Zdrazdvui Helsinki! Poidjom, Gena! Djeti zdut.
Siiani on koik kulgenud ilusti. Lennul istusin tublisti ja kaua. Koik mis syya anti, soin ilusti ara. Koik mis juua pakuti, join ilusti pohjani. Vaatasin ka koik Simpsonid ilusti ara.
Kohale joudes tegin moned huvitavad tahelepanekud:
1. Ohk ei lohna mitte kuidagi ja nahtavus on uskumatult hea. Naen aknast kindlasti kaugemale kui 500m. Seda ei juhtu Hiinas kuigi tihti, kui yldse kunagi.
2. Vesi on lohnatu, maitsetu ja varvitu. Uskumatu lugu.
3. Leival on selline maitse nagu see oleks tehtud mingist toiduainest, naiteks viljast.
4. Koik Hilton Kalastajatorppa toateenijad peale yhe, on eestlased. Yks on rumeenlane.
5. Igasugustele moraali laastavatele veebilehtedele, nagu naiteks Kristiinade blogi ja youtube, paaseb ilma trikkide ja digitaalsete janesehaakideta.
Siinkohal tahaksin ka lisada CS QA tulemused:
Maitse yllatavalt hea, vorm mitte eriti naljase tarbija sobralik. Maitse eest maksimumpunktid, vorm votab vahemalt 3 puntki maha. Veel karistuspunkt selle eest et CS serveeritakse kartulikropsudega, mitte friikatega. Kummaline ja mitte tervitavav.
Siin praeguse seisuga CS QA edetabel:
1. Hilton Copenhagen Airport
2. Hilton Beijing Capital Airport
3. Hilton Beijing Wangfujing
4. Hilton Helsinki Kalastajatorppa
5. Hilton Birmingham
6. Hilton London Canary Wharf
7. Hilton Singapore
8. Hilton Kuala Lumpur
9. Hilton Phuket Arcadia Resort and Spa
10. Doubletree by Hilton Wuxi Lingshan
11. Hilton Shanghai
12. Hilton Beijing
13. Hilton Helsinki Strand
14. Hilton Helsinki Vantaa
15. Hilton Stockholm Slussen
16. Hilton Hefei
17. Hilton Chongqing
18. Doubletree by Hilton Qingdao
19. Hilton Bangkok Millenium
20. Conrad Singapore
21. Conrad Bangkok
22. Hilton Lincoln Centre Texas
23. Hilton Anaheim Texas
24. Doubletree by Hilton Kunshan Huaqiao
25. Hilton Hurghada Plaza
Niipalju CS QA projektist.
Veel yks huvitav tahelepanek on see, et kuigi mu soomepoisid mind vahemalt kuu aega moraalselt lumeks ette valmistasid, on siinne lumerohkus siiski vaga yllatav.
Homme koju!!!
Jargmiste muljeteni,
K1
Thursday, January 27, 2011
Monday, January 24, 2011
Motivatsioonikriis
Nüüd siis see tuli. Loomulikult oli seda oodata. Kuid mis selle teadmisega enne peale hakata. Mul motivatsioonikriis.
Hotellis on nüüd oldud seitse kuud ja põhiasjad on vist selgeks saanud. Ei mingeid suuri üllatusi enam. Ei jõua enam kuskil määramatult valdkondade vahel hõljuda. Tean, et see on mulle kasulik ja pean hambad ristis ennast tagasi hoidma. Tulevikuks on superkasulik, kui olen kõikide osakondadega tutvunud. Kuid lihtsalt väsitav ja tüütu on see. Mõtelge ise oma esimest kahte nädalat uues töökohas - täpselt ei tea, mis tegema peab, kes need inimesed on ja mis teemad arutlusel ja ei usalda enda arvamust, sest äkki said millestki valesti aru. Lisage siia hiina keel ja see on minu iga nädal. Kui FOs oli mul oma vastutusala - Terviseklubi, siis FBs (ehk siis Food ja Beverage)pole mul ühtegi valdkonda. Minu staatus on hotellis selline, et nagu igalepoole võin nina pista ja kommenteerida. Kuid kui mingi asi jääb silma ja seda kommenteerin ja teen parendusettepanekuid, siis hoolimata sellest, et ülemused mõtte ja tegevuse heaks kiidavad, ei pruugi see rakenduda. Paistab, et siinsel töökultuurile on tundmatu mõte, et teeme midagi ära, teeme midagi korda.... kõik teemad hõljuvad kuskil ja neid lükatakse edasi...
