Kirjutasin just pika postituse ja siis kadus internet ära, arvuti jooksis kinni ja kõik on kadunud. Ma korrata ei viitsi. Ma väga vabandan. Nii et peate minu sõna uskuma, kui ütlen, et väga tore postitus oli.
Muuseas, minu internetiühendus on viimased nädal aega olnud väga imelik, kord on ja enamasti pole. Praegu istun ka hotellis ja ikkagi on see superaeglane ja jookseb kinni. Seega vabandan...
Postitan sellegi ära enne kui võimud märkavad...
K
Saturday, September 11, 2010
Thursday, September 9, 2010
Kas Kristiina ja Kristiina on ka pohma- ja veinivabalt sõbrad?
Eelmisest postitusest on märkamatult möödunud juba nädal. Vabandan. Kuid kodus kadus internet ära, seega võtsin täna läpaka hotelli kaasa ja kasutan oma lõunaminuteid, et teid, kallid miljonid lugejad, asjadega jälle kurssi viia.
Reedel töötasin nagu ikka. Mõtlen, kas midagi erilist juhtus? Hm... midagi nagu ei tule ette. Õhtul rongi peale ja Shanghaisse. Kuid siis juhtus midagi täiesti hämmastavat! Jõudsin Krissu juurde ja jällenägemine oli loomulikult megatore, sõime sushit ja jõime veini fantaga (mitte kommenteerida, palun) ning rääkisime asjalikku juttu. Mitte kõik see polnud hämmastav, vaid fakt, et jõime mõlemad kaks klaasi ja läksime poole kaheteistkümne paiku magama. Lihtsalt uskumatu! Nii hea oli magada ja veel parem üles ärgata. Laupäeval avanesid silmad täiesti puhanult umbes üheksa paiku ja keha oli energiat täis. Krissu veel magas, kuid mina ei lasknud sellel end häirida. Koristasin natuke, siis tõin meile kohvi, tegin hommikusööki ja katsin laua. Selleks ajaks, kui sünnipäevalaps ärkas, oli kõik valmis. Sõime isukalt ja tegime päevaplaane. Kõik läks nagu lepasereega ja rõõm laupäevast oli suur. Krissu kommenteeris mitu korda minu hea tuju ja energilisuse üle... et ei mäleta millal viimati kohe selline laupäeva hommik oli.... ja siis hakkasime mõtlema, et üleüldse kui me kohtume, siis on ju nädalavahetus. Õhtul ikka natuke alkoholi pruugime ja järgmisel päeval võib natuke närtsinud tunne olla. Seega on möödunud väga pikk aeg sellest, millal tõepoolest päevi koos olime täie tervise ja mõistuse juures. Otseloomulikult tekkis meil kohe küsimus, kas oleksime üleüldse sõbrad? Äkki me ei meeldigi üksteisele?
Filosofeerimine jätkus ilusalongis, kuhu suundusime, et endal käpad üle pika aja jälle korda teha. Krissu läks ka massaaži. Jällegi oli kogemus uus.... Tavaliselt oleme laupäeva hommikul paar valuvaigistit manustanud, kuid seekord ei midagi.... Krissu avastas massaaži käigus oma tundmatuks jääda soovivaid lihaseid ja valusid. Samuti leiti selja pealt pikalt kadunud olnud kõdipunkt. Minu jaoks oli pediküür jällegi täiesti võimatu. Kõdipunktid olid koha nii tundlikud, et mõtlesin, et asi jääb katki. Kokkuvõtteks - kohutavalt lõbus oli! Naeru oli terve salong täis ja hiina topsikud olid vist kergelt segaduses.
Seejärel suundusime M&S, et siidrit osta. Siidrit polnud. Edasi valgete poodi, kust oli üleüldse midagi raske leida. Ei tea, kas Hiina on piirid vahepeal sulgenud ja kellelegi sõja kuulutanud? Täiesti elementaarseid asju polnud riiulitelt leida (siider nende hulgas). Lõpuks avastasime ikkagi Strongbow kuskilt nurgast. Samuti leidsime vene kurke :). Kohe koju ja pärast tunnikest hängimist, hakkasime süüa tegema. Tegelikult peaks ütlema, et Krissu hakkas süüa tegema. Mina olin moraalseks toeks ja alustasin siidri joomist (nii kauaks siis seda meelepuhtust jaguski). Krissu valmistas kartulisalatit, tegi kotlette ja hiljem tegime ka emme leivaga kiluvõileibu. Ikkagi eesti sünnipäev.
Õhtul saabusid külla Tiivelid ja konsul tüdrukuga. Anneli ja C kahjuks ei tulnud, Anneli oli haige. Õhtu oli... huvitav ja lõppes minu jaoks kell neli hommikul. Läksime konsulipaariga õhtul Shanghai ööeluga tutvuma. Mina ju polnud siin enne "väljas" käinud. Ja kuig klubid kui sellised mulle üldiselt ei meeldi, tuleks enne otsuse tegemist argumentidega ise ka tutvuda. Läksime Shanghai tuntumaisse valgete kohta nimega Zapatas (oli vist nii....). Muusikale annaksin hinde 7. Kohale ise, tubli 9. Sai väljas olla ja juttu ajada ja kui tantsuisu tuli, siis sai sees ka rahvasummaga võidelda. Inimesi oli igasuguseid. Loomulikult pidi mitu korda seda blabla juttu rääkima, wehere are you from and what are you doing here.... Kaks-kolm korda sellist vestlust alustada õhtu jooksul on minu lagi. Kuigi võib väga ootamatuid vastuseid ja avastusi kohata. Näiteks kohtasin ameerika poissi (kes oli täitsa kena), kellele meeldib mängida malet ja räägib nelja keelt. (WOW!). Ja siis ühte türklast, kes minu vastuse peale "I am from Estonia" küsis, et kas Tallinnast või Tartust? Kuid nagu üteldud, kaua sellist vestlust ei viitsi pidada. Seega patareid tühjad, suundusime kodude poole kella kahe paiku. Jõudsin Kodu maja ette ja mõtlesin, et mul tsipa halb tuju ja tahaks kuskil lihtsalt istuda, jalgu kõlgutada ja oma mõtteid mõtelda enne magama heitmist. Otsustasin, et lähen austraallase baarist läbi. (See see kodu baar maja taga, mis kogu aeg lahti ja omanikud on jazzi-armastajad ja seal on kogu aeg mingid umbluu inimesed. Samas, kuna nad tunnevad meid, siis on selline turvaline keskkond). Igastahes, läksin üksi baari. See on mu esmakordne taoline tegu. Seal polnud kedagi peale ameerika jazzivana, kes jooke valas ja kellega ma olen ka enne juttu puhunud. Ta selline mõnus chill. Ütlesin, et istun seal natuke aega ja tellisin viisakuse pärast ka midagi. Ta siis oligi seal. Mingit lolli juttu ei ajanud, kuid oli mõnus. Rääkisime natuke juttu ja siis tuiskas sisse üks noormees, kes oli täitsa oma jope. Tuli välja, et serblane!!! ja töötas kunagi ka Hiltonis. Kuid see selleks. Serblane!!! Tundus nagu vend kohe! Lahe. Kuid siis rääkisime jazzivanaga muusikast ja kus ta reisinud on ja kellega mänginud. Võttis ka kitarri ja laulis meile kaks lugu ning siis rääkisime veel natuke. Nii lahe. Ütlesin head ööd ja tulin koju. Kell oli märkamatult neli saanud.
