Midagi laste jaoks

Nagu kõik suured korporatsioonid, püüame meiegi kord kvartalis midagi head ja altruistlikku tehes õigustada teenitud miljoneid ja egoistlikku ärimudelit. Meie hotell on enda heategevuseobjektiks võtnud ühe lastekodu. Nagu ma aru saan, siis see on hiigelsuur asutus, kus kokku pandud mitte ainult vanemateta lapsed, vaid ka hüljatud puudega lapsed. Puudeid on igasuguseid. Neid hullemaid meile ei näidata. Kuid siis kord kvartalis kutsume umbes 25 last külla. Eelmine kord käisid nad juunis ja siis olin ma alles tulnud ja selles ei osalenud. Nüüd siis olin osaline.

Plaan oli, et tulevad kohale - mängud, iga täiskasvanu saab endale ühe lapse ja siis peab temaga tegelema, väike ringkäik hotellis (neile kohutavalt meeldib meie laev lobbys) ja siis küpsise kaunistamine ja õhtusöök. Kartsin, et kuidas mina selle lapsega nüüd hakkama saan - ei oska ma ju talle midagi üteldagi... Kuid see osutus täiesti mitte-relevantseks.

Igastahes tulid kohale. Ilusti kammitud pestud väikesed kolme kuni kümne aastased poisid ja tüdrukud. Tüdrukuid ilmselgelt ja loogiliselt rohkem. Kui buss maja ette saabus, siis läksime neid kõik tervitama. Meiega oli ka hotelli maskott - Doubletree Cookie. Markus ehk siis peadirektor soovis lapsi bussist maha tõsta, sest nende jalad olid liiga lühikesed bussitrepi jaoks, kuid see ei läinud ilma viperusteta. Osasid tuli tükk aega veenda, et see onu pole mingi tulnukas (nad ei olnud valget varem näinud).

Lapsed olid iroonilisel kombel hästi kasvatatud ja kummardasid tervituseks maani kõikide ees. Kõige suurema austuse osaliseks sai Cookieman. Juhatasime nad mängude tuppa. Seal oli paar tänukõne ja siis hakkasidki etteasted ja mängud. Lapsed olid ettevalmistanud igasuguseid laule ja tantse. Väga armas oli. Nad nii püüdsid. Kuid siis minu lapsest. Meid paigutati nii istuma, et "beanbag-is" istusid lapsed ja nende taga siis täiskasvanud. Kõik hakkasid kohe oma eesistuvate lastega kudrutama. Mina ei saanud aru, et kuidas ma nüüd siis edasi pean käituma. Märkasin, et minus eespool vasakul istub üks imepisike tüdruk. Täiesti vaikselt ja keegi temaga ei tegelenud. Istusin tema ette siis maha ja püüdsin nihaotada. Kuid siis tulid tema kasvatajad midagi selgitama. Ei saanud aru... Tõlkimise tulemusena sain aru, et tüdruk ei kuule. Ja seetõttu ka ei räägi. Ja siis märkasin jah, et tal pole kõrvu. (!!!). Kõrvade asemel on väikesed köndid. Seega olime täiuslikud. Mina poleks talle nagunii midagi suutnud selgitada ja tema ei saanud mulle ka midagi ütelda, millest ma poleks midagi aru saanud. Ja meie suhtlus oli täiesti sujuv. Kõigest saime aru. Rääkisin temaga inglise keeles ja midagi ta vist kuulis ja hääletoonist tunnetas. Tahtis juua, sai juua. Tahtis süüa, sai süüa. Ja mängudest saime ka osa võtta. Ühtegi korda polnud isegi nutuvirinat ja ta alles kolme-aastane. Jooks ja tagaajamine mitu tundi. Üllatavalt lõbus oli. Ja kõik võtsid osa. Mina mõtlesin, et näiteks peadirektor näitab näo ära ja siis vajub vaikselt uksest välja. Kuid ei - tema oli kõige suurem mängumees. Tegi lolle nägusid, hüppas ringi kui konn ja seda kuni õhtuni välja.