Rääkisime sellest ka Krissuga üleeile.
Probleemseid kirju hiinlased ignoreerivad. Lihtsalt ei vasta. Mingi aja pärast lõpetad ka ju piuksumise. Ja siis on nemad rahul - näe, ju siis polnudki asi nii hull... Nad paistavad elavat moto järgi, et kõik on mööduv ja kui kõik on mööduv, siis saab selle langusperioodi ära kannatada ilma parendustöid tegemata. Sellist suhtumist näeb igalpool.
Miks ehitada maju, mis oleksid soojuskindlad? Talv ju möödub - kannatame ära. Mis siis, et paarikuine talv tuleb igal aastal uuesti. Järgmine kord kannatame jälle ära.
Miks ehitada maju, mis ei vaju koost ära järgmise paari aasta jooksul? Pole hullu - parandame, siis kui häda käes. Nüüd iga nädal (ma ei liialda) kukub meil kas ukse klaas või uks või seinaplate hotellis alla. Kord oli oht, et kukub külalisele pähe. No siis paneme ta lihtsalt tatiga tagasi ja probleemi pole.
Miks hoolitseda selle eest, et kas praegustest alluvatest saaksid kunagi ülemused või, et kui neil on motivatsioonikriis ja tahavad ära minna, siis pakuksime toetust, et nad ikka Hiltonisse jääksid.... See on täiesti tähtsusetu. Täna ta ju töötab siin. Kui homne mure tuleb, siis tegeleme sellega.
Meil on kvaliteedi küsimustik inglisekeelse nimega Sool. See saadetakse individuaalkülalistele paari päeva jooksul peale nende lahkumist hotellist. Seal on küsimused nagu, kuidas oli vastuvõtt, kas aidati kui vaja, kas tundsid end hästi hotellis, kuidas hommikusöök, teenindajad jne jne.... Hiinas on need numbrid väga madalad ja kõik on mures. Hotellid tegelevad sellega, et saada paremaid tulemusi. Loogiline oleks mõtelda, et tegeleme siis inimeste treenimisega. Kuid hiinlased ei tegele loogikaga. Nemad harivad külastajat - pange meile kümme. Kui kümmet pole asi väärt, siis andke teada ja me parandame ära (külalised ei tea küsimusi ette, seega ei teaks ka ütelda, mis vajaks parandamist). Meie hotell tegeleb nüüd sellega, et uurime välja, kelle emailid on süsteemis, prindime listi välja ja anname kõikidele osakondadele. Siis me teame, kes hakkavad meid hindama ehk siis saame pugeda. Esiteks, pole see realistlik plaan ja teiseks - kas see on nüüd probleemi lahendus? Ärme jumala eest tegele sisulise parendamisega - püüame lihtsalt kuidagi numbrid ilusaks saada.
Ja loomulikult käivad närvi igasugused tavalised hiina asjad - praegu on mingi gripp siin ringi liikumas (mis mulle siiamaani pole külge hakanud...) ja kõik köhivad ja ninad jooksevad. Ehk siis läkakohad, rögastamine ja tati neelamine - klientide ees ja sööki serveerides. Külalisi see ei häiri, nemad ju samasugused. Kuid vabandust väga, nutma ajab ja karjuda tahaks.
Eile, kui Shanghais olin, siis oli meil selline "perekondlik" idüll, et Anneli, Christoph ja Krissu sõid hommikust laua taga, mina lugesin, ja telekast tuli klassikaline muusika. Täielik meelerahu. Ma ei tea, mida mängiti, oli kontsert kuskil pargis, arvasime, et Saksamaal. Ooperi aaria. Renee Fleming laulis imeilusasti. Ja seal oli umbes Laulupea publikust rohkem rahvast. Ja kui kaamera näitas kogu platsi, siis polnud näha ühtegi kõndivat inimest. Kõik istusid ja kuulasid. Lähivõtteid näidates oli aru saada, et päriselt ka kõik kuulasid. Keskendunult. Ja selliselt piknikuliselt. Pea paarilise õlal, padjal... mõnel silm kergelt läikimas. Täielik kollektiivne tardumus. teate, kuidas see tekitas igatsuse... Hiinas oleks selline kontsert mõeldamatu ja kui see toimukski, siis oleks see prügimäel ja keegi ei kuulaks esinejat. Palju tähtsam oleks nuudleid lüristada, löristada, läristada, karjuda, last sealsamas inimeste vahel pissitada jne...