Pühapäev oli täiesti traditsiooniline. Ok, mitte päris. Traditsiooniline selle poolest, et ärgates peale paaritunnist magamist, oli tunda, et on pruugitud alkoholi. Kuid ebatraditsiooniline selle poolest, sellest hoolimata olime tegusad. Kõndisime linna peal ringi ja avastasime uusi kohti. Siis naasesime koju ja mina suundusin rongijaama poole.
Vot selline oli minu nädalalõpp. Ei teagi, millal järgmisena linna saab. Tulevasel nädalalõpul töötan phel päeval (see haigusepäev). Ning ka järgmiseks nädalaks on nad mul mingi imeliku graafiku teinud. Uurin seda asja veel.
K
Reedel töötasin nagu ikka. Mõtlen, kas midagi erilist juhtus? Hm... midagi nagu ei tule ette. Õhtul rongi peale ja Shanghaisse. Kuid siis juhtus midagi täiesti hämmastavat! Jõudsin Krissu juurde ja jällenägemine oli loomulikult megatore, sõime sushit ja jõime veini fantaga (mitte kommenteerida, palun) ning rääkisime asjalikku juttu. Mitte kõik see polnud hämmastav, vaid fakt, et jõime mõlemad kaks klaasi ja läksime poole kaheteistkümne paiku magama. Lihtsalt uskumatu! Nii hea oli magada ja veel parem üles ärgata. Laupäeval avanesid silmad täiesti puhanult umbes üheksa paiku ja keha oli energiat täis. Krissu veel magas, kuid mina ei lasknud sellel end häirida. Koristasin natuke, siis tõin meile kohvi, tegin hommikusööki ja katsin laua. Selleks ajaks, kui sünnipäevalaps ärkas, oli kõik valmis. Sõime isukalt ja tegime päevaplaane. Kõik läks nagu lepasereega ja rõõm laupäevast oli suur. Krissu kommenteeris mitu korda minu hea tuju ja energilisuse üle... et ei mäleta millal viimati kohe selline laupäeva hommik oli.... ja siis hakkasime mõtlema, et üleüldse kui me kohtume, siis on ju nädalavahetus. Õhtul ikka natuke alkoholi pruugime ja järgmisel päeval võib natuke närtsinud tunne olla. Seega on möödunud väga pikk aeg sellest, millal tõepoolest päevi koos olime täie tervise ja mõistuse juures. Otseloomulikult tekkis meil kohe küsimus, kas oleksime üleüldse sõbrad? Äkki me ei meeldigi üksteisele?
Filosofeerimine jätkus ilusalongis, kuhu suundusime, et endal käpad üle pika aja jälle korda teha. Krissu läks ka massaaži. Jällegi oli kogemus uus.... Tavaliselt oleme laupäeva hommikul paar valuvaigistit manustanud, kuid seekord ei midagi.... Krissu avastas massaaži käigus oma tundmatuks jääda soovivaid lihaseid ja valusid. Samuti leiti selja pealt pikalt kadunud olnud kõdipunkt. Minu jaoks oli pediküür jällegi täiesti võimatu. Kõdipunktid olid koha nii tundlikud, et mõtlesin, et asi jääb katki. Kokkuvõtteks - kohutavalt lõbus oli! Naeru oli terve salong täis ja hiina topsikud olid vist kergelt segaduses.
Seejärel suundusime M&S, et siidrit osta. Siidrit polnud. Edasi valgete poodi, kust oli üleüldse midagi raske leida. Ei tea, kas Hiina on piirid vahepeal sulgenud ja kellelegi sõja kuulutanud? Täiesti elementaarseid asju polnud riiulitelt leida (siider nende hulgas). Lõpuks avastasime ikkagi Strongbow kuskilt nurgast. Samuti leidsime vene kurke :). Kohe koju ja pärast tunnikest hängimist, hakkasime süüa tegema. Tegelikult peaks ütlema, et Krissu hakkas süüa tegema. Mina olin moraalseks toeks ja alustasin siidri joomist (nii kauaks siis seda meelepuhtust jaguski). Krissu valmistas kartulisalatit, tegi kotlette ja hiljem tegime ka emme leivaga kiluvõileibu. Ikkagi eesti sünnipäev.
Õhtul saabusid külla Tiivelid ja konsul tüdrukuga. Anneli ja C kahjuks ei tulnud, Anneli oli haige. Õhtu oli... huvitav ja lõppes minu jaoks kell neli hommikul. Läksime konsulipaariga õhtul Shanghai ööeluga tutvuma. Mina ju polnud siin enne "väljas" käinud. Ja kuig klubid kui sellised mulle üldiselt ei meeldi, tuleks enne otsuse tegemist argumentidega ise ka tutvuda. Läksime Shanghai tuntumaisse valgete kohta nimega Zapatas (oli vist nii....). Muusikale annaksin hinde 7. Kohale ise, tubli 9. Sai väljas olla ja juttu ajada ja kui tantsuisu tuli, siis sai sees ka rahvasummaga võidelda. Inimesi oli igasuguseid. Loomulikult pidi mitu korda seda blabla juttu rääkima, wehere are you from and what are you doing here.... Kaks-kolm korda sellist vestlust alustada õhtu jooksul on minu lagi. Kuigi võib väga ootamatuid vastuseid ja avastusi kohata. Näiteks kohtasin ameerika poissi (kes oli täitsa kena), kellele meeldib mängida malet ja räägib nelja keelt. (WOW!). Ja siis ühte türklast, kes minu vastuse peale "I am from Estonia" küsis, et kas Tallinnast või Tartust? Kuid nagu üteldud, kaua sellist vestlust ei viitsi pidada. Seega patareid tühjad, suundusime kodude poole kella kahe paiku. Jõudsin Kodu maja ette ja mõtlesin, et mul tsipa halb tuju ja tahaks kuskil lihtsalt istuda, jalgu kõlgutada ja oma mõtteid mõtelda enne magama heitmist. Otsustasin, et lähen austraallase baarist läbi. (See see kodu baar maja taga, mis kogu aeg lahti ja omanikud on jazzi-armastajad ja seal on kogu aeg mingid umbluu inimesed. Samas, kuna nad tunnevad meid, siis on selline turvaline keskkond). Igastahes, läksin üksi baari. See on mu esmakordne taoline tegu. Seal polnud kedagi peale ameerika jazzivana, kes jooke valas ja kellega ma olen ka enne juttu puhunud. Ta selline mõnus chill. Ütlesin, et istun seal natuke aega ja tellisin viisakuse pärast ka midagi. Ta siis oligi seal. Mingit lolli juttu ei ajanud, kuid oli mõnus. Rääkisime natuke juttu ja siis tuiskas sisse üks noormees, kes oli täitsa oma jope. Tuli välja, et serblane!!! ja töötas kunagi ka Hiltonis. Kuid see selleks. Serblane!!! Tundus nagu vend kohe! Lahe. Kuid siis rääkisime jazzivanaga muusikast ja kus ta reisinud on ja kellega mänginud. Võttis ka kitarri ja laulis meile kaks lugu ning siis rääkisime veel natuke. Nii lahe. Ütlesin head ööd ja tulin koju. Kell oli märkamatult neli saanud.
