Tere õhtust,
Aeg läheb nagu kiiresti, kuid mitte ka piisavalt. Muidu oleksin juba kodus jaanipäeva pidamas. Kuid tagasi tööl olla on tore ja rutiinne. Midagi naljakat pole enam juhtunud. Surmtõsine on.
Hotell on nüüd jõuludeks ilusasti dekoreeritud ja meil lobbys hiigelsuur jõulupuu, mille kaunistuste peal on veel kaunistused ja kõige tipuks veel vilkuvad tulukesed. Kuid iseenesest on kõik armas ja südame alt läheb kohe soojaks. Ikkagi jõulud ju.
Täna oli meil järjekordne osakonna väljasõit ehk siis õhtusöök. Need läbud ikka veel ülllatavd mind. No selline võidu joomine. Üks asi on see, et ülemusega peab kokku lööma, kuid siis teine asi on see, et võetakse üks suvaline ette ja püütakse ta siis pikali juua. Ehk siis kõik ühehaaval tulevad ja soovivad kokku lüüa. Ja vaene see kiusuobjekt. Peab ju jooma. Kuid see lagastamine... klaas peab olema täis. Mitte lihtsalt täis, vaid kuhjaga. Ja siis on loomulik, et kui seda klaasi ette ulatatakse kokkulöömiseks, siis sealt ju lokusb maha. Mida õhtu lõpu poole,seda rohkem. Ehk siis põrandad, riided, laud, laual olevad toidud - kõik on lõpuks õllesed. Ja siis seal vahepeal on väljasülitatud kondid ja muu jama. Ja eriti ei pandud ka tähele, kui üks lauast lihtsalt kõrvale kummardus ja ropsis. Pärast viidi ta minema, kuid iseenesest ei häirinud see kellegi söögiisu...
Kuid siis tuli õhtu tipphetk. Sinna mindi ühe väikebussiga ja siis mu väikese ülemuse autoga. Kuna mu väike ülemus otsustas, et ta tahaks ka õlut juua, siis tehti silmapilkne otsus, et Kristiina sõidab tagasi. Vaikselt hiljem ikka päriti, kas mul load ka on.... Muidugi 0 promilliga ma vist ikka ei olnud. Üks pits mingit riisivärki ja klaas, 100 ml, õlut oli hinge all. Kuid sai söödud ka väga palju. Sõita oli tore. Nii tore.
Sõitsime tagasi hotelli ja siis mindi veel karaoket laulma. Ma hiilisin minema. Liiga kaine selliseks vabaduseks. Ja aitab küll hiinlastest täna õhtuks.
Homme on viimane tööpäev ja siis neli päeva vaba. Nagu ikka - minek Shanghaisse. Ootan pikisilmi.
Kallistan,
K
Wednesday, December 1, 2010
Saturday, November 20, 2010
Pole surnud, täitsa elus
Möödunud on nüüd pea 5 kuud, mil lennukiga tundmatusse sõitsin. Mingeid suuri kokkuvõtteid ja tarkusesõnu siin ütlema ei hakka… Kuid õnnitlusi ellujäämise puhul võtan meelsasti vastu.
Kuid ma ütleks, et mul läheb paremini kui Teil seal, kallis Eesti rahvas. Loen siin MKMist ja Jänesest. Esimest ma ei kommenteeri, sest olen täiega MKMi poolel. Kuid Jänku – oioioi. Raske seda suppi tal süüa…mõistan…kuid vaene eesti kultuur. Minu siiras kaastunne ja meie pärandi austuseks räägin täna kõikide hiinlastega ainult eesti keeles, ja panen õhtul selga rahvariided ja kuulan Tormist. Võib olla laulan ka Mesipuud.
