ehk Kristus Rõõmus ehk Häid Jõule!
Jõulud Wuxis. Minu jaoks tundub see elu siin selline nagu ta on - imelikult loogiline ja nüüd juba üllatustevaene, kuid püüan endale meenutada, et Eestis olles ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju hiinapäraselt ette kujutada ja tekkisid täiesti blondilikud küsimused nagu näiteks - mida hiinlased hommikuks söövad, kas nende arvutitel on hieroglüüfidega keyboard jmt - siis võib olla peaks kätte võtma ja looma pildi ka asjadest, mis ei tundu huvitavad. Äkki teie jaoks on midagi uut.
Jõuludest paistavad nad teadvat ainult kommertslikku poolt. Panime kuuse lobbysse püsti, igasuguseid vilkuvaid tulukesi ka ja koos soft-jazz-jõulumuusikaga ongi hotellis jõulud. Kinke nad ei vaheta, jõuluvana teevad hotelliinimestele sellepärast, et jõulude ajal nii tehakse. Ja keegi ei küsi miks? Nii et kuigi hotell on dekoratsioonides, pole jõulutunnet ollagi. Jõulud on mingi soe vaikne tunne. Ja Hiina seda ei mõista. Küsisin oma inglise keele õpilastelt, et järgmine nädal on jõulud... kõik noogutasid ja naeratasid.... küsisin, et kas keegi teab midagigigigi, et mis see tähendab või miks me seda tähistame... nad ei saanud küsimusest aru.
Jõuludeks olin pannud kokku pakkumise, mille suunasime sõprade kaudu Shanghais pesitsevatele välismaallastele. Paketis oli nii transport Shanghaist kui ka tuba ja hommikusöök. Seda kõike soodsa hinna eest ja specially for you! ;) Neli tuba saime broneeritud. Võib tunduda vähe, kuid meie olime selle tulemusega rahul. Tuleb arvestada, et müügitööle ei kulutanud sentigi ja kõik käis läbi kolmandate isikute. Igastahes reedel, ehk 24ndal, saatsime bussi Shanghaisse ja kuueks olid nad hotellis. Kuna buss oli väike ja grupp veelgi väiksem ja kuna kõik tundsid kedagi, keda keegi teine tundis, siis selleks ajaks kui nad bussist maha astusid, olid nad juba mönusalt õlleselt vennastunud ja maailma parandanud. Loomulikult tuli sama bussiga ka Krissu ja Anneli oma abikaasaga. Teiste hulgas oli üks soome ja ameerika paar ja üks ameeriklane oma tai tüdruksõbraga.
Meil oli samal päeval väike hullumaja. Hotelli oli broneeritud suur grupp, kes kogu aeg soovis tube vahetada. Tundub lihtne, eks ole - kuid kui tuba vahetatakse, siis tihtipeale tekib selline doomino efekt, et peab ka teiste tubasid vahetama. Samuti kui tegemist on VIPidega, siis tuleb iga tuba kontrollida ja ka teretulemast puuvilju ühest toast teise liigutada. Ja tuleb meeles pidada, et meie hotell on suur - meil on kokku viis suurt maja, neljas on toad ja ühes on restoran ja lobby jmt. Nii et oli siis minu välismaallastega kammajaa - neile määrati toad, valmistasin ette võtmed, registreerimislehed, kontrollisin toad üle, viisin tubadesse ajalehed ja organiseerisin puuviljad jmt. See võttis umbes kolmveerand tundi aega. Ja nende saabumiseni oli umbes tunnike aega. Siis tuleb väikehärra ja ütleb, et need toad tuleb ära anda ja nad ei saa lubatud ühevoodiga tubasid. Mul läksid silmad suureks ja väljendasin kohe protesti - mina isiklikult lubasin ja garanteerisin neile selle toatüübi. Mõttes lisasin, et need krdi otsustusvõimetud hiinlased võivad puu alla minna.... Kümne minuti pärast otsustati, et kõik mu külalised saavad sviidid. Ok. kammajaa uuesti - võtmed, registreerimislehed jmt... Poole peal tuleb väikehärra uuesti, et ei, sviite nad ei saa, sest vabanesid normaalsed toad. Saavad siis need... ja siis kolmandat korda kammajaa... Ja siis oli juba pea kohal, et kohekohe saabuvad ja mina jooksin ühest majast teise ja liigutan teekanne. Nii et selleks ajaks kui mu rõõmsad külalised saabusid, oli mul närv must. Tegin, mida igaüks teeks - naeratasin ja noogutasin.