Nüüd peaks koju tulema paariks nädalaks. Patareisid vanalinnas ja kontserdisaalis laadima. Siis suudaksin jälle immunne olla. Natuke aega. Mõtlen vaikselt nii, et äkki saaksin aprillis tulla juuni asemel. Kõigepealt tulevad vanemad 24ndal veebruaril. Siis on 10 päeva tore. Ja selle najal peab kuu veel vastu. Ja siis tuleksin aprilli alguses kohe paariks nädalaks. Hotell peaks mulle nagunii üheotsapileti ostma juuniks. Nüüd ostaksid aprillis ja ma maksaksin teise poole ise. Juunis läheksin siis kohe järgmisesse kohta ilma koju tulemata. Kuigi aprill tundub nii kaugel. Nii kauuuuuugeeeeeeeeel! Võib olla seda igatsust suurendas ka see, et Krissu tuleb kolmapäeval Eestisse. Kadedus ajab mind roheliseks :)
Kallistan ja igatsen
Kristiina
Hotellis on nüüd oldud seitse kuud ja põhiasjad on vist selgeks saanud. Ei mingeid suuri üllatusi enam. Ei jõua enam kuskil määramatult valdkondade vahel hõljuda. Tean, et see on mulle kasulik ja pean hambad ristis ennast tagasi hoidma. Tulevikuks on superkasulik, kui olen kõikide osakondadega tutvunud. Kuid lihtsalt väsitav ja tüütu on see. Mõtelge ise oma esimest kahte nädalat uues töökohas - täpselt ei tea, mis tegema peab, kes need inimesed on ja mis teemad arutlusel ja ei usalda enda arvamust, sest äkki said millestki valesti aru. Lisage siia hiina keel ja see on minu iga nädal. Kui FOs oli mul oma vastutusala - Terviseklubi, siis FBs (ehk siis Food ja Beverage)pole mul ühtegi valdkonda. Minu staatus on hotellis selline, et nagu igalepoole võin nina pista ja kommenteerida. Kuid kui mingi asi jääb silma ja seda kommenteerin ja teen parendusettepanekuid, siis hoolimata sellest, et ülemused mõtte ja tegevuse heaks kiidavad, ei pruugi see rakenduda. Paistab, et siinsel töökultuurile on tundmatu mõte, et teeme midagi ära, teeme midagi korda.... kõik teemad hõljuvad kuskil ja neid lükatakse edasi...
Rääkisime sellest ka Krissuga üleeile.
Probleemseid kirju hiinlased ignoreerivad. Lihtsalt ei vasta. Mingi aja pärast lõpetad ka ju piuksumise. Ja siis on nemad rahul - näe, ju siis polnudki asi nii hull... Nad paistavad elavat moto järgi, et kõik on mööduv ja kui kõik on mööduv, siis saab selle langusperioodi ära kannatada ilma parendustöid tegemata. Sellist suhtumist näeb igalpool.
Miks ehitada maju, mis oleksid soojuskindlad? Talv ju möödub - kannatame ära. Mis siis, et paarikuine talv tuleb igal aastal uuesti. Järgmine kord kannatame jälle ära.
Miks ehitada maju, mis ei vaju koost ära järgmise paari aasta jooksul? Pole hullu - parandame, siis kui häda käes. Nüüd iga nädal (ma ei liialda) kukub meil kas ukse klaas või uks või seinaplate hotellis alla. Kord oli oht, et kukub külalisele pähe. No siis paneme ta lihtsalt tatiga tagasi ja probleemi pole.
Miks hoolitseda selle eest, et kas praegustest alluvatest saaksid kunagi ülemused või, et kui neil on motivatsioonikriis ja tahavad ära minna, siis pakuksime toetust, et nad ikka Hiltonisse jääksid.... See on täiesti tähtsusetu. Täna ta ju töötab siin. Kui homne mure tuleb, siis tegeleme sellega.