Paar päeva tagasi jätsin hüvasti Kadri P, kes veetis siin oma kümnepäevast puhkust. Minu meelest oli väga mõnus ja chill. Meil ei olnud mingeid konkreetseid plaane. Hommikul ärkasime üles ja mõtlesime, mida teha ja kuhu minna. Viimaste päevade traditsiooniks sai, et kõndisime kuskile poodide rajooni, mina istusin Starbucksi ja join kohvi ja lugesin raamatut, ja Kadri sai rahulikult ilma silmipööritava kaaslaseta ringi vaadata. Mõlemad olime väga rahul. Kuid üleüldse selle kümne päevaga kõndisime hästi palju ja pean enda kiituseks tunnistama, et Shanghai sai täitsa oma linnaks nüüd. Varem ikka liikusime rohkem taksoga ja siis ei saa aru, mis pidi oled ja kuidas need tänavad omavahel seotud on. Kuid nüüd on asi palju selgem.
Kadri oli väga tore näha. Ta lubas ka oma muljetest väikese sissekande teha. Kuid seda saame lugeda alles järgmisel nädalal, sest ta praegu Konstantinoopolis omadega.
Minu järgmisteks ootusteks on pikk nädalalõpp Shanghais 3-6 detsmbril ja vanemate siiatulek 24. veebruaril. Pikk ootamine.
Kallistan,
K
Kuid ma ütleks, et mul läheb paremini kui Teil seal, kallis Eesti rahvas. Loen siin MKMist ja Jänesest. Esimest ma ei kommenteeri, sest olen täiega MKMi poolel. Kuid Jänku – oioioi. Raske seda suppi tal süüa…mõistan…kuid vaene eesti kultuur. Minu siiras kaastunne ja meie pärandi austuseks räägin täna kõikide hiinlastega ainult eesti keeles, ja panen õhtul selga rahvariided ja kuulan Tormist. Võib olla laulan ka Mesipuud.
Paar päeva tagasi jätsin hüvasti Kadri P, kes veetis siin oma kümnepäevast puhkust. Minu meelest oli väga mõnus ja chill. Meil ei olnud mingeid konkreetseid plaane. Hommikul ärkasime üles ja mõtlesime, mida teha ja kuhu minna. Viimaste päevade traditsiooniks sai, et kõndisime kuskile poodide rajooni, mina istusin Starbucksi ja join kohvi ja lugesin raamatut, ja Kadri sai rahulikult ilma silmipööritava kaaslaseta ringi vaadata. Mõlemad olime väga rahul. Kuid üleüldse selle kümne päevaga kõndisime hästi palju ja pean enda kiituseks tunnistama, et Shanghai sai täitsa oma linnaks nüüd. Varem ikka liikusime rohkem taksoga ja siis ei saa aru, mis pidi oled ja kuidas need tänavad omavahel seotud on. Kuid nüüd on asi palju selgem.
Kadri oli väga tore näha. Ta lubas ka oma muljetest väikese sissekande teha. Kuid seda saame lugeda alles järgmisel nädalal, sest ta praegu Konstantinoopolis omadega.
Minu järgmisteks ootusteks on pikk nädalalõpp Shanghais 3-6 detsmbril ja vanemate siiatulek 24. veebruaril. Pikk ootamine.
Kallistan,
K
Friday, November 19, 2010
Parimad palad CV-dest
Otsin uusi tibusid.
Kolme päevaga on kuulutuse peale tulnud 540 sooviavaldust. Siin parimaid palu nendest mida olen siiani jõudnud läbi vaadata:
1. Desired position: CEO, GM, English Translator or Secretary
2. I often passed on and the guests, registration or service in helping customers when the quality of the work attitude of the decision.
3. Happy that my work are successful - half the battle.
4. Although the work is not a long time, but my colleagues and I get along or rather harmonious
5. In the face of leadership assignments I do my best, also to the positive or not.
6. I am good at observing and could feel the demand from the opposite party from tiny facial expression
7. Sincere to the human
8. Once had made the market survey questionnaire for some clothing store to the passer-by
9. I like myself!
10. My job just is entering the data. After some days, I was not entering, I check other people's entering.
11. I dare do who dares to dare to innovate.
12. Not afraid of dirty work in enterprises, the objectives and their value.
13. Obligations: Make a face to face meeting by phone, do business & trying to make a dicision.
14. I am a positive and intellegence person ,self -esttem is my attitude,low-key is my style, i am willing to devote totally to the firm i served.