Minul lõppes tööaeg ja tahtsin Krissuga aega veeta. Ikkagi jõuluõhtu. Kuid nemad olid kõik kokku leppinud ühise õhtusöögi kasuks. See kõik tundub tore, kuid tuleb meeles pidada, et mina kõiki ei tundnud ja kui ka oleksin tundnud, siis hotellindusega mitte kokkupuutuv inimene ei tee vahet, et nüüd on tööaeg ja siis on puhkeaeg. Kui erariietes hotellis hängin, siis külalised, kes mind teavad, võtavad mind ikka kui töötajat ja kukuvad oma negatiivsetest kogemustest rääkima. Ja seda ei soovi ju keegi oma vabal ajal kuulata. Eriti veel jõuluõhtul, mil tahaks kerra tõmmata ja glöggi limpsida. Nõme on selle juures veel see, et looooooomulikult kui tõesti mingi jama oleks, siis tahaksin selles kuulda, et saaksin asja parandada. Kuid kui kriitika on selline "mul oli surnud kärbes vannitoas", siis selle peale tahaks karjuda...
Lõppkokkuvõttes sõime väiksemas ainult tuttavate ringis õhtust nii esimesel kui ka teisel õhtul. Minu puhkuseaja lõõgastumisest ei tulnud suurt midagi välja, sest torkeid ei saanud vältida.
Kuid enamus grupist oli igati kõigega rahul ja nautisid oma nädalavahetust - toit maitses, jook maitses veel paremini, laulsime karaoket, mängisime piljardit jmt. Lahkumisel olid kõik rahul ja kergelt pohmas. :) Ja siis hakkasid minul kaks puhkepäeva... mmmm. mönus. Krissu jäi ka veel üheks päevaks. Veetsime selle piljardit mängides ja pohmat ravides. (Viru Valge on üks paha jook)
Nii et sellised olid jõulud Wuxis. Võib tunduda kurb, et kas siis selline oligi jõuluõhtu? Kuid tegelikult oli selles midagi ka väga head. Kui oleks olnud pühalik jõulutunne, siis oleks ka kohale jõudnud, et on pühad ja siis oleks koduigatsus peale tulnud. Nüüd oli peaaegu et täiesti tavaline töine nädalalõpp. Vana-aasta lõpp homme tõotab sama - töötan seitsmest neljani ja siis lähen arvatavasti koikule.
Kallistan ja igatsen,
Kristiina
Thursday, December 30, 2010
Friday, December 24, 2010
Midagi laste jaoks
Nagu kõik suured korporatsioonid, püüame meiegi kord kvartalis midagi head ja altruistlikku tehes õigustada teenitud miljoneid ja egoistlikku ärimudelit. Meie hotell on enda heategevuseobjektiks võtnud ühe lastekodu. Nagu ma aru saan, siis see on hiigelsuur asutus, kus kokku pandud mitte ainult vanemateta lapsed, vaid ka hüljatud puudega lapsed. Puudeid on igasuguseid. Neid hullemaid meile ei näidata. Kuid siis kord kvartalis kutsume umbes 25 last külla. Eelmine kord käisid nad juunis ja siis olin ma alles tulnud ja selles ei osalenud. Nüüd siis olin osaline.
Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.
Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).
Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.
Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.
Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.
Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.
Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.
Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.
Kallistan,
Kristiina
Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.
Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).
Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.
Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.
Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.
Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.
Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.
Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.
Kallistan,
Kristiina
Friday, December 10, 2010
Jõuluhorror ehk päkapikud on olemas!
Eile öösel on minu kontorisse ilmunud kuusepuu ja mitte keegi ei tea kust see tuli. Annan ilmselt asja politseisse :)
Hiinlaste nimed
Ma ei väsi imestamast selle üle mis nimesid hiinlased omale võtavad. Selgituseks niipalju, et igal endast lugu pidaval hiinlasel on inglise nimi. Selle nime valib omale iga hiinlane ise ning võib seda vahetada nii tihti kui pähe tuleb. Teinekord lausa keset päeva (juhus minu tiimist kui hommikul tuli tööle Diana aga muutus peale lõunat Audrey'ks)
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):
Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)
Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):
Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)
Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.