Pühapäev oli täiesti traditsiooniline. Ok, mitte päris. Traditsiooniline selle poolest, et ärgates peale paaritunnist magamist, oli tunda, et on pruugitud alkoholi. Kuid ebatraditsiooniline selle poolest, sellest hoolimata olime tegusad. Kõndisime linna peal ringi ja avastasime uusi kohti. Siis naasesime koju ja mina suundusin rongijaama poole.
Vot selline oli minu nädalalõpp. Ei teagi, millal järgmisena linna saab. Tulevasel nädalalõpul töötan phel päeval (see haigusepäev). Ning ka järgmiseks nädalaks on nad mul mingi imeliku graafiku teinud. Uurin seda asja veel.
K
Thursday, September 2, 2010
Hiina jooming
Hmm. Neljapäev on, kui keegi pole märganud. Olen nüüd töötanud pühapäevast järjest ja keha nõuab lõõgastust. Seega istun restos, kõrvaklapid peas, joon veini ja söön söödavat toitu. Elu on karm. Ja hetkel õiglane. Isegi Vana Testamendi kohaselt. Homme pean veel tööl olema. Tuli välja, et see, et ma kaks päeva kaks nädalat tagasi haige olin, tähendab seda, et pean need päevad tagasi tegema. Mul ei ole midagi selle vastu, sest saan aru bürokraatlikust nõudest, et isegi ühe päeva jaoks peab olema arsti tõend, kuid pahandan selle üle, et miks nad mulle ei ütelnud?? Küsisin johe inimeste käest ja siis oli vastus, et "ära muretse"... Kuid jällegi - see on Hiina. Küsi kolme inimese käest, siis alles neljas annab õige vastuse. Seega töötasin pühapäeval ja kavatsen teha sama järgmisel nädalavahetusel. Sellel nädalavahetusel TULEB lihtsalt Shanghaisse minna, sest on Krissu sünnipäev :) ja on möödunud aastaid sellest, et olime ühes riigis üksteise sünnipäevadel... Nii et mingit tööd!
Kuid mul on olnud huvitav nädal. Esiteks GM palus mind lõunale. Lõuna kestis 2 tundi ja igasuguseid huvitavaid mõtteid tuli. Olen väga elevil. Sain teada nii om tulevase projekti kohta, kui ka igasugust lisainformatsiooni Hiina Hiltoni töökultuuri kohta. Uskuge mind, need lood on uskumatud. Tegelikult, mina usun neid küll, olles kuulanud lõputuid lugusid nõuka aja äritehingutest... kujutan ette, et Lääne inimese jaoks oleks need šokeerivamad.
Teiseks, võib olla suurendatakse meie söögiraha :). See on igati positiivne. Kuigi tegelikult kätt südamele pannes, söögiks on seda ka siiamaani piisavalt - hommikusöögi ostan korra nädalas poest ja õhtusöögi sööksin hotellis. Lõuna on nii nagu saad - mõnikord (harva) söökla, enamasti kas kohvi kõrval olev küpsis, või pool Doubletree cookiest... Kuid muuks selleks ei jagu. Pean ausalt tunnistama (vanemad - ärge lugege!), eelmisel kuul jõin ka veini selle raha eest ja siis umbes 5 päeva enne kuu lõppu oli raha täiesti otsas. Loomulikul on mul alati võimalus kasutada oma järgmise kuu palka, kuid seda ju ei taha teha. Pean ütlema, et nälg oli.... :) Isegi mitte füüsiliselt nälg, sest kuskilt ikka saad ju midagi, kuid selline stressis olek... et rahakott on tühi ja söögiraha on tühi ja.... ? Kuid ise olin enne natuke rumal. Sellesse ei lasku nii detailselt.
Kuid see selleks. Eile oli meil bossi sünnipäev. Peaksin ütlema, et endise bossi. Mul on siis väikeboss, suurboss ja GM. Suurboss on see "Lumikelluke", kes on väga respect minu jaoks. GM on saksa ülemus, kellega oli mul lõuna ja ta on ka väega respect mees. Väikebossist ma ei saanud kunagi aru. Ta nägi korrektne välja, rääkis inglise keelt ja oli sõbralik. Tõlgendasin teda kui "hea ülemusena", kuigi ta ei õpetanud midagi. Kuid sellele ei pööranud väga tähelepanu, sest olin tänulik selle üle, et ta rääkis inglise keelt ja ta ei vihanud mind. Igastahes, tuli välja, et ta on juba kuid tahtnud ära minna ja nüüd tema lahkumisavaldus rahuldati täie rõõmuga. Ma detailidesse ei lasku. Kuid sellest hoolimata, on tal sünnipäev tulemas... Seega eile läks kogu tiim - ehk siis umbes 25 inimest - pool-linna õhtusöögile. Nii et nägin hiina läbu :)
Restorani nimi oli "Vanaema juures" (kas pole mitte tuttav?). Meil lauad kinni pandud. Ise ostsime õlut ja mahla kaasa. See on täiesti normaalne Hiinas. Ehk siis see, et tuled oma jookidega. Söögid olid ka ette tellitud. Kaks ümmargust lauda pungil inimesi täis. Kõik räägivad ainult hiina keelt. Mind see ei häiri. Ja siis see joomine. Laua peal on väiksemat sorti teeklaasid. Ütleksin, et umbes 100 ml. Ja juua oli ainult õlut või mahla. No mahla ma ka nüüd sotsiaalselt ebamugavas seisukorras ei joo!!!! Seega õlu. Ja mäletate, selgitasin teile kunagi kokkulöömise põhimõtteid, et pead hoidma klaasi allpool teisest, et näidata respekti? Igastahes, see pole sõnakõlks - seda tehakse väga tähelepanelikult. Ja natuke käib nagu tagasihoidlikkuse mäng. Püüad panna allapoole, ja teine teeb ülipingutusi, et panna veel allapoole... Samuti on traditsioon, et põhjani peab jooma. Ehk siis vaene sünnipäevalaps... Suur au on üleüldse teisega kokku lüüa. Ja seda tuleb küsida. Ehk siis, kas sa palun jooksid minuga.. ja siis lüüakse kokku ja juuakse põhjani.
Ja kogu aeg on metsik tempo - nii söömise kui joomisega. Mehed muutuvad näost aina punasemaks, jällegi kokkulöömised, sööki muudkui tuuakse (mulle väga ei maitsenud)... ütleme nii, et sünnipäeva laps kestis umbes 1,5 tundi.Kuid see ka normaalne - peo tähtsaim inimene peabki lahkuma esimesena. Ja siis läks asi veel hullemaks. Ma jutust küll ei saanud aru, kuid paistis, et tegemist suhtkoht rahvusvaheliste naljadega - homonaljad, kellel tüdruk-poiss, käevangus toosti joomine jne. 2,5 tunni pärast olime bussis ja teel koju. :) Töö kiire ja korralik. MÕned läksid edasi veel karaokesse, kuid minul oli A vahetus, mist tähendab kella kuuest ärkamist, seega väga ei soovinud enam ühineda. Võib tunduda, et küll oli pidu, kuid ega siis mina ei joonud. Lõin kokku jne, kuid ma olen selline "looduskaitse" all... Et minuga väga ei lõõbita. Kõigile tegi kohutavalt nalja, kui õhtu lõpus tuli maailma kõige tagasihoidlikum Concierge Trainee, kes minuga pole ühtegi sõna rääkinud peale "Hallo", ja küsis kas ma lööksin temaga kokku. Muidugi lõin kokku ja kõik naersid. Ta tänas ette ja taha. Kummaline.