Meil on kvaliteedi küsimustik inglisekeelse nimega Sool. See saadetakse individuaalkülalistele paari päeva jooksul peale nende lahkumist hotellist. Seal on küsimused nagu, kuidas oli vastuvõtt, kas aidati kui vaja, kas tundsid end hästi hotellis, kuidas hommikusöök, teenindajad jne jne.... Hiinas on need numbrid väga madalad ja kõik on mures. Hotellid tegelevad sellega, et saada paremaid tulemusi. Loogiline oleks mõtelda, et tegeleme siis inimeste treenimisega. Kuid hiinlased ei tegele loogikaga. Nemad harivad külastajat - pange meile kümme. Kui kümmet pole asi väärt, siis andke teada ja me parandame ära (külalised ei tea küsimusi ette, seega ei teaks ka ütelda, mis vajaks parandamist). Meie hotell tegeleb nüüd sellega, et uurime välja, kelle emailid on süsteemis, prindime listi välja ja anname kõikidele osakondadele. Siis me teame, kes hakkavad meid hindama ehk siis saame pugeda. Esiteks, pole see realistlik plaan ja teiseks - kas see on nüüd probleemi lahendus? Ärme jumala eest tegele sisulise parendamisega - püüame lihtsalt kuidagi numbrid ilusaks saada.
Ja loomulikult käivad närvi igasugused tavalised hiina asjad - praegu on mingi gripp siin ringi liikumas (mis mulle siiamaani pole külge hakanud...) ja kõik köhivad ja ninad jooksevad. Ehk siis läkakohad, rögastamine ja tati neelamine - klientide ees ja sööki serveerides. Külalisi see ei häiri, nemad ju samasugused. Kuid vabandust väga, nutma ajab ja karjuda tahaks.
Eile, kui Shanghais olin, siis oli meil selline "perekondlik" idüll, et Anneli, Christoph ja Krissu sõid hommikust laua taga, mina lugesin, ja telekast tuli klassikaline muusika. Täielik meelerahu. Ma ei tea, mida mängiti, oli kontsert kuskil pargis, arvasime, et Saksamaal. Ooperi aaria. Renee Fleming laulis imeilusasti. Ja seal oli umbes Laulupea publikust rohkem rahvast. Ja kui kaamera näitas kogu platsi, siis polnud näha ühtegi kõndivat inimest. Kõik istusid ja kuulasid. Lähivõtteid näidates oli aru saada, et päriselt ka kõik kuulasid. Keskendunult. Ja selliselt piknikuliselt. Pea paarilise õlal, padjal... mõnel silm kergelt läikimas. Täielik kollektiivne tardumus. teate, kuidas see tekitas igatsuse... Hiinas oleks selline kontsert mõeldamatu ja kui see toimukski, siis oleks see prügimäel ja keegi ei kuulaks esinejat. Palju tähtsam oleks nuudleid lüristada, löristada, läristada, karjuda, last sealsamas inimeste vahel pissitada jne...
Nüüd peaks koju tulema paariks nädalaks. Patareisid vanalinnas ja kontserdisaalis laadima. Siis suudaksin jälle immunne olla. Natuke aega. Mõtlen vaikselt nii, et äkki saaksin aprillis tulla juuni asemel. Kõigepealt tulevad vanemad 24ndal veebruaril. Siis on 10 päeva tore. Ja selle najal peab kuu veel vastu. Ja siis tuleksin aprilli alguses kohe paariks nädalaks. Hotell peaks mulle nagunii üheotsapileti ostma juuniks. Nüüd ostaksid aprillis ja ma maksaksin teise poole ise. Juunis läheksin siis kohe järgmisesse kohta ilma koju tulemata. Kuigi aprill tundub nii kaugel. Nii kauuuuuugeeeeeeeeel! Võib olla seda igatsust suurendas ka see, et Krissu tuleb kolmapäeval Eestisse. Kadedus ajab mind roheliseks :)
Kallistan ja igatsen
Kristiina
Monday, January 17, 2011
Chongqingi viimane päev
Avastasin, et mul viimasest päevast veel kirjutamata. Parandan vea.
Kolmandama päeva hommikul tšekkisime end tänusõnade saatel hotellist välja ja asusime juba tuttavaks saanud bussi. Ees oli järjekordselt umbes kolmetunnine sõit tundmatusse. See sõit mind väga ei häirinudki. Bussis on hea magada. Kuid kaaslaste hiinlaste jaoks muutus see nagu igavaks ja kui meie (Peadirektor, Meremees ja mina) vaatasime mõtlike pilkudega aknast välja ja nautisime vaikust ja rahu, siis nemad hakkasid bussipõrandal kaarte mängima. Nii et igati korralik Roadtrip.