Wednesday, December 8, 2010
Elu parast Expot
Tervist,
Tana hommikul, juhuse tahtel, meenus et ma pole ammu piuksugi teinud ega oma tegemistest kirjutanud peale seda kui Anni lahkus.
Kuna ma olen kodusel rezhiimil, pyyan vabaneda oma juba kaks nadalat kestvast palavikust millele eile lisandus hobusekoha, kasutan juhust ja taidan lyngad.
Kohe peale Anni lahkumist loppes Expo. Shanghai, minu kodu ja sotsiaalne kalender tunduvad vaikse ja mahajaetuna. Kohe peale varavate sulgemist hakkas kogu Expo alal agar mahalammutamine. Enamus paviljonidest lammutatakse ja visatakse prygimaele. Kaasaarvatud meie ilus kirev karp. Moned yksikud jaavad alles, moni viiakse mujale. Kuna minu personalikaart kehtis veel ka peale Expo sulgemist, laksin vaatama kuidas naeb ala valja peale kylastajahordide lahkumist. Natuke tondilinna tunne oli, oksapallide asemel lendasid mooda expoala ringi praht ja kilekotid, moni paviljon oli joutud juba tykkideks rebida, moni veel seisis pysti. Meie oma oli valjast endine, seest kurb, prygine ja pime. Expo oli taitsa surnud. Vaga imelik pilt peale seda pool aastat kestnud melu ja lillepidu. Leidsin platsil jalutades toreda maastikuskulptuuri mida ma siiani polnud marganud, ilmselt tanu sellele et minu tahelepanu olid hajutanud need miljon hiinlast kes seal tavaliselt lougasid:
Peale Expo loppu voisid Shanghai ehitusplatsid tood jatkata ja ymberkaudsed toostused taas tootma hakata, see mojutas Shanghai ohusaastuse taset nii, et ohusaastuse indeks hyppas lakke ja 13.novembriks oli tase 319 mis tahendab et ka tervetel inimestel tekivad hingamisraskused ning vohm kaob.
2.novembril saabus sober Soomest kellega pidasime synnipaeva Waldorfis mis on meie uus luksushotell Bundil, imeilus ja ilmselt Shanghai parima restoraniga. Kaisime ka Wuxis rahulikku nadalavahetust pidamas, bambusemetsas (kus seekord polnud yhtki liblikat ega palvetajamardikat) ja niisama Shanghais kohalikke vaatamisvaarsusi ja baare avastamas. Oli tore.
Kohe peale tema lahkumist olin nadala Anneli ja Christophi kylalistetoas - see oli ka vahva. Lisaks sellele, et igal hommikul arkasin roomsa kutse peale hommikusoogile, jalutasime palju ja tegime ohtuti filmi- ja jutuohtuid. Novembri viimane nadal moodus pekingis kus toimus Hiina Hiltoni juhtkonna koosolek. Seal saingi palaviku kuna kui Shanghais novembri lopus oli veel suur suvi 25 kraadiga siis Pekingis oli temperatuur nulli ringis. Seda minu arahellitatud organism mulle ei andestanud. Vaatamata sellele oli paris vahva, ka Anneli ja Christoph tulid nadalavahetuseks Pekingisse ja me veetsime paar paeva Hilton Wangfujingis ja jalutasime kohalikes paikades. Leidsime monusa lounapaiga - koik kujuteldavad ja kujuteldamatud elukad orgi otsas: tarantlid, skorpionid, merihobused, suured karbsed, vaglad, sajajalgsed, sisalikud jne. Kaunis:
Eelmisel nadalal kaisin Guangzhous, ikka omanikele esinemas. Palaviku tottu oli aju lainud tuttu ja minu energia polnud see mis tavaliselt. Olukorra paastis minu imeline tolk kellega onneks olime eelnevalt presentatsiooni korduvalt telefoniteel harjutanud, kuni tal lopuks mu jutt juba peas oli. Kui mina ytlesin esitlusel kaks sona, tolkis imeline tolk neid kahte sona umbes 5 minutit. Ja nii kogu presentatsiooni. Vaga tore oli, koik maailma tolgid voiksid olla sellised. Aga Guangzhou on vaga tore linn. Asub Kantoni provintsis Louna-Hiinas, naeb valja nagu troopika aga pole nii palav nagu naiteks Singapur. Linn on tais varvilisi tulukesi mis mulle ilmselgelt vaga meeldivad. Viimase armsa lopuakordi pani mu Guangzhou reisile Ritz Carltoni bellboy kes mind hommikul taksosse pani. Kuna ma olin ainult 2-paevasel reisil, polnud mul muud pagasit kui yleolakott. Bellboy kysis kuhu olen teel; ytlesin et lennujaama. Peale pooleminutilist mottepausi ytles ta et lennujaama minemiseks peab olema kaasas pagas ja kysis kus on minu pagas. Mina naitasin roomsalt oma kotti. Vastus vale - pagas peab olema selline suur, kohvris mida saab ratastega jarel vedada (naitas nii katega). Seletasin et mul pole siiski midagi muud kui see kott, selle peale kysis ta kuhu ma oma pagasi siis jatsin? Selgitasin veelkord et mul POLNUDKI midagi muud peale selle koti kaasas. Veel pool minutit imestust hiljem lubas ta mind taksosse. Usun et ta paris uskuma ei jaanudki.
