Monday, October 25, 2010

Vana-aasta õhtu mälestused

Nonii, tagantjärgi tuleb kirja panna, mis sünnipäeva nädalavahetusel kõik juhtus. Kõigepealt suured tänud kõikidele, kes kirju või sms-e saatsid. Nagu te isegi märkasite, mõned eesti numbrile saadetuist tuli tagasi.... Eesti number pidevalt väljas, sellest ka tehnilised raskused. Kuid aitäh mõtete eest!

Vana-aasta õhtul sõitsin Shanghaisse, kus täiesti juhuslikult sain tuttavaks ühe kaas-eestlase Kristiina Lauriga. Kõigepealt oli meil nalja kui palju, sest meil ju sama nimi! No peaaegu. Seega, kui ütelda "Kristiina" siis ei teagi, kumb peaks vastama. Kristiina Laur paistis üpris tore. Natuke imelik küll, eriti kui matkis kimalase lendu või kui jõi kahe käega veini või kui alkoholi mõju all leidis vajalikuks olevat pidada kõne "Austatud hiina rahvas", kuid kõike seda kõrvale jättes - pole viga tüdruk. Kuna mul ei olnud ööbimiskohta, siis ta lahkelt kutsus mu enda diivanile. Tal oli küll samal ajal külas veel teinegi eestlane. Tema nimi polnud Kristiina. Hoopis Ann. Ja kui Prl Laur on imelik, siis ütleme nii, et Ann kandis kaasas ühte väikest pingviini, kellega ta kogu aeg pilte tegi ja, kes pidi igat ruumi inspekteerima ja heaks kiitma. Seega värvikas seltskond, kuhu oma reisil olin äkitselt sattunud. Peale tutvumisdrinke ja sööke Tai-Itaalia kohas suundusime veel Austraallase jazz-baari ja seejärel oligi magamaminek. Püüdsime välja mõtelda asju, mida peaks veel kahekümnekuueaastaselt tegema ja, mis mul veel tegemata. Otsusasime, et kõik lollused on tehtud.

Mingil X põhjusel meenus mulle kogu aeg oma 20. sünnipäev ja kippusin ennast võrdlema tolle aja ja saavutustega. Tegime kokkuvõtliku tabeli minu tolleaegsest situatsioonist ja praegusest:




Kuna 7 aasta jooksul oleks pidanud palganumber ikka suurenema, siis saab 2010 selle eest ka miinuspunkti. Kuid ma arvan, et numbrid röögivad enda eest...:)

Hiljem kirjutan Uuest aastast ka.

Thursday, October 14, 2010

Palju õnne argipäevaks!

Hiinlased ei pea sünnipäevi. Nad küll teavad neid ja õnnitletakse, kuid ei midagi suurt ja neil ise kuidagi see korda ei lähe. Seepärast ongi väga armas, et...

Sel nädalal alustasime oma ühikas alguses ainult Andreaga sellist hiina-inglise keele tundi. Et alguses jutustan uute sõnade põhjal ühe hirmlühikese lausete kogumiku. Siis me parandame seda ja vaatame mu uued sõnad üle ning seejärel arutame midagi inglise keeles. Esimene kord olime kahekesi kuid järgmisel korral olid juba kaks teist kolleegi ka seal ja täna oli juba ka kolmas. Eile oli huvitav - neile iseenesest meeldivad sellised mõtlikud klišeelikud sügavmõttelised laused. Andrea alguses kohe andis mulle ühe ette. See oli midagi sellist et "all people have a purpose in life. That is why we need to be confident regardless of what we do". Pani ette, et võiksime seda arutada. OK arutasime. Nähes, kuidas neile see meeldib, võtsin ette Oscar Wilde´i lihtsamad tsitaadid nt

A man can be happy with any woman as long as he does not love her.

Always forgive your enemies; nothing annoys them so much.

If you want to tell people the truth, make them laugh, otherwise they'll kill you.

Nad püüdsid kõike panna sõnadesse nagu "edu" ja "rikkus". Andrea arutles natuke läänelikumalt, kuid asja poindile ei saaud nad pihta. Ja kui ma siis selgitasin, siis hakkasid nad "Eureka"-tundega naerma. Et oi, te vaatate asju nii teistmoodi. Neil oli väga põnev. Igastahes täna pidi meil tavapärane tund olema.

Koputasin Andrea ukse peale ja astusin sisse. Kõik oli pime ja laua peal oli suuuur tort küünaldega ja kõik hakkasid "Happy Birthday" laulma. Ja kaardi tegid nad ka... (Nad teavad, et homme lähen Shanghaisse ja oma päris sünnipäeval ei ole siin) Ja siis tehti ohtralt pilte. Neile kohutavalt meeldib lolle pilte teha. Kui keegi juba pildi peal keelt näitab, siis on kohutavalt naljakas. Ning peale koogi söömist, tegi Andrea minu auks spagette tomatikastme ja juustuga. Kas pole mitte armas?

Nii et täna on hea päev.

Ilusat neljapäeva!