Kolme päevaga on kuulutuse peale tulnud 540 sooviavaldust. Siin parimaid palu nendest mida olen siiani jõudnud läbi vaadata:
1. Desired position: CEO, GM, English Translator or Secretary
2. I often passed on and the guests, registration or service in helping customers when the quality of the work attitude of the decision.
3. Happy that my work are successful - half the battle.
4. Although the work is not a long time, but my colleagues and I get along or rather harmonious
5. In the face of leadership assignments I do my best, also to the positive or not.
6. I am good at observing and could feel the demand from the opposite party from tiny facial expression
7. Sincere to the human
8. Once had made the market survey questionnaire for some clothing store to the passer-by
9. I like myself!
10. My job just is entering the data. After some days, I was not entering, I check other people's entering.
11. I dare do who dares to dare to innovate.
12. Not afraid of dirty work in enterprises, the objectives and their value.
13. Obligations: Make a face to face meeting by phone, do business & trying to make a dicision.
14. I am a positive and intellegence person ,self -esttem is my attitude,low-key is my style, i am willing to devote totally to the firm i served.
Sunday, November 7, 2010
Lõpp
Ikka veel on lõpetamata minu monoloog sünnipäeva nädalalõpust...
Igastahes, oli jõudnud kätte esmaspäev ehk siis kolmas päev minu neljapäevasest sünnipäeva puhkusest. Pean tunnistama, et väsimus oli kontides. Ei jõudnud enam... Krissul oli sama tunne. Seega olime sellised tujutud ja meile oleks olnud ideaalne elutoas tekkide all lebotamine... oleme seda varem ka katsetanud. Lihtsalt oleme, isegi mingit teemat ei arenda, vahime kuskile, mõlemad oma mõtetes ja siis ütleme midagi täiesti mõistmatut ja kuna teine on samalaadses kosmosmeeleolus, siis on kõik loogiline ja mõnus plõks-plõks elufilosoofiline sealpoolnemõlgutus.
Kuid sel esmaspäeval ei saanud me teha, mida soovisime. Olime ju kutsutud presidendiprõvva vastuvõtule. Ohates püüdsime silmad pähe joonistada ja mõtlesime, et kui on sealpoolnemõlgutus ja kerge pohma, siis tuleks meeleolu parandamiseks kindlasti enne ennast meeleollu saada. Kuna vein tundus ilmselgelt liiga tõsine kraam, siis valasime sinna hulka ka fantat. Patt, mõistan, kuid ei huvita. Tempo oli peal, sest hakkasime juba hiljaks jääma. Lõpuks tegime ka Fanta pudelisse dringi kaasa... tee peale... ja seda me siis jõime võidu kiiruse peale takso pidurduste vahepeal. Kohapeale jõudes saime aru, et olime umbes kolmveerand tunniga pudeli veini keresse ajanud.... Piinlik. Kuid kohutavalt lõbus. Ning sellele lisandus nüüd siis ka sampus...
Üleüldse tervet õhtut võis iseloomustada, kui itsitamist. Teistega polnudki niiväga huvitav, kuid kui me Krissuga jälle kokku saime, siis oli nalja kui palju. Lendlesime ühest seltskonnast teise ning hoidsime vippidest eemale. Mõtlesin kogu aeg, et iseenesest oleks tore Pr. presidendile tere ütelda. Millal ikka selline võimalus tekib? Kuid samas viisakusreeglid ütlevad, et ma ei tohiks ennast ju tutvustada ning samuti - mida kuradit mul ütelda oleks. Seega me sinna ringkonda ei trüginud. Kuid nalja tegi see ikkagi. Teistel selliseid mõtteid ei olnud ja näiteks meie hea sõber expat T juhtus mainima, et Ilves näeb oma muhuseelikus välja kui päikesekiir. Ning me esitasime enda arust võimatu väljakutse/nalja, et mine ütle seda nüüd Prouale isiklikult.... Umbes poole tunni pärast nägimegi teda Prouaga vestlemas ja ta oligi talle seda Päikese asja maininud... Lahe.