Sellised lood.
Tana hommikul, juhuse tahtel, meenus et ma pole ammu piuksugi teinud ega oma tegemistest kirjutanud peale seda kui Anni lahkus.
Kuna ma olen kodusel rezhiimil, pyyan vabaneda oma juba kaks nadalat kestvast palavikust millele eile lisandus hobusekoha, kasutan juhust ja taidan lyngad.
Kohe peale Anni lahkumist loppes Expo. Shanghai, minu kodu ja sotsiaalne kalender tunduvad vaikse ja mahajaetuna. Kohe peale varavate sulgemist hakkas kogu Expo alal agar mahalammutamine. Enamus paviljonidest lammutatakse ja visatakse prygimaele. Kaasaarvatud meie ilus kirev karp. Moned yksikud jaavad alles, moni viiakse mujale. Kuna minu personalikaart kehtis veel ka peale Expo sulgemist, laksin vaatama kuidas naeb ala valja peale kylastajahordide lahkumist. Natuke tondilinna tunne oli, oksapallide asemel lendasid mooda expoala ringi praht ja kilekotid, moni paviljon oli joutud juba tykkideks rebida, moni veel seisis pysti. Meie oma oli valjast endine, seest kurb, prygine ja pime. Expo oli taitsa surnud. Vaga imelik pilt peale seda pool aastat kestnud melu ja lillepidu. Leidsin platsil jalutades toreda maastikuskulptuuri mida ma siiani polnud marganud, ilmselt tanu sellele et minu tahelepanu olid hajutanud need miljon hiinlast kes seal tavaliselt lougasid:
Peale Expo loppu voisid Shanghai ehitusplatsid tood jatkata ja ymberkaudsed toostused taas tootma hakata, see mojutas Shanghai ohusaastuse taset nii, et ohusaastuse indeks hyppas lakke ja 13.novembriks oli tase 319 mis tahendab et ka tervetel inimestel tekivad hingamisraskused ning vohm kaob.
2.novembril saabus sober Soomest kellega pidasime synnipaeva Waldorfis mis on meie uus luksushotell Bundil, imeilus ja ilmselt Shanghai parima restoraniga. Kaisime ka Wuxis rahulikku nadalavahetust pidamas, bambusemetsas (kus seekord polnud yhtki liblikat ega palvetajamardikat) ja niisama Shanghais kohalikke vaatamisvaarsusi ja baare avastamas. Oli tore.