Päeva eesmärgiks oli jõuda kaljukaunistuste juurde. Ei teadnud, mida oodata... Jõudsime kohale, ehk siis olime in-the-middle-of-nowhere, mis on kuulus nende kaljukaunistuste ja nugade poolest, ni ilmselgelt loomulikult polnud nad meiesuguseid valgeid elukaid veel kunagi näinud. Kohe pakuti meile tulevikuennustusi, kuivatatud liha jmt. Sõime seal lõunat ja peaks ütlema, et seal pärapõrgus oli parim söök. Peadirektoriga alati "võitleme" ubade ja juurikate pärast. Piletite ostmisega läks kohutavalt kaua aega ja meil hakkas juba natuke naljakas. Kuid lõpuks siis giidid naasesid, et lasta meid väravast ja turvaväravatest läbi. Ainult selleks, et oodata järgmise sissepääasu taga 20 minutit. Mõistmatu see iidne hiina tarkus meile... Hiinlased sai kõrvaklapid tuuri jaoks, meie ei saanud midagi. See tähendas, et kõndisime oma tempos ja tegime muud nalja.
Väga lõbus oli. Ja need kaljusse raiutud kujud olid väga muljetavaldavad ja kaunid. Üleüldse see koht oli kaunis ja puutumatu. Kohe kui HR osakonnast saabuvad pildid, siis panen siia ülesse. Kahju oli sellest, et meile ei osatud selgitada, miks need kujud seal olid või mis selle asja point oli. Nagu varem mainitud, tausta uurimine ja küsimuse "miks" küsimine on kohalike jaoks mõistamatu. On, siis on. Mis tähendab, miks? Kuid iseseisva uurimise tulemusena, saime teada, et selle koha oli rajanud üks munk umbes 900 aastat tagasi ja skulptuuride kaudu soovib ta inimestele tutvustada taoismi ja budismi põhimõtteid. Kultuurirevolutsiooni ajal jäi see koht puutumata, sest oli liiga kaugel.
Kuid üks terve sein (ehk kalju) oli pühendatud 18. põrgu tasemele. Ja kuna see oli ja viimane vaatamisväärsus tuuril, siis istusime sinna ette maha ja ootasime teisi. Seega meil oli palju aega, et seda kompositsiooni arutada ja lahata. Samttui siit-sealt kuuldust panime kogu loo kokku. (jällegi, kohe kui pildid saan, siis postitan) Eriliselt täelepanu oli pööratud küsimusele - mida naised ei tohi teha, ja mis nendega juhtub kui nad ikkagi keeldu rikuvad. Ühes reas on näiteks "pildid", kus naine joob veini või laseb mehel oma rinda katsuda ja nende kujutiste all on väga elavalt ära toodud karistus. Veini joomise eest lõigatakse naisel keel suust välja, silma torgatakse välja, põlved lüüakse puruks ja kujutisel olid ta rinnad umbes meetripikkuseks veninud (jäi arusaamatuks, kas see oli osa karistusest või oli see kümnelapse saamis õnnistus). Igastahes karistused oli vägevad ja piinamismeetodid väga innovatiivsed ja kreatiivsed. Suurt rõhku oli pööratud detailidele.
Õudu valmistas see, et kui Meremees kujusid pildistas, siis kaks korda küsis tema taibukas kaamera küsimuse "did somebody blink?". Teistkordsel pildistamisel küsimust ei tulnud. Seega esimene kord, keegi pilgutas. Potentsiaalne õudusfilm...
Kuid jah, nalja sai. Ja uhkusega olin kristlane. Ja joon veini edasi :))
Kuid siis kobisime tagasi bussi ja hakkas tagasitee linna poole. Vahepeal giid vabandas, et peame läbi astuma ühest nugade vabrikust. Selle eest saab bussijuht oma tasu kätte. Samuti kinnitati, et me ei pea midagi ostma... Peatuses kebisime kõik maha ja ootasime, et astume poeuksest sisse ja kahe minuti pärast välja ja ongi kõik. Kuid ei...... Nad olid asja ikka täie tõsisusega võtnud. Meid aeti kui lambaid ühte presentatsiooni saali ja siis hakkas Teleturg. Hiina mees ülikonnas selgitas midagi väga veenvalt ja muudkui peksis nuge kas metalltoru vastu või lõikas kääridega plekkpurki vmt. Väga muljetavaldav oli. Lõppkokkuvõttes müüsid nad meie kambale neli komplekti maha. Kõik me saime küünetangid. Kuid siis lubati meil küll tagasi bussi minna.
Nõme selle asja juures oli see, et otseloomulikult hakkasid kõik hiinlased bussis oma küüsi tangidega lõikama. See ei käinud üldse närvidele.
