liigutan teekanne. Nii et selleks ajaks kui mu rõõmsad külalised saabusid, oli mul närv must. Tegin, mida igaüks teeks - naeratasin ja noogutasin.

Minul lõppes tööaeg ja tahtsin Krissuga aega veeta. Ikkagi jõuluõhtu. Kuid nemad olid kõik kokku leppinud ühise õhtusöögi kasuks. See kõik tundub tore, kuid tuleb meeles pidada, et mina kõiki ei tundnud ja kui ka oleksin tundnud, siis hotellindusega mitte kokkupuutuv inimene ei tee vahet, et nüüd on tööaeg ja siis on puhkeaeg. Kui erariietes hotellis hängin, siis külalised, kes mind teavad, võtavad mind ikka kui töötajat ja kukuvad oma negatiivsetest kogemustest rääkima. Ja seda ei soovi ju keegi oma vabal ajal kuulata. Eriti veel jõuluõhtul, mil tahaks kerra tõmmata ja glöggi limpsida. Nõme on selle juures veel see, et looooooomulikult kui tõesti mingi jama oleks, siis tahaksin selles kuulda, et saaksin asja parandada. Kuid kui kriitika on selline "mul oli surnud kärbes vannitoas", siis selle peale tahaks karjuda...

Lõppkokkuvõttes sõime väiksemas ainult tuttavate ringis õhtust nii esimesel kui ka teisel õhtul. Minu puhkuseaja lõõgastumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest torkeid ei saanud vältida.

Kuid enamus grupist oli igati kõigega rahul ja nautisid oma nädalavahetust - toit maitses, jook maitses veel paremini, laulsime karaoket, mängisime piljardit jmt. Lahkumisel olid kõik rahul ja kergelt pohmas. :) Ja siis hakkasid minul kaks puhkepäeva... mmmm. mönus. Krissu jäi ka veel üheks päevaks. Veetsime selle piljardit mängides ja pohmat ravides. (Viru Valge on üks paha jook)

Nii et sellised olid jõulud Wuxis. Võib tunduda kurb, et kas siis selline oligi jõuluõhtu? Kuid tegelikult oli selles midagi ka väga head. Kui oleks olnud pühalik jõulutunne, siis oleks ka kohale jõudnud, et on pühad ja siis oleks koduigatsus peale tulnud. Nüüd oli peaaegu et täiesti tavaline töine nädalalõpp. Vana-aasta lõpp homme tõotab sama - töötan seitsmest neljani ja siis lähen arvatavasti koikule.

Kallistan ja igatsen,
Kristiina

Midagi laste jaoks

Nagu kõik suured korporatsioonid, püüame meiegi kord kvartalis midagi head ja altruistlikku tehes õigustada teenitud miljoneid ja egoistlikku ärimudelit. Meie hotell on enda heategevuseobjektiks võtnud ühe lastekodu. Nagu ma aru saan, siis see on hiigelsuur asutus, kus kokku pandud mitte ainult vanemateta lapsed, vaid ka hüljatud puudega lapsed. Puudeid on igasuguseid. Neid hullemaid meile ei näidata. Kuid siis kord kvartalis kutsume umbes 25 last külla. Eelmine kord käisid nad juunis ja siis olin ma alles tulnud ja selles ei osalenud. Nüüd siis olin osaline.

Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.

Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).

Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.

Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.

Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.

Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.

Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.

Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.

Kallistan,
Kristiina

Jõuluhorror ehk päkapikud on olemas!

Eile öösel on minu kontorisse ilmunud kuusepuu ja mitte keegi ei tea kust see tuli. Annan ilmselt asja politseisse :)

Hiinlaste nimed

Ma ei väsi imestamast selle üle mis nimesid hiinlased omale võtavad. Selgituseks niipalju, et igal endast lugu pidaval hiinlasel on inglise nimi. Selle nime valib omale iga hiinlane ise ning võib seda vahetada nii tihti kui pähe tuleb. Teinekord lausa keset päeva (juhus minu tiimist kui hommikul tuli tööle Diana aga muutus peale lõunat Audrey'ks)
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):

Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)

Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.