Kohe peale tema lahkumist olin nadala Anneli ja Christophi kylalistetoas - see oli ka vahva. Lisaks sellele, et igal hommikul arkasin roomsa kutse peale hommikusoogile, jalutasime palju ja tegime ohtuti filmi- ja jutuohtuid. Novembri viimane nadal moodus pekingis kus toimus Hiina Hiltoni juhtkonna koosolek. Seal saingi palaviku kuna kui Shanghais novembri lopus oli veel suur suvi 25 kraadiga siis Pekingis oli temperatuur nulli ringis. Seda minu arahellitatud organism mulle ei andestanud. Vaatamata sellele oli paris vahva, ka Anneli ja Christoph tulid nadalavahetuseks Pekingisse ja me veetsime paar paeva Hilton Wangfujingis ja jalutasime kohalikes paikades. Leidsime monusa lounapaiga - koik kujuteldavad ja kujuteldamatud elukad orgi otsas: tarantlid, skorpionid, merihobused, suured karbsed, vaglad, sajajalgsed, sisalikud jne. Kaunis:
Eelmisel nadalal kaisin Guangzhous, ikka omanikele esinemas. Palaviku tottu oli aju lainud tuttu ja minu energia polnud see mis tavaliselt. Olukorra paastis minu imeline tolk kellega onneks olime eelnevalt presentatsiooni korduvalt telefoniteel harjutanud, kuni tal lopuks mu jutt juba peas oli. Kui mina ytlesin esitlusel kaks sona, tolkis imeline tolk neid kahte sona umbes 5 minutit. Ja nii kogu presentatsiooni. Vaga tore oli, koik maailma tolgid voiksid olla sellised. Aga Guangzhou on vaga tore linn. Asub Kantoni provintsis Louna-Hiinas, naeb valja nagu troopika aga pole nii palav nagu naiteks Singapur. Linn on tais varvilisi tulukesi mis mulle ilmselgelt vaga meeldivad. Viimase armsa lopuakordi pani mu Guangzhou reisile Ritz Carltoni bellboy kes mind hommikul taksosse pani. Kuna ma olin ainult 2-paevasel reisil, polnud mul muud pagasit kui yleolakott. Bellboy kysis kuhu olen teel; ytlesin et lennujaama. Peale pooleminutilist mottepausi ytles ta et lennujaama minemiseks peab olema kaasas pagas ja kysis kus on minu pagas. Mina naitasin roomsalt oma kotti. Vastus vale - pagas peab olema selline suur, kohvris mida saab ratastega jarel vedada (naitas nii katega). Seletasin et mul pole siiski midagi muud kui see kott, selle peale kysis ta kuhu ma oma pagasi siis jatsin? Selgitasin veelkord et mul POLNUDKI midagi muud peale selle koti kaasas. Veel pool minutit imestust hiljem lubas ta mind taksosse. Usun et ta paris uskuma ei jaanudki.
Sellised lood.
Saturday, December 4, 2010
20 kysimust k6igetargematele....
Kallid Mystilise Hiina lugejad.... Hiina on tekitanud meis lisakysimusi ja m6tteid, millega ei oska midagi peale hakata. Tunneme, et meie superheas (?) hariduses on lynki. Rumalus on mitte m6ista, et on igati m6istetav mitte teada k6iki vastuseid. Seega targalt esitame siin oma kysimused... Teiepoolsed kommentaarid ja vastused on igati oodatud.
1. Kas heina kasvatatakse? v6i see on kuivanud rohi? Kas tavalisest murust voiks saada kunagi hein voi tuleb hein mingist erilisest taimest?
2. Siiamaani on m6istmatu, kuidas ajavahed toimivad. Kuidas on loogiline, kui ma fyysiliselt olen teel 7 tundi, kuid "by-the-book" pean kella kuskile paar tundi nihutama. See pole ju loogiline? Kuidas ma sain kaotada v6i v6ita mitu tundi? Seega reis ajas on ka ilma Einsteinita v6imalik...
3. Kas imetajatel loomadel on menstruatsioon? Kui jah, siis kuidas kiskjad neid 2ra ei soo v6i, miks me metsas verej2lgi ei n2e?
4. Kuidas v2gistamine suurendab v2gistaja respekit v6i v6imu vanglas?
5. Mis on t2pne konsuli eesm2rk v66rriigis?
6. Kuidas Jeesus suri meie pattude p2rast? M6istame, et kuna ta oli syytu, siis tema surmani viisid inimeste n6rkused. Sama h2sti v6iks siis ytelda, et iga syytult hukatud inimene sureb inimkonna pattude eest...
7. Kui piparkoogid on kypsised, siis miks sinna pannakse maitse halvendamiseks igasugu koledaid maitseaineid nagu naiteks pipar ja nelk? Kypsised voiksid iseenesest olla maitsvad. Seega mis mote on pahade ainete segamisel kypsisetaignasse?
8. Kas pardi jalad kylmetavad jaakylmas vees?
9. Kysimus majandusala spetsialistidele - kui valuutakursid koiguvad ja seega vahel on hiina juaan tugevam ja vahel norgem - kuidas see mojutab meie igapaevaelu ja kas yldse?