Igastahes, Prouat ei suutnud me vältida... Kristiinat tutvustas üks teine eestlanna sõnadega, et siin on Kristiina ja tema teeb kartulisalatit. K selle peale naeratas ja ütles midagi "jajah". Ning siis arenes vestlus umbes selliselt, et teile meeldib vist ka süüa teha - jah - ahah. Ja see oligi kõik.
Mina sattusin tüdrukutega kuskil väljapääsu lähedal naeru kihistama ja hr majoriga pomminalja viskama ja siis äkki olime me Prouaga vastamisi... ja ta vaatas meile kolmele niimoodi äraootavalt otsa... ja polnudki muud väljapääsu kui ütelda, tere - mina olen.... ja siis viskasime paar fraasi ilmast ja ta päevasest reisist ja oligi kõik. Meelimatvalt igav ning mõttetu. Tunnen talle kaasa, kui tema õhtud niimoodi ongi sisustatud. Kuid meie kuulsuseminut oli möödunud...
Siis olid vippid läinud ja mõtlesime, mis edasi teha. Loomulikult oli mõte - Kassibaar! Kuid vahepeal tuli meil ühe läti neiuga, kes on väga tore, vastupandamatu soov välja elada igavene unistus - laamendada! Ehk siis viisaka ja kombekate tüdrukute keeles tähendab see klaasi puruks viskamist.... teate küll - filmides on ikka nii, et emotsionaalsed naised viskavad midagi puruks ja tunded möllavad jne. Vot meil pole seda nagu ette tulnud. Emotsionaalsus on "ah, selge siis.", mida võibolla täiendab käeviide ja tugevam ukse sulgemine. Kuid midagi vastu seina puruks visata... see tundub juba nagu liigne bravuuritsemine.... kuid on olnud alati salajane unistus.
Nagu üteldud, oleme ikka hästikasvatatud ja isegi meie spontaanne mõte ja emotsionaalsus oli planeeritud, sest läksime kõrvaltänavasse ja loopisime seal oma šampuseklaasi. Lahe oli. Peaks mõnikord uuesti proovima.
Hetkeline rahulolu saavutatud, sõitsime edasi Kassikasse. Seal mängisime natuke noolemängu ja siis tulin mina tulema. Keerasin ennast diivanile kerra ning püüdsin magada. Miks püüdsin? Hmm... Krissul tuli suurepärane mõte rahvaga edasi tulla koju Vana Tallinna jooma ja makarone keetma. Kuid see oli selline vahva.... Mina magan ja siis kuulen pea kohal a la selliseid küsimusi, et kes see on... (ma olin kõigiga just ju koos pidutsenud) ja Krissu midagi vastu, et ahjah... ja siis olin ma unustatud. Igastahes, läksin edasi magamistuppa ja jätsin rahva pidutsema. Kas ma pole mitte korralik?
Teisipäeval püüdsin magada võimalikult kaua. See pole loomulikult võimalik, kui seda püüda.... Kuid õhtuks tulin ilusti Wuxisse tagasi ja järgmisel päeval püüdsin naasta minu vaiksesse tööellu.
Kuid selline oli minu oktoobrikuu sünnipäev.
Kuid nüüd on juba teised sündmused algamas. Nimelt algas minul nüüd puhkus. Ei, tuleb olla täpne - puhkust pole, kuid olen nii palju tööd teinud, et mul on võimalik kõik need ületehtud tööpäevad kõrvuti pannes kümme päeva Shanghais veeta. Nii et ma arvan, et puhkus on välja teenitud. Siia saabub homme Kadri P. Nii et võib olla järgmised postitused on juba tema poolt. Ongi tore - näeb asju jälle värske pilguga, sest mul tunne, et olen juba väga imelike asjadega harjunud ja mingid rõvedused ei tundu enam üldse imelikud....