K

Mustad päevad

Olen läbi teinud nüüd kogu tunnete spektri. Ja nüüd oleneb päevast. Mõnikord hea, mõnikord halb. Täna on hea päev...kuid sellest juba hiljem. Täieliku logiraamatu huvides, pean ka oma vahepealse tuju ja mõtted üles tähendama. Siit kohandatud väljavõte koju kirjutatud kirjast;

...Minul läheb nüüd selliselt tavapäraselt ja igapäevaselt frustreerivalt. Mesinädalad on möödas. Ma ei mõtle, et minu suhtes on suhtumine halvenenud, kuid vastupidi. Nüüd sai vist see seikluse-entusiasm otsa ja, mis enne oli naljakas ja silmipööritav, on nüüd "krt võtaks", "kui rumalad te võite ikka olla" või "kuulge, ma ei viitsi ega jõua enam seda selgitada"). Tegelikult mõttes vannun ma nüüd pidevalt ja enne iga sõna või tegu keskendun kõigepealt rahulikule hingamisele. Muidugi aitas sellele kaasa fakt, et mu WC oli 5 päeva umbes. Pole midagi frustreerivamat...
Igasugune hiinlaslikkus ajab harja täiesti punaseks ja tahaks pidevalt karjuda nende peale. Minu väike ülemus, see uus, kes alguses paistis, et võibolla on banaan, on ikka täielik hiinlane. Samuti muudetakse natuke mu tööülesandeid. Olen selle pärast natuke solvunud, kuigi saan aru, miks nad seda tahavad teha. Terviseklubi, kus ma praegu mõnikord nägu näitan, on käest ära. Käske ignoreeritakse ja ollakse lihtsalt lohakad ehk siis hiinlased on hiinlased. Ning kui ma praegu olen front office'is 90% ajast ja 10% terviseklubis, siis varsti nad tahavad vist, et see oleks vastupidi. Ma mõistan - neil pole kedagi muud sinna saata ja mina olen selleks täiuslik valik. Samuti annaks see mulle rohkem aega tegeleda nende temaatiliste ürituste planeerimisega (praegu planeerime Halloweeni nädalavahetust) ja inglise keele ja hiina keele tundidega. Nagu üteldud, kõlab mõistlikult. Kuid psühholoogiliselt tunnen, et see on nagu selline allaminek (kuigi ei ole). Ma ei kujuta ette, mis ma seal päevad läbi teeksin ja dresse ma küll kandma ei hakka. Vabandust väga, kuid ükski täiskasvanud naine ei tohiks tööle minna dressides ja potastes (välja arvatud loomulikult kui oled ise treener). Kuid detailidest pole minuga veel räägitud...

See on väga leebe väljendus, mis minu sisemuses eelmisel nädalal toimus. Kuidagi täiesti siibrisse viskas - see kuidas ma pean enne iga lauset seda kolm korda kohandama kuni sellelt on igasugune värv ja viisakus eemaldatud (viisakast pöördumisest nagu "would you please..." ei saaks ju keegi aru) ja kuidas ma elan ja kui suur on minu elamispind ning küsimus, kas praegune elukorraldus on kohane ühele täiskasvanud inimesele.

Kuid täna on parem päev.

Kristiina

Mis toimub hotellis...

Möödunud kuu värvikamad kaebused või probleemid, millega oleme pidanud tegelema....

- Öösel helistab külaline FO (front office, kus mina töötan) ja kaebab, et kaotas oma sõbra katusele ära. Viimati nägi teda katusel ja viimane oli kurtnud, et ei oska alla tulla. Muidugi olid nad mõlemad täis kui tinaviled ja siiamaani on müstika, kuidas kadunud sõber üleüldse katusele sai...

- Keegi si##us basseini. Esimesena märkasid seda kaasujujad. Basseinivee vahetamine võttis aega 10 tundi.

- Spa massöör pakkus prantsuse härrale peale massaaži veel võimaluse "eriteenuseid" tarbida. Prantslane viisakalt keeldus ja check-outis klaarisin seda tema naisega.

- Kogemata märkasime äkitselt, et kõik Hiina restoranis olevad kalad on surnud. Kaua nad surnud olid olnud, kahjuks, piinlik tunnistada, keegi ei osanud ütelda.

Hoian teid siis kursis...
Kristiina

Saturday, October 9, 2010

Raport. Paev 8

Arkasime orna pakapikuaratuse peale kella 9 paiku.

kui ujutud ja soodud, Krissule tadaa kallistatud, seadsime sammud loomaaia poole. Voi tapsemalt taksorattad.
Loomaaed asub Wuxi kesklinna lahedal ja on hiljuti ehitatud/avatud. See oli yldiselt suur pettumus.