10. Kuidas sai Inglismaa 2018 maailmakarikamangude FIFA valimistel ainult yhe punkti kuigi tuli esitlusele raskekahurvaega?
11. Mis yhendab Poolat ja Jaapanit? (see kysimus on tarkade klubile kuna me juba teame vastust)
12. Miks saab Ulan-Bataari soita ainult labi Pekingi?
13. Miks Euroopa meestele meeldivad umbkeelsed ja ajutud Aasia naised?
14. Kuidas linnud teavad kuspool on louna?
15. Miks pingviinid peavad nii kaua marssima, et oma munemispaika jouda ja miks nad ei voiks sealsamas mere aares naiteks paarituda ja muneda?
16. Kui juunis laheks akki vaga kylmaks, kas karud ja siilid laheksid magama? Kuidas nad yles ei arka talve jooksul? Kas uni on nii hea voi temperatuur mojub fysioloogiale vastavalt?
17. Kui BBC uudised erutavad, kas see on normaalne nahe?
18. Kuidas vaike laps saab aru, et teatud naiskodanik on just tema emme?
19. Kas mehed teavad, ku palju neil on lapsi?
20. Kudias lennuk alla ei kuku?????????
Tervitades,
Kristiina ja Kristiina
1. Kas heina kasvatatakse? v6i see on kuivanud rohi? Kas tavalisest murust voiks saada kunagi hein voi tuleb hein mingist erilisest taimest?
2. Siiamaani on m6istmatu, kuidas ajavahed toimivad. Kuidas on loogiline, kui ma fyysiliselt olen teel 7 tundi, kuid "by-the-book" pean kella kuskile paar tundi nihutama. See pole ju loogiline? Kuidas ma sain kaotada v6i v6ita mitu tundi? Seega reis ajas on ka ilma Einsteinita v6imalik...
3. Kas imetajatel loomadel on menstruatsioon? Kui jah, siis kuidas kiskjad neid 2ra ei soo v6i, miks me metsas verej2lgi ei n2e?
4. Kuidas v2gistamine suurendab v2gistaja respekit v6i v6imu vanglas?
5. Mis on t2pne konsuli eesm2rk v66rriigis?
6. Kuidas Jeesus suri meie pattude p2rast? M6istame, et kuna ta oli syytu, siis tema surmani viisid inimeste n6rkused. Sama h2sti v6iks siis ytelda, et iga syytult hukatud inimene sureb inimkonna pattude eest...
7. Kui piparkoogid on kypsised, siis miks sinna pannakse maitse halvendamiseks igasugu koledaid maitseaineid nagu naiteks pipar ja nelk? Kypsised voiksid iseenesest olla maitsvad. Seega mis mote on pahade ainete segamisel kypsisetaignasse?
8. Kas pardi jalad kylmetavad jaakylmas vees?
9. Kysimus majandusala spetsialistidele - kui valuutakursid koiguvad ja seega vahel on hiina juaan tugevam ja vahel norgem - kuidas see mojutab meie igapaevaelu ja kas yldse?
10. Kuidas sai Inglismaa 2018 maailmakarikamangude FIFA valimistel ainult yhe punkti kuigi tuli esitlusele raskekahurvaega?
11. Mis yhendab Poolat ja Jaapanit? (see kysimus on tarkade klubile kuna me juba teame vastust)
12. Miks saab Ulan-Bataari soita ainult labi Pekingi?
13. Miks Euroopa meestele meeldivad umbkeelsed ja ajutud Aasia naised?
14. Kuidas linnud teavad kuspool on louna?
15. Miks pingviinid peavad nii kaua marssima, et oma munemispaika jouda ja miks nad ei voiks sealsamas mere aares naiteks paarituda ja muneda?
16. Kui juunis laheks akki vaga kylmaks, kas karud ja siilid laheksid magama? Kuidas nad yles ei arka talve jooksul? Kas uni on nii hea voi temperatuur mojub fysioloogiale vastavalt?
17. Kui BBC uudised erutavad, kas see on normaalne nahe?
18. Kuidas vaike laps saab aru, et teatud naiskodanik on just tema emme?
19. Kas mehed teavad, ku palju neil on lapsi?
20. Kudias lennuk alla ei kuku?????????
Tervitades,
Kristiina ja Kristiina
Subscribe to:
Posts (Atom)