Kallistan ning kirjutamiseni!
k
Igastahes, oli jõudnud kätte esmaspäev ehk siis kolmas päev minu neljapäevasest sünnipäeva puhkusest. Pean tunnistama, et väsimus oli kontides. Ei jõudnud enam... Krissul oli sama tunne. Seega olime sellised tujutud ja meile oleks olnud ideaalne elutoas tekkide all lebotamine... oleme seda varem ka katsetanud. Lihtsalt oleme, isegi mingit teemat ei arenda, vahime kuskile, mõlemad oma mõtetes ja siis ütleme midagi täiesti mõistmatut ja kuna teine on samalaadses kosmosmeeleolus, siis on kõik loogiline ja mõnus plõks-plõks elufilosoofiline sealpoolnemõlgutus.
Kuid sel esmaspäeval ei saanud me teha, mida soovisime. Olime ju kutsutud presidendiprõvva vastuvõtule. Ohates püüdsime silmad pähe joonistada ja mõtlesime, et kui on sealpoolnemõlgutus ja kerge pohma, siis tuleks meeleolu parandamiseks kindlasti enne ennast meeleollu saada. Kuna vein tundus ilmselgelt liiga tõsine kraam, siis valasime sinna hulka ka fantat. Patt, mõistan, kuid ei huvita. Tempo oli peal, sest hakkasime juba hiljaks jääma. Lõpuks tegime ka Fanta pudelisse dringi kaasa... tee peale... ja seda me siis jõime võidu kiiruse peale takso pidurduste vahepeal. Kohapeale jõudes saime aru, et olime umbes kolmveerand tunniga pudeli veini keresse ajanud.... Piinlik. Kuid kohutavalt lõbus. Ning sellele lisandus nüüd siis ka sampus...
Üleüldse tervet õhtut võis iseloomustada, kui itsitamist. Teistega polnudki niiväga huvitav, kuid kui me Krissuga jälle kokku saime, siis oli nalja kui palju. Lendlesime ühest seltskonnast teise ning hoidsime vippidest eemale. Mõtlesin kogu aeg, et iseenesest oleks tore Pr. presidendile tere ütelda. Millal ikka selline võimalus tekib? Kuid samas viisakusreeglid ütlevad, et ma ei tohiks ennast ju tutvustada ning samuti - mida kuradit mul ütelda oleks. Seega me sinna ringkonda ei trüginud. Kuid nalja tegi see ikkagi. Teistel selliseid mõtteid ei olnud ja näiteks meie hea sõber expat T juhtus mainima, et Ilves näeb oma muhuseelikus välja kui päikesekiir. Ning me esitasime enda arust võimatu väljakutse/nalja, et mine ütle seda nüüd Prouale isiklikult.... Umbes poole tunni pärast nägimegi teda Prouaga vestlemas ja ta oligi talle seda Päikese asja maininud... Lahe.
Igastahes, Prouat ei suutnud me vältida... Kristiinat tutvustas üks teine eestlanna sõnadega, et siin on Kristiina ja tema teeb kartulisalatit. K selle peale naeratas ja ütles midagi "jajah". Ning siis arenes vestlus umbes selliselt, et teile meeldib vist ka süüa teha - jah - ahah. Ja see oligi kõik.
Mina sattusin tüdrukutega kuskil väljapääsu lähedal naeru kihistama ja hr majoriga pomminalja viskama ja siis äkki olime me Prouaga vastamisi... ja ta vaatas meile kolmele niimoodi äraootavalt otsa... ja polnudki muud väljapääsu kui ütelda, tere - mina olen.... ja siis viskasime paar fraasi ilmast ja ta päevasest reisist ja oligi kõik. Meelimatvalt igav ning mõttetu. Tunnen talle kaasa, kui tema õhtud niimoodi ongi sisustatud. Kuid meie kuulsuseminut oli möödunud...
Siis olid vippid läinud ja mõtlesime, mis edasi teha. Loomulikult oli mõte - Kassibaar! Kuid vahepeal tuli meil ühe läti neiuga, kes on väga tore, vastupandamatu soov välja elada igavene unistus - laamendada! Ehk siis viisaka ja kombekate tüdrukute keeles tähendab see klaasi puruks viskamist.... teate küll - filmides on ikka nii, et emotsionaalsed naised viskavad midagi puruks ja tunded möllavad jne. Vot meil pole seda nagu ette tulnud. Emotsionaalsus on "ah, selge siis.", mida võibolla täiendab käeviide ja tugevam ukse sulgemine. Kuid midagi vastu seina puruks visata... see tundub juba nagu liigne bravuuritsemine.... kuid on olnud alati salajane unistus.