Kuid igastahes. Kogemus oli lahe.
Täna oli raske tööle tulla. Mitte eilse peo pärast, vaid selle pärast, et tahaks ikka magada. Ületunde ei tee, kuid tööl teen ikka kogu aeg tööd. Siin mingi molutamist vähemalt mul ei ole. Ei mingit internetis surfamist ega muud taolist. Töö. Ainult töö. Seega kaks nädala jutti ühe vaba päevaga on natuke palju. Kuid homme saab Shanghaisse...
Olge musid ja Head Neljapäeva!
K
Kuid mul on olnud huvitav nädal. Esiteks GM palus mind lõunale. Lõuna kestis 2 tundi ja igasuguseid huvitavaid mõtteid tuli. Olen väga elevil. Sain teada nii om tulevase projekti kohta, kui ka igasugust lisainformatsiooni Hiina Hiltoni töökultuuri kohta. Uskuge mind, need lood on uskumatud. Tegelikult, mina usun neid küll, olles kuulanud lõputuid lugusid nõuka aja äritehingutest... kujutan ette, et Lääne inimese jaoks oleks need šokeerivamad.
Teiseks, võib olla suurendatakse meie söögiraha :). See on igati positiivne. Kuigi tegelikult kätt südamele pannes, söögiks on seda ka siiamaani piisavalt - hommikusöögi ostan korra nädalas poest ja õhtusöögi sööksin hotellis. Lõuna on nii nagu saad - mõnikord (harva) söökla, enamasti kas kohvi kõrval olev küpsis, või pool Doubletree cookiest... Kuid muuks selleks ei jagu. Pean ausalt tunnistama (vanemad - ärge lugege!), eelmisel kuul jõin ka veini selle raha eest ja siis umbes 5 päeva enne kuu lõppu oli raha täiesti otsas. Loomulikul on mul alati võimalus kasutada oma järgmise kuu palka, kuid seda ju ei taha teha. Pean ütlema, et nälg oli.... :) Isegi mitte füüsiliselt nälg, sest kuskilt ikka saad ju midagi, kuid selline stressis olek... et rahakott on tühi ja söögiraha on tühi ja.... ? Kuid ise olin enne natuke rumal. Sellesse ei lasku nii detailselt.
Kuid see selleks. Eile oli meil bossi sünnipäev. Peaksin ütlema, et endise bossi. Mul on siis väikeboss, suurboss ja GM. Suurboss on see "Lumikelluke", kes on väga respect minu jaoks. GM on saksa ülemus, kellega oli mul lõuna ja ta on ka väega respect mees. Väikebossist ma ei saanud kunagi aru. Ta nägi korrektne välja, rääkis inglise keelt ja oli sõbralik. Tõlgendasin teda kui "hea ülemusena", kuigi ta ei õpetanud midagi. Kuid sellele ei pööranud väga tähelepanu, sest olin tänulik selle üle, et ta rääkis inglise keelt ja ta ei vihanud mind. Igastahes, tuli välja, et ta on juba kuid tahtnud ära minna ja nüüd tema lahkumisavaldus rahuldati täie rõõmuga. Ma detailidesse ei lasku. Kuid sellest hoolimata, on tal sünnipäev tulemas... Seega eile läks kogu tiim - ehk siis umbes 25 inimest - pool-linna õhtusöögile. Nii et nägin hiina läbu :)
Restorani nimi oli "Vanaema juures" (kas pole mitte tuttav?). Meil lauad kinni pandud. Ise ostsime õlut ja mahla kaasa. See on täiesti normaalne Hiinas. Ehk siis see, et tuled oma jookidega. Söögid olid ka ette tellitud. Kaks ümmargust lauda pungil inimesi täis. Kõik räägivad ainult hiina keelt. Mind see ei häiri. Ja siis see joomine. Laua peal on väiksemat sorti teeklaasid. Ütleksin, et umbes 100 ml. Ja juua oli ainult õlut või mahla. No mahla ma ka nüüd sotsiaalselt ebamugavas seisukorras ei joo!!!! Seega õlu. Ja mäletate, selgitasin teile kunagi kokkulöömise põhimõtteid, et pead hoidma klaasi allpool teisest, et näidata respekti? Igastahes, see pole sõnakõlks - seda tehakse väga tähelepanelikult. Ja natuke käib nagu tagasihoidlikkuse mäng. Püüad panna allapoole, ja teine teeb ülipingutusi, et panna veel allapoole... Samuti on traditsioon, et põhjani peab jooma. Ehk siis vaene sünnipäevalaps... Suur au on üleüldse teisega kokku lüüa. Ja seda tuleb küsida. Ehk siis, kas sa palun jooksid minuga.. ja siis lüüakse kokku ja juuakse põhjani.
Ja kogu aeg on metsik tempo - nii söömise kui joomisega. Mehed muutuvad näost aina punasemaks, jällegi kokkulöömised, sööki muudkui tuuakse (mulle väga ei maitsenud)... ütleme nii, et sünnipäeva laps kestis umbes 1,5 tundi.Kuid see ka normaalne - peo tähtsaim inimene peabki lahkuma esimesena. Ja siis läks asi veel hullemaks. Ma jutust küll ei saanud aru, kuid paistis, et tegemist suhtkoht rahvusvaheliste naljadega - homonaljad, kellel tüdruk-poiss, käevangus toosti joomine jne. 2,5 tunni pärast olime bussis ja teel koju. :) Töö kiire ja korralik. MÕned läksid edasi veel karaokesse, kuid minul oli A vahetus, mist tähendab kella kuuest ärkamist, seega väga ei soovinud enam ühineda. Võib tunduda, et küll oli pidu, kuid ega siis mina ei joonud. Lõin kokku jne, kuid ma olen selline "looduskaitse" all... Et minuga väga ei lõõbita. Kõigile tegi kohutavalt nalja, kui õhtu lõpus tuli maailma kõige tagasihoidlikum Concierge Trainee, kes minuga pole ühtegi sõna rääkinud peale "Hallo", ja küsis kas ma lööksin temaga kokku. Muidugi lõin kokku ja kõik naersid. Ta tänas ette ja taha. Kummaline.
Kuid igastahes. Kogemus oli lahe.
Täna oli raske tööle tulla. Mitte eilse peo pärast, vaid selle pärast, et tahaks ikka magada. Ületunde ei tee, kuid tööl teen ikka kogu aeg tööd. Siin mingi molutamist vähemalt mul ei ole. Ei mingit internetis surfamist ega muud taolist. Töö. Ainult töö. Seega kaks nädala jutti ühe vaba päevaga on natuke palju. Kuid homme saab Shanghaisse...
Olge musid ja Head Neljapäeva!
K
Saturday, August 28, 2010
Õppetunnid
Tajusin, et olen siin olnud nüüd kaks kuud. Ehk siis, kui keegi kuid loeb, siis kümme on veel. Aeg on läinud kiiresti ning arvan, et võin uhke olla selle üle, kuidas olen kohastunud. Okei, tervisemured konditsioneeriga ja kuumusega, kuid isegi need tagasilöögid pole mõjunud hävitavalt ja patja pole veel nutnud. Saan äraolekut võrrelda ainult aastaga Hollandis. Ja ma võin kahtluse varjuta ja pikemalt mõtlemata ütelda, et mulle meeldib siin rohkem kui heaoluriigis Hollandis. Samuti kui võtta võrdlusühikuks "esimesed kaks kuud", siis siin on see aeg läinud kiiresti, tegusalt ja huvitavalt, kuid Hollandis venis nagu ... ja ennast ma väga ei nautinud. Muidugi olen nüüd vanem ja on võimalik, et ilma Hollandi kogemuseta oleksin ma siin olnud suuremas šokis. Võib olla poleks siiatulekut üleüldse isegi kaalunudki.