Peale mänge läksime väiksele ringkäigule hotellis, ehk siis paati, seejärel värvisime pilte (õpetasin väikesele Lilyle markeriga küünte värvimist. Olen väga uhke. Tema küüned olid natuke väikesed, kuid minu omad sobisid ideaalselt), ning siis läksime jõuluküpsiseid dekoreerima. Samal ajal tahtsid lapsed jälle esineda. Neil oli karaoke laul ettevalmistatud. Lily osa võtta loomulikult ei saanud. Kuid peaaegu õigetel hetkedel tegi liigutusi kaasa. Ju siis nad seda palju harjutanud. Ja siis kaunistasime küpsiseid. Teised tegid jõuluvanale traditsiooniliselt habeme ja silmad ja suu, kuid meie olime sellised originaalsemad ja tegelesime abstraktse kunstiga.

Pärast küpsiseid tuli õhtusöök. Pärast kuut kuud Hiinas oli tore süüa makarone ;) See oli ka ainuke nurin kasvatajate poolt - et anname liiga palju süüa. Kuid kord aastas võib ju seda lubada. Pärast sööki oli jälle spontaanne jooksmine restoranis ja siis oligi äraminemise aeg. Kogu selle aja jooksul oli üks nutumoment terve selle kamba peale - üks tüdruk unustas uksest läbiminemisl ust avada. Kuid ei mingit mossitamist, jonnimist või kiusamist. Mänguasju jagati sõbralikult ja kõik ainult naeratasid.

Väga armas ja kurb oli. Miks kurb? No ühel hetkel, kui nad niiiiiiiii püüdlikult laulsid ja kätega liigutusi tegid ja nii püüdsid meeldida, oli natuke kurb ka. Nende jaoks oli see tõepoolest suur sündmus ja nad olid selleks pikalt ettevalmistanud. Ning meie võtsime lihtsalt selleks ühe päeva. Ja nad kõik lähevad tagasi kuskile hirmdepressiivsesse ilma tulevikuta kohta.

Lily igastahes ei tahtnud koju minna. Hoidis kaela ümber kinni (kandsin teda lõpu poole palju süles, sest tal oli kuidagi ka tasakaaluga probleeme ja selg väsis ära) ja ei tahtnud lahti lasta. Lõpuks me ta bussi saime.

Ilus üritus. Järgmisena plaanime samalaadset üritus kuskil aprillis. Mõtlesime, et võiksime sama kambaga näiteks loomaaeda minna.

Kallistan,
Kristiina

Jõuluhorror ehk päkapikud on olemas!

Eile öösel on minu kontorisse ilmunud kuusepuu ja mitte keegi ei tea kust see tuli. Annan ilmselt asja politseisse :)

Hiinlaste nimed

Ma ei väsi imestamast selle üle mis nimesid hiinlased omale võtavad. Selgituseks niipalju, et igal endast lugu pidaval hiinlasel on inglise nimi. Selle nime valib omale iga hiinlane ise ning võib seda vahetada nii tihti kui pähe tuleb. Teinekord lausa keset päeva (juhus minu tiimist kui hommikul tuli tööle Diana aga muutus peale lõunat Audrey'ks)
Seega - kui on valida kõikide maailma nimede vahel, miks võtaks keegi omale mõne järgmistest nimedest (kõik järgnevad isikud on tööl meie auväärses korporatsioonis):

Drusilla (Meenub Cruella või Brunhilla või Godzilla)
Only (ilmselt sõna tähendus nime valimise hetkel polnud teada, küll oli silma jäänud tuntud rõivabränd)
Adonis (eriliselt kaunis hiinlane?)
Psyche (eelmise vaimselt ebastabiilne sugulane?)
Mildred (nimel pole ju iseenesest viga aga siiski - kui valik on kõikide maailma nimede vahel siis miks Mildred?!)
Volvo (selline turvaline ja vastupidav hiinlane ilmselt)

Vot nii. Lisan hiljem juurde kui veel vahvaid meelde tuleb.