Nagu üteldud, oleme ikka hästikasvatatud ja isegi meie spontaanne mõte ja emotsionaalsus oli planeeritud, sest läksime kõrvaltänavasse ja loopisime seal oma šampuseklaasi. Lahe oli. Peaks mõnikord uuesti proovima.
Hetkeline rahulolu saavutatud, sõitsime edasi Kassikasse. Seal mängisime natuke noolemängu ja siis tulin mina tulema. Keerasin ennast diivanile kerra ning püüdsin magada. Miks püüdsin? Hmm... Krissul tuli suurepärane mõte rahvaga edasi tulla koju Vana Tallinna jooma ja makarone keetma. Kuid see oli selline vahva.... Mina magan ja siis kuulen pea kohal a la selliseid küsimusi, et kes see on... (ma olin kõigiga just ju koos pidutsenud) ja Krissu midagi vastu, et ahjah... ja siis olin ma unustatud. Igastahes, läksin edasi magamistuppa ja jätsin rahva pidutsema. Kas ma pole mitte korralik?
Teisipäeval püüdsin magada võimalikult kaua. See pole loomulikult võimalik, kui seda püüda.... Kuid õhtuks tulin ilusti Wuxisse tagasi ja järgmisel päeval püüdsin naasta minu vaiksesse tööellu.
Kuid selline oli minu oktoobrikuu sünnipäev.
Kuid nüüd on juba teised sündmused algamas. Nimelt algas minul nüüd puhkus. Ei, tuleb olla täpne - puhkust pole, kuid olen nii palju tööd teinud, et mul on võimalik kõik need ületehtud tööpäevad kõrvuti pannes kümme päeva Shanghais veeta. Nii et ma arvan, et puhkus on välja teenitud. Siia saabub homme Kadri P. Nii et võib olla järgmised postitused on juba tema poolt. Ongi tore - näeb asju jälle värske pilguga, sest mul tunne, et olen juba väga imelike asjadega harjunud ja mingid rõvedused ei tundu enam üldse imelikud....
Kallistan ning kirjutamiseni!
k
Friday, November 5, 2010
Sunday, October 31, 2010
Oleme nüüd viisakad
Kuhu ma jäingi. Aaah, kontserdile minek. Tegime ennast ilusaks... nii ilusaks kui ilma ilulõikuseta võimalik, panime kleidid selga (avastasin, et kleit on kitsaks jäänud ja hingata on raske) ja läksime Expole. Saime ukse juures ka paari teise eestlasega kokku ja suundusime juba omaseks muutunud paviljoni poole. Ko-hu-ta-valt palju rahvast oli. Lehest lugesime, et iga päevaga purustatakse rekordeid... miljon külastajat päevas... siis 1,1...1,3...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Paviljonis oli vana kamp pluss siis veel osa ametlikust delegatsioonist. Kuid mitte just palju. Peab tunnistama, et suhtlemine väga ei edenenud. Ei tea, kas sellepärast, et viimased päevad olid nii aktiivsed olnud, et enam lihtsalt ei jõudnud blablabla olla... ja pakuti ainult puhast viina. Olgu tänatud Chris, kellel on alati Coca Cola taskus. Selle abil sai see üks pits alla pigistatud.
Kontserdini oli veel aega ja läksime enne veel Iiri pubist läbi, et midagi hamba alla saada. Seal anti peaaegu ka siidrit. Ehk siis menüüs oli ja minu rõõm seda nähes oli suur. Kuid loomulikult oli see juba otsas. Ikkagi miljon külastajat. Tellisime siis süüa ja juua...ning need kanapallid karjusid mul terve järgneva õhtu kõhus. Osad suundusid siis bussiga kontserdimajja, mina, oma kõhutäiele mõeldes, läksin jala.