Siin loomaaia miinused bulletpointidena:
* Loomi polnud
* Loomade puurid olid vaikesed ja koledad
* Palju plastmassi igal pool ja ainukese looma (karu) juures oli kari kisendavaid hiinlasi kes vaatamata keelavatele siltidele loopisid karule syya ja prahti
* Loomaaiaga samal alal oli ka vali ning kirev lobustuspark

Plussid:
* Saime laenutada rendiautod millega roomsalt mooda loomaaiaala ringi poristasime. Tuul korvus, ponevusest maailm silme ees poorlemas... nii me seal kihutasime umbes 5km/h. Plaanime omale vanaduspolveks samasugused poristid muretseda. Vaga shefid riistad.
* Kuna polnud loomi, polnud ka eriti kylastajaid
* Loomaaia ymber olid ilusad maed

Lahkusime peale maailma koige kiiremat loomaaiakylastust umbes tunni parast ja votsime sharmantse pruunihambalise piraattaksojuhi. Sellega soitsime rongijaama, plaaniga otsida sealt lahedalt moni hubane kohvik kus rongini jaanud poolteist tundi monusalt surnuks lyya.
Tegelikkus oli pisut karmim.
Monusaid kohvikuid polnud, polnud ka mittemonusaid. Pika trampimise peale leidsime urka kuhu kutsusid meid lahkelt sisse vaga kummaliste nagudega daamid. Yhel neist oli seljas elegantne kassiga roheline pusa mida ta annile kogu selle aja uhkelt naitas kuni krissu olut valis. Klaase me ei tahtnud kuna juba esimesel pilgul lokaalile sai selgeks et meie ning nende nagemused puhtusest on vaga erinevad.
Joime vaikides kolm voi neli lonksu, pakkudes samal ajal ohtralt silmaroomu sealsamas istuvatele isandatele (kelle geneetilise koodi kohta meil ka midagi head arvata polnud).
Yhel hetkel Krissu neelatas ning vottis otsustavalt oma koti ning tousis pysti, oeldes annile labi hammaste: nyyd me peame lahkuma! Seinal tiirutas trobikond prussakaid.
Laksime sygeledes sealt kiiresti minema. Leidsime silmaga toreda hotelli ja arvasime et seal peaks vasinud reisisellidele ikka midagi pakkuda olema. Pealegi lehvis hotelli ukse ees ameerika lipp. Krissu otsustas kohe paariks paevaks asyyli ning taastusravi paluda. Hotellini joudmiseks pidime kondima umbes 20km (voibolla kilomeetri) sest otse yle tee polnud voimalik minna. Tervitasime viisakalt koiki mooduvaid pruunhambaid. Hotelli sisse joudes oli pilt jalle pisut kesisem kui lootsime.
Baar oli kyll olemas kuid leti taga oli yks vaaaaaga tolmune konjakipudel ning teekann. Tahtsime harra ettekandjalt olut paluda just siis kui talle tuli sisse aaretult tahtis telefonikone millele ta ka vastas ning rahulikult oma jutud lopuni raakis. Olled saime lopuks katte, kyll olid need soojad. Olime suhteliselt onnetud.
Peagi laksime taas tanavamollu ning joudsime jaamani. Leidsime heatahtliku hiina noormehe abiga yles oma perrooni ning peagi istusime oma esimese klassi vagunis. Inglikoor hakkas laulma ning lae alla tousis vikerkaar. Onneks soitis rong jube kiiresti, yle 330km/h. Pariselt ka.
Nyyd oleme juba ilusti kodus. Vaga hea on kodus olla. Krissu ei lahku enam kunagi. Ann pole paris kindel.





Raport. Paev 7

Paev maailma koige toredamas bambusemetsas kus lehverdasid ringi tuhanded hiiglaslikud batman-liblikad ja komberdasid kummalised multifilmi rohutirtsud, 15cm pikad.
Bambusemetsast soitsime koisraudteega vaga korgele mae otsa kus asus pagood. Yleval mae otsas soime kerge tshempionide eine ja sealt avanes hingemattev vaade. Leidsime ka veel multifilmirohutirtse, erinevates varvides.
Tulime topsikutega uuesti alla tagasi ning seiklesime naisautojuhi abiga hotelli tagasi. Teel peatusime kalasadamas kus myydi igasugu koledaid elukaid.
Ann kais hotellis imeilusas ujulas ja aurusaunas (ihuyksi!) ja seejarel liitus Krissu ja Krissuga lounges.
Olime vasinud aga onnelikud.





Raport. Paev 6‏

Tana arkasime ainult yhe korra (eile arkasime kaks - laksime peale hommikusooki kohe magama ja magasime veel tykk aega)
Soitsime taksoga rongijaama, seal oli mustmiljon iinlast. Kaisime jaamas koigis kauplustes aga ei ostnud myyjate meeleharmiks midagi. Kyll lasime omale koiki asju naidata.
Wuxi - Lingshani joudes tervitas meid mae otsas 90-meetrine Buddha ja ilus hotell. Kobisime terrassile istuma. Hotell asub jarve aares, magede ja bambuse syles.
Seal on vaikne ja inimtyhi. Ohtul tegime restos kerge hiina toidu ja siis uurisime lahemalt oma tuba. Koik vaga ilus. Kuigi kypsised said kohe otsa.
Kristiina tegi uue reegli - koigepealt peame kypsised sooma anni voodis ja siis laheb igayks oma voodisse magama. Ann pole sellega nous.