Kindlasti oleneb väga väga palju tööst. Mulle mu töö meeldib. Siiamaani ollakse minuga rahul, võib olla on siin ka natuke avanssi, sest olen ju ikkagi trainee ja uus.
Mida olen õppinud siiamaani?
1. Alati kontrolli! Kui annad kasvõi imepisikese ülesande, siis ei tohi eeldada, et see on nüüd tehtud. Kontrolli visuaalselt!! Sellega lähen ma veel igapäevaselt alt...
2. Ole brigadir. Mul on alati piinlik, et lähen Health Clubi puhtust kontrollima. Mõtlen, et tegemist ju nende tööga ja see, et mina lähen näpuga tolmu võtma, on nõme ja lapsik ja näitab, et ma neid ei usalda. Kuid tegelikkuses, on see imelik ainult minu jaoks. Nad ootavad seda minust ning nad tõepoolest on ise pohhuistid mingites valdkondades ja ei märka oma ümbrust. Ja selleks olen mina...
2. Usalda ennast. Tihtipeale kõnnin oma areaalis ringi ja näen, et midagi on imelik või minu arusaamade kohaselt valesti. Ja siis ütlen endale, et ju peab nii olema ja ma olen ju uus ja ei tea, kuidas asjad käivad. Ning paari päeva pärast kuskil koosolekul ütleb ülemus, et kuule, see asi on valesti ja tee korda. Hotelli äris paistab kõik alluvat loogikale ja mitte niiväga raamatutarkusele.
3. Tänaseid ülesandeid ära viska homse varna. Minu meelest liiguvad siin asjad väga väga kiiresti. Olgu, mingeid saadetisi võime oodata nädalaid, kuid ideest võib reaalsus saada nädalaga.
4. Hoia rahakotis hiinakeelset paberit, millel su nimi, kontaktinimese telefoninumber, ja lause "palun kutsuge takso ja viige mind rahvusvahelisse haiglasse". Võib olla peaks ka lisama veregrupi? Igaksjuhuks.....
5. Alati hoia toas suurt pudelit vett. Sest kui elekter ära läheb (mida juhtub siin pea iga äikesevihmaga), siis ei saa vett keeta ja kui joogivett pole, siis juua ei saa! Comprenez-vous?
Kris
Kindlasti oleneb väga väga palju tööst. Mulle mu töö meeldib. Siiamaani ollakse minuga rahul, võib olla on siin ka natuke avanssi, sest olen ju ikkagi trainee ja uus.
Mida olen õppinud siiamaani?
1. Alati kontrolli! Kui annad kasvõi imepisikese ülesande, siis ei tohi eeldada, et see on nüüd tehtud. Kontrolli visuaalselt!! Sellega lähen ma veel igapäevaselt alt...
2. Ole brigadir. Mul on alati piinlik, et lähen Health Clubi puhtust kontrollima. Mõtlen, et tegemist ju nende tööga ja see, et mina lähen näpuga tolmu võtma, on nõme ja lapsik ja näitab, et ma neid ei usalda. Kuid tegelikkuses, on see imelik ainult minu jaoks. Nad ootavad seda minust ning nad tõepoolest on ise pohhuistid mingites valdkondades ja ei märka oma ümbrust. Ja selleks olen mina...
2. Usalda ennast. Tihtipeale kõnnin oma areaalis ringi ja näen, et midagi on imelik või minu arusaamade kohaselt valesti. Ja siis ütlen endale, et ju peab nii olema ja ma olen ju uus ja ei tea, kuidas asjad käivad. Ning paari päeva pärast kuskil koosolekul ütleb ülemus, et kuule, see asi on valesti ja tee korda. Hotelli äris paistab kõik alluvat loogikale ja mitte niiväga raamatutarkusele.
3. Tänaseid ülesandeid ära viska homse varna. Minu meelest liiguvad siin asjad väga väga kiiresti. Olgu, mingeid saadetisi võime oodata nädalaid, kuid ideest võib reaalsus saada nädalaga.
4. Hoia rahakotis hiinakeelset paberit, millel su nimi, kontaktinimese telefoninumber, ja lause "palun kutsuge takso ja viige mind rahvusvahelisse haiglasse". Võib olla peaks ka lisama veregrupi? Igaksjuhuks.....
5. Alati hoia toas suurt pudelit vett. Sest kui elekter ära läheb (mida juhtub siin pea iga äikesevihmaga), siis ei saa vett keeta ja kui joogivett pole, siis juua ei saa! Comprenez-vous?
Kris
Sunday, August 22, 2010
Unustasin...
...rääkida ühest imearmast juhtumist.
Kolmapäeval oli see vist... Käisin peale tööd trennis ning siis tellisin hiina restost endale juba traditsiooniliseks saanud pelmeenid ja brokkoli. Palusin kaasa pakkida. Seega istusin tsiviilriietes resto ees tugitoolis ja lugesin. Täiesti selline mõnus pingevaba trennijärgne olek - meik kuskil kõrva taga, juuksed pool märjad ja plätud jalas. Restost pidevalt tulid-lahkusid külalised, kes vahepeal viskasid küll pilke, kuid see on normaalne ja oma vabal ajal sellele ei vasta, ehk siis tavaliselt vormiriietuses, vaatan vastu ja tervitan sõbralikult. Silmanurgast panin tähele, et mingid kaks teismelist poissi jalutavad juba mitmendat korda mööda. Ei mõelnud sellest midagi - hotellis ikka ju käiakse edasi tagasi. Ja siis äkki... silmanurgast näen, et tulevad otsejoones minu poole. Mõtlen krt. Ja tulid mu tugitooli kõrvale seisma. Tõstan pilgu ja poiss ütleb midagi. Vastan inglise keeles, et sry vaan.... hiina keelt ei mõista. Kuid selle peale võttis ta selja tagant lille ja ulatas mingit lauset üteldes minule. Ma olin täiesti pahviks löödud. Tänasin. Ja nad kummardasid ja kõndisid minema.
Vot nii. Täiesti müstika. Nad ei edvistanud, ei tahtnud midagi peale selle, et mulle lille anda ja siis läksid ära. Täiesti WOW!