Konsterdimaja oli hiigelsuur, kuid õnneks meie kontsert ei toimunud suuremates saalides, vaid sellises sõbralikus keskkonnas... leidsime kohad ja ootasime siis vippe. Viimasel hetkel nad siis tulidki - Edgar, Paet, Marina Kaljurand, ülikoolide rektorid, transpordimehed... kindlasti oli seal ka teisigi tähtsaid, keda ma oma võhiklikkuses ära ei tundnud. Kuid nüüd võis kontsert alata. Ootasin kohe täitsa õhinaga...ikkagi kauaoodatud Kultuur... Esines Filharmoonia Kammerkoor ja esitati Pärti ja Tormist. Kontsert kestis umbes 45 minutit. Minule väga meeldis. Oleks võinud pikem olla. Kuid selle arvamusega oleksin vähemusse jäänud. Teised arvamused olid, et oleks "powerit" vaja olnud... Ning mõnel läks ka silm looja.... Kuid igaüks naudib muusikat omamoodi.
Pärast kontserti jalutasime Prl Lauri ja Prl Anniga mööd Sky-silda tagasi. Seal polnud pea üldse rahvast ja väga mõnus oli. Pidin küll turistidega pilti tegema, kuid see on mõnikord ka tore. Paviljonis oli jälle see sama kamp pluss lauljad. Kõik sotsialiseerusid. Mina kibelesin minema. Lõpuks me minema ka läksime ja kohe koju magama. Nii et selline päev oli.
Üks päev on minu saagast veel jäänud. Kuid sellest juba järgmine kord.
K
PS MUL LÄKS KÕRV LAHTI!!! Teate, kui hea on kuulda ja kuulata. Ju siis ma ikka ei lähe kurdiks. Mul läks umbes 5-6 päeva tagasi kõrv lukku... Õhtuks läheb paremaks, kuid hommikul on täiesti lukus ja pea midagi vasakult poolt kuulda pole. See on kohutav tunne. Väga terane peab kogu aeg olema, et mitte olla sunnitud kogu aeg "mida?" küsima. Igastahes loodan, et see pole märk äsja saabunud vanadusest...
Wednesday, October 27, 2010
27. aasta hommik
Ärkasin. Seda juhtub mõnikord. Eriti hommikuti, olen tähele pannud. Kuna olin esimene ärkaja, siis vedelesin diivanil mõnusasti edasi. Ühel hetkel ärkas ka minu lahke võõrustaja Prl Laur, kes koheselt ka soovis mulle tugeva käepigistusega õnne. Samuti serveeriti mulle kohvi voodisse. Väga mõnus oli.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Kella kaheteistkümneks pidime minema juuksurisse. Krissul oli värvimine plaanis ja mina tahtsin juukseotsi lõigata. Juuksur asus Hiltonis. Hotell elas täiega. Väga meeldib vahelduseks näha elavat hotelli. Tol nädalavahetusel olid käimas ka rahvusvahelised tennisevõistlused ja kogu see kupatus ööbis seal. Seega kogu aeg võis märgata väga heas vormis olevaid meesterahvaid. See meenutas, et peaks trenni tegema.... OK, kuid see selleks. Juuksur oli tore. Üks ameerika naine, kes on hiinlasega abielus, kuid nüüd vist lahutab. Põhjusi pole kaugelt vaja otsida, on ju ta hiinlane. Kuid juuksurikogemus oli extraordinaire.... Juuste pesemine.... oehhhhhhhh. Se kestis umbes 25 minutit. Ja see masaaaaaaaž. Ausalt... Mul hakkasid jalatallad surisema ja külmavärinad käisid üles alla. See oli maagiline. Absoluutselt maagiline!!!! Ja see korraldus oli tüüpiliselt hiinlaslik. Ameerika juuksur, ehk siis peameister, lõikas mul ainult juukseotsi ja kuivatas pead. Kuid igaks teiseks liigutuseks oli omaette hiinlane, kes muidu seisis lihtsalt tooli taga ja ootas käsklusi. Juukseid pesi üks, massaaži tegi teine, ja kolmas hoidis fööni siis kui juuksur mul juukseid kammis. Absurdsus, kui minu käest küsida...