Lennuk pidi lahkuma umbes pool üksteist õhtul. Ja oli plaanitud, et lend kaks tund ja tund kojusõitu pluss pisike varu ehk siis kaheks magama. Kuid kell üheksa lennujaama jõudes selgus, et lend on määramata ajaks edasi lükatud ja järgmise kahe ootetunni jooksul tuli pidevalt teateid, et lende tühistatakse. Meremehel hakkas natuke paanika tekkima, sest tema pidi järgmisel hommikul kell kaheksa Shanghai lennujaama sõitma, et oma abikaasaga kolmeks nädalaks Uus-Meremaale sõita... Ootasime-ootasime... hea oli, et mul põnev raamat kaasas. Nii oli ootamine isegi nauditav. Ja lõpuks meie lennuk väljus umbes kesköö paiku.
Magama saime umbes veerand neljaks. Algselt oli mul plaan järgmisel päeval pool päeva hommikuvahetust teha (ehk siis 7.00-11.00) enne kui Hefeisse lähen, kuid selle plaani matsin ma maha ja magasin kümneni. Ning siis jälle kott selga ja rongijaama...
Hefeist tegi Kristiina juba mõnusa pika postituse. Kuid märgiksin ära, et gin tonicut oskavad nad suurepäraselt teha ning nende spordibaar oli ka igati tore.
Kristiina II
Kolmandama päeva hommikul tšekkisime end tänusõnade saatel hotellist välja ja asusime juba tuttavaks saanud bussi. Ees oli järjekordselt umbes kolmetunnine sõit tundmatusse. See sõit mind väga ei häirinudki. Bussis on hea magada. Kuid kaaslaste hiinlaste jaoks muutus see nagu igavaks ja kui meie (Peadirektor, Meremees ja mina) vaatasime mõtlike pilkudega aknast välja ja nautisime vaikust ja rahu, siis nemad hakkasid bussipõrandal kaarte mängima. Nii et igati korralik Roadtrip.
Päeva eesmärgiks oli jõuda kaljukaunistuste juurde. Ei teadnud, mida oodata... Jõudsime kohale, ehk siis olime in-the-middle-of-nowhere, mis on kuulus nende kaljukaunistuste ja nugade poolest, ni ilmselgelt loomulikult polnud nad meiesuguseid valgeid elukaid veel kunagi näinud. Kohe pakuti meile tulevikuennustusi, kuivatatud liha jmt. Sõime seal lõunat ja peaks ütlema, et seal pärapõrgus oli parim söök. Peadirektoriga alati "võitleme" ubade ja juurikate pärast. Piletite ostmisega läks kohutavalt kaua aega ja meil hakkas juba natuke naljakas. Kuid lõpuks siis giidid naasesid, et lasta meid väravast ja turvaväravatest läbi. Ainult selleks, et oodata järgmise sissepääasu taga 20 minutit. Mõistmatu see iidne hiina tarkus meile... Hiinlased sai kõrvaklapid tuuri jaoks, meie ei saanud midagi. See tähendas, et kõndisime oma tempos ja tegime muud nalja.
Väga lõbus oli. Ja need kaljusse raiutud kujud olid väga muljetavaldavad ja kaunid. Üleüldse see koht oli kaunis ja puutumatu. Kohe kui HR osakonnast saabuvad pildid, siis panen siia ülesse. Kahju oli sellest, et meile ei osatud selgitada, miks need kujud seal olid või mis selle asja point oli. Nagu varem mainitud, tausta uurimine ja küsimuse "miks" küsimine on kohalike jaoks mõistamatu. On, siis on. Mis tähendab, miks? Kuid iseseisva uurimise tulemusena, saime teada, et selle koha oli rajanud üks munk umbes 900 aastat tagasi ja skulptuuride kaudu soovib ta inimestele tutvustada taoismi ja budismi põhimõtteid. Kultuurirevolutsiooni ajal jäi see koht puutumata, sest oli liiga kaugel.