Küsimus on, kust nad lille said... :) ainuke koht, kust neid vist meil saaks, oleks lobby tiigist.... :)))
Kris
Kolmapäeval oli see vist... Käisin peale tööd trennis ning siis tellisin hiina restost endale juba traditsiooniliseks saanud pelmeenid ja brokkoli. Palusin kaasa pakkida. Seega istusin tsiviilriietes resto ees tugitoolis ja lugesin. Täiesti selline mõnus pingevaba trennijärgne olek - meik kuskil kõrva taga, juuksed pool märjad ja plätud jalas. Restost pidevalt tulid-lahkusid külalised, kes vahepeal viskasid küll pilke, kuid see on normaalne ja oma vabal ajal sellele ei vasta, ehk siis tavaliselt vormiriietuses, vaatan vastu ja tervitan sõbralikult. Silmanurgast panin tähele, et mingid kaks teismelist poissi jalutavad juba mitmendat korda mööda. Ei mõelnud sellest midagi - hotellis ikka ju käiakse edasi tagasi. Ja siis äkki... silmanurgast näen, et tulevad otsejoones minu poole. Mõtlen krt. Ja tulid mu tugitooli kõrvale seisma. Tõstan pilgu ja poiss ütleb midagi. Vastan inglise keeles, et sry vaan.... hiina keelt ei mõista. Kuid selle peale võttis ta selja tagant lille ja ulatas mingit lauset üteldes minule. Ma olin täiesti pahviks löödud. Tänasin. Ja nad kummardasid ja kõndisid minema.
Vot nii. Täiesti müstika. Nad ei edvistanud, ei tahtnud midagi peale selle, et mulle lille anda ja siis läksid ära. Täiesti WOW!
Küsimus on, kust nad lille said... :) ainuke koht, kust neid vist meil saaks, oleks lobby tiigist.... :)))
Kris
Ühislaul lauldud ja viinamarjad on hapud
Hoolimata sellest, et Krissu Eestis on, läksin reedel ikkagi Shanghaisse. Ööbisin ikkagi Krissu korteris. Igastahes põhjuseid oli kolm - esiteks, taasiseseisvuse tähistamine kaasmaallastega, teiseks, kahel eestlasel olid sünnipäevad ja kolmandaks, meie kella järgi väga öösel oli ju ühislaulmine.
Jõudsin reedel päris vara juba linna ja hängisin mõnusalt Krissu diivanil ja jõin siidrit (marks & spencerist saab head kuiva siidrit mõistliku hinna eest)... ja siis helistas sünnipäevalaps Expolt ja küsib, kus ma olen.... Vastan, et Krissu juures ja varsti hakkan ennast peo poole sättima (pidu siis toimus Expol)... Tema vastu, et tore küll, kuid piletite müümine lõppeb 15 minuti pärast ära (pidu oli 22.00, sisse sai kuni 20.30). No kerge paanika-klaarika, aga mina tõepoolest ei teadnud! Tegin endale kiiresti silmad pähe, kuid väravasse jõudsin ikka kuskil veerand kümneks, seega ei mingit lootust piletiga sisse saada... Mure oli ikka mul päris suur... Sellepärast saigi ju Shanghaisse tuldud... Kuid kokkuvõtteks ja deitailidesse mitte-laskumata - peole ma jõudsin.... Ärge üldse küsigegi - ei kommentaari (wink-wink)... võib olla kui on möödunud paar aastat ja kui teete mulle paar klaasi veini enne välja, siis saate teada :) Võib olla rahuldute vastusega nagu näiteks... üks hiinlane tegi pätsi ja hüppasin üle aia...
Igastahes, pidu oli mega-hüper-lahe! Kõigepealt oli ametlikum osa. Kõik olid ametlikult riietatud, peale minu. Mul oli rohkem rahvalike elementidega seelik seljas. Tulime kõik VIP sissepääsust sisse, tervitasime käepigistusega sünnipäevalapsi ja külalisi, kirjutasime külalisteraamatusse... tehti ka paar kõne, ning siis juba natuke söödi-joodi. Vana Tallinn šampusega paistab sellekandi rahva joogiks olevat.... Karm nats. Ning enne kui me hakkasime "hääli lahti laulma" tuli külalisesineja - poistebänd 3/10, mis koosnes kolmest sümpaatsest meie Expo majas töötavast poisist. Oli siis kitarr, trummid ja klaver. Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada, kuid see oli kohutavalt vaimukas ja nauditav esinemine. Esitusele tulid kolm laulu, kaks nendest eesti omad (sellised lorilaulu tüüpi) ja kolmas seitsmekümnendate väega jabur lugu (arvatavasti kirjutatud LSD laksu all). Viimane läks ka publiku tungival soovil kordamisele.
Ning seejärel harjutasime ühislaule. Laulud tulid ikka südamest. Kuid mõnega jäime ikka hätta. Tuljaku, Sind surmani ja see regivärssi laul, mida mitte keegi polnud kuulnud. Ning siis rivistusime ilusti üles ja lehvitasime Eesti lippu, sest meile üteldi, et oleme Vabaduse väljaku ekraanil olemas. Seetõttu peitsime ka õllepudelid ära. Meiega laulsid kaasa ka kõik paviljonis töötavad hiinlased ja eestlaste rahvusvahelised elukaaslased. Ootamine oli pikk. Ja pidage meeles, et meil oli kell üks hommikul.Viimase laulude ajaks olid hiina toetajad sõnaotsesmõttes ümerkukkumise äärel.
Kuid lõpuks hakkas laulmine. Pilt oli katkendlik. Seega mingit meeletut ühtsust vist loota ei olnud. Ja olenes ikka dirigendist ka. Mõni vist ei saanud aru, et tempode ja aeglustustega peaks arvesatama, et seda kantakse üle ja on ka mingi tehniline viivitus või katkestus... Hirvo oli suurepärane. Tema laulu oli kõige kergem laulda. Hoidis isegi meie algelist koori mitme tuhande kilomeetri kaugusel oma näpuotsas.
Tuljak ja sind surmani oli kohutav. Vahepeal olime vist ikka päris Möhk-Tölpa nägudega... Kuid meeleolu oli hea ja pärast tantsisime ka Kaera-Jaani.
Kuid see kõik oli alles eelvaade tantsule, mis siis hakkas.... No seda Expo kamp on lihtsalt hullumeelsed Duracell jänesed ja meeletult vahvad. Tants ja tagaajamine... Väega väega lõbus oli. Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam. Kuna konditsioneer oli vist katki vmt, siis olime kõik läbimärjad. Sõna otseses mõttes. Ja mina tõmbasin kell neli uttu. Teised jäid veel tantsima... Lonkisin läbi tühja Expo väljapääsu poole, kust lootsin taksot saada. Taksoga läks natuke aega, kuid see mind ei morjendanud. Tuju oli ülev ja seda mitte alkoholist. Ei joonud palju ja nii hea seltskonna jaoks pole seda ka vaja. Lonkisin siis edasi ning lõpuks peale kosutavat dušši maandusin pehmes voodis.
Kahju, et nii täiuslikule päevale järgnes täiesti piinlikult mõttetu laupäev ja pühapäev. Olin plaaninud, et laupäeval lähen avastan Shanghaid ja olen selline mõnus chill.... Kuid magasin vähe ning seetõttu olin väsinud ja loid ja laisk. Ning kokkuvõtteks pean, silmad häbi täis, tunnistama, et sel päeval ja ka järgneval, ei teinud mitte midagi. Istusin diivanil ja sõin. Kohutav. Piinlik lausa. Ja seetõttu oli meeleolu ka miinustes. Täiesti pahane olen enda peale praegu.
Nüüd olen tagasi ühikas ja homme siis jälle tööle... Eriti mingit töömeeleolu küll pole. Kuid see ongi ju harv nähtus. Järgmisena jõuan Shanghaisse alles kahe nädala pärast ja siis tähistame Krissu uue aasta algust!
Ilusat töönädalat teile!
Krissu II
P.S Ostsin endale Wuxist viinamarju kaasa. Ja nad on hapud.