Mitte lõhnapopurrii vaid köhatee

Elu parast Expot

Tervist,

Tana hommikul, juhuse tahtel, meenus et ma pole ammu piuksugi teinud ega oma tegemistest kirjutanud peale seda kui Anni lahkus.

Kuna ma olen kodusel rezhiimil, pyyan vabaneda oma juba kaks nadalat kestvast palavikust millele eile lisandus hobusekoha, kasutan juhust ja taidan lyngad.

Kohe peale Anni lahkumist loppes Expo. Shanghai, minu kodu ja sotsiaalne kalender tunduvad vaikse ja mahajaetuna. Kohe peale varavate sulgemist hakkas kogu Expo alal agar mahalammutamine. Enamus paviljonidest lammutatakse ja visatakse prygimaele. Kaasaarvatud meie ilus kirev karp. Moned yksikud jaavad alles, moni viiakse mujale. Kuna minu personalikaart kehtis veel ka peale Expo sulgemist, laksin vaatama kuidas naeb ala valja peale kylastajahordide lahkumist. Natuke tondilinna tunne oli, oksapallide asemel lendasid mooda expoala ringi praht ja kilekotid, moni paviljon oli joutud juba tykkideks rebida, moni veel seisis pysti. Meie oma oli valjast endine, seest kurb, prygine ja pime. Expo oli taitsa surnud. Vaga imelik pilt peale seda pool aastat kestnud melu ja lillepidu. Leidsin platsil jalutades toreda maastikuskulptuuri mida ma siiani polnud marganud, ilmselt tanu sellele et minu tahelepanu olid hajutanud need miljon hiinlast kes seal tavaliselt lougasid:



Peale Expo loppu voisid Shanghai ehitusplatsid tood jatkata ja ymberkaudsed toostused taas tootma hakata, see mojutas Shanghai ohusaastuse taset nii, et ohusaastuse indeks hyppas lakke ja 13.novembriks oli tase 319 mis tahendab et ka tervetel inimestel tekivad hingamisraskused ning vohm kaob.

2.novembril saabus sober Soomest kellega pidasime synnipaeva Waldorfis mis on meie uus luksushotell Bundil, imeilus ja ilmselt Shanghai parima restoraniga. Kaisime ka Wuxis rahulikku nadalavahetust pidamas, bambusemetsas (kus seekord polnud yhtki liblikat ega palvetajamardikat) ja niisama Shanghais kohalikke vaatamisvaarsusi ja baare avastamas. Oli tore.

Kohe peale tema lahkumist olin nadala Anneli ja Christophi kylalistetoas - see oli ka vahva. Lisaks sellele, et igal hommikul arkasin roomsa kutse peale hommikusoogile, jalutasime palju ja tegime ohtuti filmi- ja jutuohtuid. Novembri viimane nadal moodus pekingis kus toimus Hiina Hiltoni juhtkonna koosolek. Seal saingi palaviku kuna kui Shanghais novembri lopus oli veel suur suvi 25 kraadiga siis Pekingis oli temperatuur nulli ringis. Seda minu arahellitatud organism mulle ei andestanud. Vaatamata sellele oli paris vahva, ka Anneli ja Christoph tulid nadalavahetuseks Pekingisse ja me veetsime paar paeva Hilton Wangfujingis ja jalutasime kohalikes paikades. Leidsime monusa lounapaiga - koik kujuteldavad ja kujuteldamatud elukad orgi otsas: tarantlid, skorpionid, merihobused, suured karbsed, vaglad, sajajalgsed, sisalikud jne. Kaunis:




Eelmisel nadalal kaisin Guangzhous, ikka omanikele esinemas. Palaviku tottu oli aju lainud tuttu ja minu energia polnud see mis tavaliselt. Olukorra paastis minu imeline tolk kellega onneks olime eelnevalt presentatsiooni korduvalt telefoniteel harjutanud, kuni tal lopuks mu jutt juba peas oli. Kui mina ytlesin esitlusel kaks sona, tolkis imeline tolk neid kahte sona umbes 5 minutit. Ja nii kogu presentatsiooni. Vaga tore oli, koik maailma tolgid voiksid olla sellised. Aga Guangzhou on vaga tore linn. Asub Kantoni provintsis Louna-Hiinas, naeb valja nagu troopika aga pole nii palav nagu naiteks Singapur. Linn on tais varvilisi tulukesi mis mulle ilmselgelt vaga meeldivad. Viimase armsa lopuakordi pani mu Guangzhou reisile Ritz Carltoni bellboy kes mind hommikul taksosse pani. Kuna ma olin ainult 2-paevasel reisil, polnud mul muud pagasit kui yleolakott. Bellboy kysis kuhu olen teel; ytlesin et lennujaama. Peale pooleminutilist mottepausi ytles ta et lennujaama minemiseks peab olema kaasas pagas ja kysis kus on minu pagas. Mina naitasin roomsalt oma kotti. Vastus vale - pagas peab olema selline suur, kohvris mida saab ratastega jarel vedada (naitas nii katega). Seletasin et mul pole siiski midagi muud kui see kott, selle peale kysis ta kuhu ma oma pagasi siis jatsin? Selgitasin veelkord et mul POLNUDKI midagi muud peale selle koti kaasas. Veel pool minutit imestust hiljem lubas ta mind taksosse. Usun et ta paris uskuma ei jaanudki.



Sellised lood.

20 kysimust k6igetargematele....

Kallid Mystilise Hiina lugejad.... Hiina on tekitanud meis lisakysimusi ja m6tteid, millega ei oska midagi peale hakata. Tunneme, et meie superheas (?) hariduses on lynki. Rumalus on mitte m6ista, et on igati m6istetav mitte teada k6iki vastuseid. Seega targalt esitame siin oma kysimused... Teiepoolsed kommentaarid ja vastused on igati oodatud.

1. Kas heina kasvatatakse? v6i see on kuivanud rohi? Kas tavalisest murust voiks saada kunagi hein voi tuleb hein mingist erilisest taimest?

2. Siiamaani on m6istmatu, kuidas ajavahed toimivad. Kuidas on loogiline, kui ma fyysiliselt olen teel 7 tundi, kuid "by-the-book" pean kella kuskile paar tundi nihutama. See pole ju loogiline? Kuidas ma sain kaotada v6i v6ita mitu tundi? Seega reis ajas on ka ilma Einsteinita v6imalik...

3. Kas imetajatel loomadel on menstruatsioon? Kui jah, siis kuidas kiskjad neid 2ra ei soo v6i, miks me metsas verej2lgi ei n2e?

4. Kuidas v2gistamine suurendab v2gistaja respekit v6i v6imu vanglas?

5. Mis on t2pne konsuli eesm2rk v66rriigis?

6. Kuidas Jeesus suri meie pattude p2rast? M6istame, et kuna ta oli syytu, siis tema surmani viisid inimeste n6rkused. Sama h2sti v6iks siis ytelda, et iga syytult hukatud inimene sureb inimkonna pattude eest...

7. Kui piparkoogid on kypsised, siis miks sinna pannakse maitse halvendamiseks igasugu koledaid maitseaineid nagu naiteks pipar ja nelk? Kypsised voiksid iseenesest olla maitsvad. Seega mis mote on pahade ainete segamisel kypsisetaignasse?

8. Kas pardi jalad kylmetavad jaakylmas vees?

9. Kysimus majandusala spetsialistidele - kui valuutakursid koiguvad ja seega vahel on hiina juaan tugevam ja vahel norgem - kuidas see mojutab meie igapaevaelu ja kas yldse?