Kuid üks terve sein (ehk kalju) oli pühendatud 18. põrgu tasemele. Ja kuna see oli ja viimane vaatamisväärsus tuuril, siis istusime sinna ette maha ja ootasime teisi. Seega meil oli palju aega, et seda kompositsiooni arutada ja lahata. Samttui siit-sealt kuuldust panime kogu loo kokku. (jällegi, kohe kui pildid saan, siis postitan) Eriliselt täelepanu oli pööratud küsimusele - mida naised ei tohi teha, ja mis nendega juhtub kui nad ikkagi keeldu rikuvad. Ühes reas on näiteks "pildid", kus naine joob veini või laseb mehel oma rinda katsuda ja nende kujutiste all on väga elavalt ära toodud karistus. Veini joomise eest lõigatakse naisel keel suust välja, silma torgatakse välja, põlved lüüakse puruks ja kujutisel olid ta rinnad umbes meetripikkuseks veninud (jäi arusaamatuks, kas see oli osa karistusest või oli see kümnelapse saamis õnnistus). Igastahes karistused oli vägevad ja piinamismeetodid väga innovatiivsed ja kreatiivsed. Suurt rõhku oli pööratud detailidele.
Õudu valmistas see, et kui Meremees kujusid pildistas, siis kaks korda küsis tema taibukas kaamera küsimuse "did somebody blink?". Teistkordsel pildistamisel küsimust ei tulnud. Seega esimene kord, keegi pilgutas. Potentsiaalne õudusfilm...
Kuid jah, nalja sai. Ja uhkusega olin kristlane. Ja joon veini edasi :))
Kuid siis kobisime tagasi bussi ja hakkas tagasitee linna poole. Vahepeal giid vabandas, et peame läbi astuma ühest nugade vabrikust. Selle eest saab bussijuht oma tasu kätte. Samuti kinnitati, et me ei pea midagi ostma... Peatuses kebisime kõik maha ja ootasime, et astume poeuksest sisse ja kahe minuti pärast välja ja ongi kõik. Kuid ei...... Nad olid asja ikka täie tõsisusega võtnud. Meid aeti kui lambaid ühte presentatsiooni saali ja siis hakkas Teleturg. Hiina mees ülikonnas selgitas midagi väga veenvalt ja muudkui peksis nuge kas metalltoru vastu või lõikas kääridega plekkpurki vmt. Väga muljetavaldav oli. Lõppkokkuvõttes müüsid nad meie kambale neli komplekti maha. Kõik me saime küünetangid. Kuid siis lubati meil küll tagasi bussi minna.
Nõme selle asja juures oli see, et otseloomulikult hakkasid kõik hiinlased bussis oma küüsi tangidega lõikama. See ei käinud üldse närvidele.
Lennuk pidi lahkuma umbes pool üksteist õhtul. Ja oli plaanitud, et lend kaks tund ja tund kojusõitu pluss pisike varu ehk siis kaheks magama. Kuid kell üheksa lennujaama jõudes selgus, et lend on määramata ajaks edasi lükatud ja järgmise kahe ootetunni jooksul tuli pidevalt teateid, et lende tühistatakse. Meremehel hakkas natuke paanika tekkima, sest tema pidi järgmisel hommikul kell kaheksa Shanghai lennujaama sõitma, et oma abikaasaga kolmeks nädalaks Uus-Meremaale sõita... Ootasime-ootasime... hea oli, et mul põnev raamat kaasas. Nii oli ootamine isegi nauditav. Ja lõpuks meie lennuk väljus umbes kesköö paiku.
Magama saime umbes veerand neljaks. Algselt oli mul plaan järgmisel päeval pool päeva hommikuvahetust teha (ehk siis 7.00-11.00) enne kui Hefeisse lähen, kuid selle plaani matsin ma maha ja magasin kümneni. Ning siis jälle kott selga ja rongijaama...
Hefeist tegi Kristiina juba mõnusa pika postituse. Kuid märgiksin ära, et gin tonicut oskavad nad suurepäraselt teha ning nende spordibaar oli ka igati tore.
Kristiina II
Sunday, January 9, 2011
Chongqingi teised nägemised
Teisel päeval ootas meid eest kolme poole tunnine teis metsa lume juurde. Muigasime Peadirektoriga, et nagunii näidatakse meile uhkustades natuke valget ollust ja siis sõidame tagasi.
Sõit oli vaikne ja pikk. Enamasti magati. Kuid siis hakkasid paistma mäed ja natukene nagu midagi valget. Hakkasime mäest üles sinka-vonka minema ja selgitati, et peame minema 1800 meetri kõrgusele. Lund oli siis juba päris palju ja ümbrus hakkas paistma päris hea - metsad, isegi pooleli olevad majad ei häirinud enam. Prügi polnud ka näha. Ühel hetkel coaster peatus tee ääres istuvate hiinatšurkade juures, kes kohe hakkasid midagi bussi juures toimetama. Saime aru, et nüüd pannakse kette peale (wow). Siis läksime ka ise ringi vaatama, sest see võttis ikka mitu minutit aega. Ja väljas oli täiesti talv!!! See oli nii südant soojendav! Ja lumi puudel polnud selline kerge värske lumi, vaid täiesti külmunud, nii et kergelt oleksid saanud puu oksad maha murda. See oli nii tore. Peagi jätkasime sõitu ja siis tuli lõunapaus.