Jõudsin reedel päris vara juba linna ja hängisin mõnusalt Krissu diivanil ja jõin siidrit (marks & spencerist saab head kuiva siidrit mõistliku hinna eest)... ja siis helistas sünnipäevalaps Expolt ja küsib, kus ma olen.... Vastan, et Krissu juures ja varsti hakkan ennast peo poole sättima (pidu siis toimus Expol)... Tema vastu, et tore küll, kuid piletite müümine lõppeb 15 minuti pärast ära (pidu oli 22.00, sisse sai kuni 20.30). No kerge paanika-klaarika, aga mina tõepoolest ei teadnud! Tegin endale kiiresti silmad pähe, kuid väravasse jõudsin ikka kuskil veerand kümneks, seega ei mingit lootust piletiga sisse saada... Mure oli ikka mul päris suur... Sellepärast saigi ju Shanghaisse tuldud... Kuid kokkuvõtteks ja deitailidesse mitte-laskumata - peole ma jõudsin.... Ärge üldse küsigegi - ei kommentaari (wink-wink)... võib olla kui on möödunud paar aastat ja kui teete mulle paar klaasi veini enne välja, siis saate teada :) Võib olla rahuldute vastusega nagu näiteks... üks hiinlane tegi pätsi ja hüppasin üle aia...
Igastahes, pidu oli mega-hüper-lahe! Kõigepealt oli ametlikum osa. Kõik olid ametlikult riietatud, peale minu. Mul oli rohkem rahvalike elementidega seelik seljas. Tulime kõik VIP sissepääsust sisse, tervitasime käepigistusega sünnipäevalapsi ja külalisi, kirjutasime külalisteraamatusse... tehti ka paar kõne, ning siis juba natuke söödi-joodi. Vana Tallinn šampusega paistab sellekandi rahva joogiks olevat.... Karm nats. Ning enne kui me hakkasime "hääli lahti laulma" tuli külalisesineja - poistebänd 3/10, mis koosnes kolmest sümpaatsest meie Expo majas töötavast poisist. Oli siis kitarr, trummid ja klaver. Ma ei suuda seda sõnades kirjeldada, kuid see oli kohutavalt vaimukas ja nauditav esinemine. Esitusele tulid kolm laulu, kaks nendest eesti omad (sellised lorilaulu tüüpi) ja kolmas seitsmekümnendate väega jabur lugu (arvatavasti kirjutatud LSD laksu all). Viimane läks ka publiku tungival soovil kordamisele.
Ning seejärel harjutasime ühislaule. Laulud tulid ikka südamest. Kuid mõnega jäime ikka hätta. Tuljaku, Sind surmani ja see regivärssi laul, mida mitte keegi polnud kuulnud. Ning siis rivistusime ilusti üles ja lehvitasime Eesti lippu, sest meile üteldi, et oleme Vabaduse väljaku ekraanil olemas. Seetõttu peitsime ka õllepudelid ära. Meiega laulsid kaasa ka kõik paviljonis töötavad hiinlased ja eestlaste rahvusvahelised elukaaslased. Ootamine oli pikk. Ja pidage meeles, et meil oli kell üks hommikul.Viimase laulude ajaks olid hiina toetajad sõnaotsesmõttes ümerkukkumise äärel.
Kuid lõpuks hakkas laulmine. Pilt oli katkendlik. Seega mingit meeletut ühtsust vist loota ei olnud. Ja olenes ikka dirigendist ka. Mõni vist ei saanud aru, et tempode ja aeglustustega peaks arvesatama, et seda kantakse üle ja on ka mingi tehniline viivitus või katkestus... Hirvo oli suurepärane. Tema laulu oli kõige kergem laulda. Hoidis isegi meie algelist koori mitme tuhande kilomeetri kaugusel oma näpuotsas.
Tuljak ja sind surmani oli kohutav. Vahepeal olime vist ikka päris Möhk-Tölpa nägudega... Kuid meeleolu oli hea ja pärast tantsisime ka Kaera-Jaani.
Kuid see kõik oli alles eelvaade tantsule, mis siis hakkas.... No seda Expo kamp on lihtsalt hullumeelsed Duracell jänesed ja meeletult vahvad. Tants ja tagaajamine... Väega väega lõbus oli. Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud enam. Kuna konditsioneer oli vist katki vmt, siis olime kõik läbimärjad. Sõna otseses mõttes. Ja mina tõmbasin kell neli uttu. Teised jäid veel tantsima... Lonkisin läbi tühja Expo väljapääsu poole, kust lootsin taksot saada. Taksoga läks natuke aega, kuid see mind ei morjendanud. Tuju oli ülev ja seda mitte alkoholist. Ei joonud palju ja nii hea seltskonna jaoks pole seda ka vaja. Lonkisin siis edasi ning lõpuks peale kosutavat dušši maandusin pehmes voodis.
Kahju, et nii täiuslikule päevale järgnes täiesti piinlikult mõttetu laupäev ja pühapäev. Olin plaaninud, et laupäeval lähen avastan Shanghaid ja olen selline mõnus chill.... Kuid magasin vähe ning seetõttu olin väsinud ja loid ja laisk. Ning kokkuvõtteks pean, silmad häbi täis, tunnistama, et sel päeval ja ka järgneval, ei teinud mitte midagi. Istusin diivanil ja sõin. Kohutav. Piinlik lausa. Ja seetõttu oli meeleolu ka miinustes. Täiesti pahane olen enda peale praegu.
Nüüd olen tagasi ühikas ja homme siis jälle tööle... Eriti mingit töömeeleolu küll pole. Kuid see ongi ju harv nähtus. Järgmisena jõuan Shanghaisse alles kahe nädala pärast ja siis tähistame Krissu uue aasta algust!
Ilusat töönädalat teile!
Krissu II
P.S Ostsin endale Wuxist viinamarju kaasa. Ja nad on hapud.
Thursday, August 19, 2010
Neljapäevaõhtused mõtted
Tere kõigile.
Olen jälle siin. Või õigemini seal. Tegelikult, kui aus olla, siis olen poolel teel. Ei tea, kas olla siin või seal. Tulid esimesed koduigatsustunded peale ja sellega ka koos mõtted, et äkki peaks vahepeal ikkagi kui-da-gi-moodi koju saama. Ja siis ka mõtted, et „ei”, see pole hea mõte... Nii ressursiliselt kui ka psühholoogiliselt. Nii et ei teagi nüüd. Kas olla siin või seal. Kardan, et sõbrad unustavad. See ei ole nende süü ega ka minu süü. Lihtsalt.... Ja omalt poolt tekib väike „deja vu”.... ei tahaks sama üle elada, mis siis kui Hollandist tagasi tulles. Äkki ikkagi bürokraatlik väikekodanlik elu on parem kui näiliselt „wow” elu kuskil kaugel? Ärge arvakegi, et kahetsen. Siia pidin tulema. Punkt. Et kasvõi teada saada, mida tahan.
Loomulikult, pole siin paha. Ja mul poleks kiusatust, kui elu oleks siin paha. Just jõin veini lounge´is ja pärast läksin rõdule, kus mõnus suvetuul sasis juukseid, loodus kergelt lookas, järvel romantilised lained... ilus.... Ja ma kujutan ette, et kui siin olla piisavalt kaua, siis tekiks elu nagu igalpool mujalgi.