10. Kuidas sai Inglismaa 2018 maailmakarikamangude FIFA valimistel ainult yhe punkti kuigi tuli esitlusele raskekahurvaega?

11. Mis yhendab Poolat ja Jaapanit? (see kysimus on tarkade klubile kuna me juba teame vastust)

12. Miks saab Ulan-Bataari soita ainult labi Pekingi?

13. Miks Euroopa meestele meeldivad umbkeelsed ja ajutud Aasia naised?

14. Kuidas linnud teavad kuspool on louna?

15. Miks pingviinid peavad nii kaua marssima, et oma munemispaika jouda ja miks nad ei voiks sealsamas mere aares naiteks paarituda ja muneda?

16. Kui juunis laheks akki vaga kylmaks, kas karud ja siilid laheksid magama? Kuidas nad yles ei arka talve jooksul? Kas uni on nii hea voi temperatuur mojub fysioloogiale vastavalt?

17. Kui BBC uudised erutavad, kas see on normaalne nahe?

18. Kuidas vaike laps saab aru, et teatud naiskodanik on just tema emme?

19. Kas mehed teavad, ku palju neil on lapsi?

20. Kudias lennuk alla ei kuku?????????

Tervitades,
Kristiina ja Kristiina

Sõitsin autoga!

Tere õhtust,
Aeg läheb nagu kiiresti, kuid mitte ka piisavalt. Muidu oleksin juba kodus jaanipäeva pidamas. Kuid tagasi tööl olla on tore ja rutiinne. Midagi naljakat pole enam juhtunud. Surmtõsine on.
Hotell on nüüd jõuludeks ilusasti dekoreeritud ja meil lobbys hiigelsuur jõulupuu, mille kaunistuste peal on veel kaunistused ja kõige tipuks veel vilkuvad tulukesed. Kuid iseenesest on kõik armas ja südame alt läheb kohe soojaks. Ikkagi jõulud ju.

Täna oli meil järjekordne osakonna väljasõit ehk siis õhtusöök. Need läbud ikka veel ülllatavd mind. No selline võidu joomine. Üks asi on see, et ülemusega peab kokku lööma, kuid siis teine asi on see, et võetakse üks suvaline ette ja püütakse ta siis pikali juua. Ehk siis kõik ühehaaval tulevad ja soovivad kokku lüüa. Ja vaene see kiusuobjekt. Peab ju jooma. Kuid see lagastamine... klaas peab olema täis. Mitte lihtsalt täis, vaid kuhjaga. Ja siis on loomulik, et kui seda klaasi ette ulatatakse kokkulöömiseks, siis sealt ju lokusb maha. Mida õhtu lõpu poole,seda rohkem. Ehk siis põrandad, riided, laud, laual olevad toidud - kõik on lõpuks õllesed. Ja siis seal vahepeal on väljasülitatud kondid ja muu jama. Ja eriti ei pandud ka tähele, kui üks lauast lihtsalt kõrvale kummardus ja ropsis. Pärast viidi ta minema, kuid iseenesest ei häirinud see kellegi söögiisu...

Kuid siis tuli õhtu tipphetk. Sinna mindi ühe väikebussiga ja siis mu väikese ülemuse autoga. Kuna mu väike ülemus otsustas, et ta tahaks ka õlut juua, siis tehti silmapilkne otsus, et Kristiina sõidab tagasi. Vaikselt hiljem ikka päriti, kas mul load ka on.... Muidugi 0 promilliga ma vist ikka ei olnud. Üks pits mingit riisivärki ja klaas, 100 ml, õlut oli hinge all. Kuid sai söödud ka väga palju. Sõita oli tore. Nii tore.

Sõitsime tagasi hotelli ja siis mindi veel karaoket laulma. Ma hiilisin minema. Liiga kaine selliseks vabaduseks. Ja aitab küll hiinlastest täna õhtuks.

Homme on viimane tööpäev ja siis neli päeva vaba. Nagu ikka - minek Shanghaisse. Ootan pikisilmi.

Kallistan,
K