Igastahes, juuksed lehvimas, sõitsin liftiga lobby-sse, kus ootas mind minu endine suur ülemus Eero. Eero oli osa delegatsioonist, mis Shanghaisse saadetud eesti transpordimajandust parandama. Kuid tema tuli spetsiaalselt päev varem Vietnamist Hiina, et minu sünnipäeva tähistada. Kas pole mitte armas? Mis siis, et arvatavasti pole päris tõsi, ilus ikka kuulda. Kingituseks sain kallistuse ja šampuse pudeli kuivatatud lihaga (ehk siis pudeli sees on kuivatatud liha). Meiega liitus mingiks hetkeks ka Prl Laur, kuid siis läksime Tai Kang Lu-le hängima. Kuulasin uudiseid ministeeriumist ja Eestist. Väga tore ja lõbus oli. Õhtul läksime kõik neljakesi CoolDock-si, kus baar, kus saab 120 RMB eest lõputu koguse kokteile. Missioon oli baar alkoholist tühjaks juua. Jäime haledalt oma eesmärgile alla. Parandasime maailma kuni umbes keskööni ja siis läksime Eeroga veel kesköist hamburgerit otsima. Ja siis magama. Nii et kokkuvõtteks igati viisakad ja korralikud olime. Meie täiskasvanulikku lähenemist pidutsemisele märkis ka fakt, et järgmisel hommikul kl 11 kohtusin Eeroga squashiväljakul. Nii et ei mingit pohmalust diivanil. Kohe trenni ja sauna. Ma vist hakkan täiskasvanuks saama. Või siis vanaks - enam ei jõua korralikult pidugi panna... Pärast jalutasime natuke linna peal, jõime hiigelsuurtest Costa tassidest kohvi ja läksime ära koju. Sest õhtul oli plaanis kontserdile minna.
Kuid sellest juba järgmises postituses. Paistab, et mul kirjutamine hetkel ei edene päris hästi. Eesti keel longab....
K
PS õnn on hetkel suur.... Meile saabus nüüd talv. Ehk siis umbes 5 kraadi sooja (detsembris läheb paar kraadi veel külmemaks). Loomulikult leian, et see on talve väikseim vend ja mind sellised kraadid ei kõiguta. KUID kujutage ette, et elate majas, kus lõunamaa aknad ja ei mingit soojendust (unustage ära vannitoa põranda küte või õliradiaator või soojapuhur). Ei midagi. Ma arvan, et mul toas umbes 12 kraadi. Ma ei liialda. Elasin ju Pärnu mnt-l tükk aega umbes 16 kraadises "soojuses", seega tean võrrelda. Nina on külm, sõrmed ja varbad on külmad KOGU aeg. Elan ainult teki all. Lumikelluke tuli eile mulle ütlema, et kuna see on minu esimene Hiina talv, siis oleks parem rääkida teiste tüdrukutega, kuidas nad selle üle elavad. Sest talvel muutuvad tekk ja madrats päeva jooksul pool-külmunuks ja nende vahel pole võimalik magada. Ning seega tuleb osta mingisugune spets soojendatav madrats, mis kümne minutiga taastab teki ja madratsi funktsioonid. Seda kuuldes sain aru, et järgmised neli kuud tulevad vist üpris karmid (nagu siiamaani oleks olnud elamiskorralduslikult lust ja lillepidu) ja natuke tekkis juba jälle selline porr-porr - et seda mul küll nüüd lepingus ei olnud. Kuid täna just nüüd, 5 minutit tagasi, avastasin, et mu õhukonditsioneeril on taastatud "päikese" funktsioon :))) ja nüüd puhub ta rõõmsalt 24 kraadist õhku. Sõrmed hakkavad kergelt juba oma liikuvust tagasi saama. Muidugi ei tohi seda väga tihi kasutada, siis läheb mu elektrikasutatavus lakke ja pean maksma hakkama. Kuid ka sel juhul, arvan, et teen kurja häält ja saadan nad põrgusse.
Subscribe to:
Posts (Atom)