Selles pole küsimus. Ka siin on spontaanseid üllatusi ning omamoodi võlusid. Kurtsin just minimaalselt Kadrile, et tunnen puudust spontaansest purskest, et „läheks .... tantsima, Tartusse, jooma jne”. Ükskõik – et läheks kuskile, ja on kambajõmm. Hetkel pole kambajõmme. Eks siis küsimus ongi, kas tahan uusi kambajõmme või vanu.
Tahaks vanu. Siinsamas. Ning uuesti – pole asi selles, et olen wuss, ja igatsen kodu. Tegemist on valikutega. Olen täiskasvanud inimene. Mul olid/on sõbrad, kes on läbinud mingisuguse „protsessi” ja ma olen nad omaks tunnistanud. Igasuguste minu jaoks imelike iseloomujoonte ning iseärasustega... Nad on MINU sõbrad. Seega pole mingi teismelise... „in or out” faas. Seega on tegelikult küsimus, kas tahan tekitada uusi või säilitada vanu?
Me võime kalkuleerida oma elu karjääri sammudeks, arvutada pensionisambad, ning et mis oleks kasulikum kui ma olen vana ja tugitoolis. See on üks viis, kuidas asju vaadata. Kuid selle hind on umbes 95% sõpradest. Kas see on asi, mida tahta või soovida teistele? Kuigi vanem generatsioon ja üleüldse need, kes sellist võimalust ei ole kogenud, sellist lähenemist soosivad, sest see on saamata jäänud vili, ja ma saan ka täielikult aru, miks neil selline igatsus on.... kui oleks .. oleks... oleks.... Siis kas tõesti nad sooviksid sellist lahendust nüüd tagasi vaadates, teades nüüd hinda?
Nüüdseks olen rääkinud vanemate olijatega, siis on selge, et Hilton karjäär tähendab aastat siin ja aastat seal... elamist ühetoalistes tubades. Ei mingit perekonnaelu, ei mingit privaatelu. Meestele on see võib olla lihtsam, kuid ikkagi.... ning kõik selle nimel, et kui sa oled juba üheksandal tasemel (keda on 4) või siis kümnendal tasemel (ehk siis ainult general manager), siis on elu lillelisem ja, et pärast 20 aastat Hiltoni palgal, on sind ootamas roosiline pensionipilv. Loomulikult on see ahvatlev. Kuid see ohverdus... Meeldib endast mõelda, kui seljakott seljas, ei vaja kedagi -tüübist, kuid see on tore mingi aeg. Kakskümmend aastat? Siis oledki sa üksinda ja mitte oma soovil. Kas ma tahan protsessi nautida või tulemust?
Ärge sattuge paanikasse.... Küsimus on valikutes. Hakkama saab igalpool....
Need on lihtsalt mu tänaõhtused kergelt veinised filosofoolised mõtted. Homme lähen Shanghaisse, laulan eestlasega Laulupeol ja naudin oma nädalalõppu. Seega, ärge minu pingelangust väga tähele pange.
Kallistan,
Kris
Olen jälle siin. Või õigemini seal. Tegelikult, kui aus olla, siis olen poolel teel. Ei tea, kas olla siin või seal. Tulid esimesed koduigatsustunded peale ja sellega ka koos mõtted, et äkki peaks vahepeal ikkagi kui-da-gi-moodi koju saama. Ja siis ka mõtted, et „ei”, see pole hea mõte... Nii ressursiliselt kui ka psühholoogiliselt. Nii et ei teagi nüüd. Kas olla siin või seal. Kardan, et sõbrad unustavad. See ei ole nende süü ega ka minu süü. Lihtsalt.... Ja omalt poolt tekib väike „deja vu”.... ei tahaks sama üle elada, mis siis kui Hollandist tagasi tulles. Äkki ikkagi bürokraatlik väikekodanlik elu on parem kui näiliselt „wow” elu kuskil kaugel? Ärge arvakegi, et kahetsen. Siia pidin tulema. Punkt. Et kasvõi teada saada, mida tahan.
Loomulikult, pole siin paha. Ja mul poleks kiusatust, kui elu oleks siin paha. Just jõin veini lounge´is ja pärast läksin rõdule, kus mõnus suvetuul sasis juukseid, loodus kergelt lookas, järvel romantilised lained... ilus.... Ja ma kujutan ette, et kui siin olla piisavalt kaua, siis tekiks elu nagu igalpool mujalgi.
Selles pole küsimus. Ka siin on spontaanseid üllatusi ning omamoodi võlusid. Kurtsin just minimaalselt Kadrile, et tunnen puudust spontaansest purskest, et „läheks .... tantsima, Tartusse, jooma jne”. Ükskõik – et läheks kuskile, ja on kambajõmm. Hetkel pole kambajõmme. Eks siis küsimus ongi, kas tahan uusi kambajõmme või vanu.
Tahaks vanu. Siinsamas. Ning uuesti – pole asi selles, et olen wuss, ja igatsen kodu. Tegemist on valikutega. Olen täiskasvanud inimene. Mul olid/on sõbrad, kes on läbinud mingisuguse „protsessi” ja ma olen nad omaks tunnistanud. Igasuguste minu jaoks imelike iseloomujoonte ning iseärasustega... Nad on MINU sõbrad. Seega pole mingi teismelise... „in or out” faas. Seega on tegelikult küsimus, kas tahan tekitada uusi või säilitada vanu?
Me võime kalkuleerida oma elu karjääri sammudeks, arvutada pensionisambad, ning et mis oleks kasulikum kui ma olen vana ja tugitoolis. See on üks viis, kuidas asju vaadata. Kuid selle hind on umbes 95% sõpradest. Kas see on asi, mida tahta või soovida teistele? Kuigi vanem generatsioon ja üleüldse need, kes sellist võimalust ei ole kogenud, sellist lähenemist soosivad, sest see on saamata jäänud vili, ja ma saan ka täielikult aru, miks neil selline igatsus on.... kui oleks .. oleks... oleks.... Siis kas tõesti nad sooviksid sellist lahendust nüüd tagasi vaadates, teades nüüd hinda?
Nüüdseks olen rääkinud vanemate olijatega, siis on selge, et Hilton karjäär tähendab aastat siin ja aastat seal... elamist ühetoalistes tubades. Ei mingit perekonnaelu, ei mingit privaatelu. Meestele on see võib olla lihtsam, kuid ikkagi.... ning kõik selle nimel, et kui sa oled juba üheksandal tasemel (keda on 4) või siis kümnendal tasemel (ehk siis ainult general manager), siis on elu lillelisem ja, et pärast 20 aastat Hiltoni palgal, on sind ootamas roosiline pensionipilv. Loomulikult on see ahvatlev. Kuid see ohverdus... Meeldib endast mõelda, kui seljakott seljas, ei vaja kedagi -tüübist, kuid see on tore mingi aeg. Kakskümmend aastat? Siis oledki sa üksinda ja mitte oma soovil. Kas ma tahan protsessi nautida või tulemust?
Ärge sattuge paanikasse.... Küsimus on valikutes. Hakkama saab igalpool....
Need on lihtsalt mu tänaõhtused kergelt veinised filosofoolised mõtted. Homme lähen Shanghaisse, laulan eestlasega Laulupeol ja naudin oma nädalalõppu. Seega, ärge minu pingelangust väga tähele pange.
Kallistan,
Kris
Subscribe to:
Posts (Atom)