Lõuna oli tee ääres olevas restoranis, kus olid üksed päääääärani lahti ja, mille põrand oli külmast ja pidevast pesust muutunud liuväljaks. Peale olid nad pannud paar vaipa. Kuid neid polnud loomulikult piisavalt. Seega hüplesime ühelt vaibalt teisele, kui kõrvale sattusid astuma, siis pikali sai ka käisid. Ja loomulikult, kuna olid kõik uksed pärani, siis oli sees ju hirmus külm. Sõime mütsid peas, kindad käes, püstijalu mingit sööki. Maitsest väga aru ei saanud, sest külm oli. Ja siis ruttu tagasi bussi.
Meie destinatsiooniks oli Fairy Mountain. See on selline Winter Wonderland. Täiesti puutumatu mägede ja preeriate kompleks. Suvel näitavad nad seal selliseid mongolite traditsioonilisi kultuuridetaile (ratsutamine, vibulaskmine jmt), kuid talvel näidatakse seal...talve. Viidi meid suusakeskusesse. Üteldi ka, et kui soovime, võime suusatama minna. Neil kogu varustus olemas. Kohale jõudsime, siis nägime, et on jah mingi pisike mägi ja sinna viib üles ka mingi algeline suusalift. See pani kohe südame natuke kiiremini põksuma... Lähemale jõudes ei saanud me enam nagu aru.... suusalifti kasutasid külastajad, kes tahtsid kummirõngaga mäest alla lasta. See tähendas, et see ülesminek oli lihvitud täiesti jääks. Meie ei saanud aru, et kuidas siis suuskadega saab.... Nad ikka vastu, et eieiei, saab küll suusatada. Näe, suusatatakse ju - nats kaugemal nägime küll suuskadega inimesi. Me pärisime ikka vastu, et kuidas nad ülesse saavad.... Mis ülesse? Suusatavad seal.... Ja asja lähemalt uurides, saime teada, et on võimalik üürida mäesuusad, ja siis maja ees edasi-tagasi sõita. Vot suusakuurort.... :))
Osad läksid kummirõngaga sõitma ja meie koka ja peadirektoriga hängisime niisama. Kuna oli kohutavalt külm, siis püüdsime mõõdukates kogusest teed lürpida. (WC´d ju sama külmad ja auk põrandas pole just niikuinii väga nauditav) Kui kõik olid piisavalt mäest alla lasknud, siis läksime rongi peale. Kuigi oli kohutavalt külm, siis tahtsime ikka ju natuke ringi vaadata.
Kui ütlen, et on kohutavalt külm, siis tegelikult Eesti ja kraadide mõttes ei olnud väga külm - kuskil -7 näiteks. Kuid te peate kogu aeg endale meenutama, et kõik ruumid on külmad - seega sisseminekul pole mõtet. Ja kui ka salli ja kinnaste ja mütsi ja mantliga olla mitu tundi väljas, siis hakkab külm ja seda külma ei saa peletada ei jägermeistri ei kaminatulega. Sest selliseid asju ei ole...
Lootus oli, et rong on soe. Loomulikult polnud. Rong sõitis mööda seda suletud areaali ringi ja näitas vaateid. Kuid selleks ajaks oli meil juba see "wow - kui ilus valge" nagu üleelatud faas ja nüüd paistis kõik lihtsalt valge ja ilus. Rong tahtis teha viis peatust ja igas peatuses tahtis meid jätta 20 minutiks tee peale "vaadet" nautima. Esimesed kaks korda läksime haneks, kuid siis juba ütlesime, et kihutage edasi... Kuid ühes peatuses kohtusime kohalike tšurkadega, kes tahtsid meile kuivatatud elukate osi müüa. Panen siis paari päeva jooksul ka pildi üles.
Siis alustasime teed kodu poole. Enne hotelli suundumist peatusime ka õhtusöögiks ja see oli jällegi üks külm ja piprakaunade koht. Ära väsitas juba. Ja siis magama.
Sõit oli vaikne ja pikk. Enamasti magati. Kuid siis hakkasid paistma mäed ja natukene nagu midagi valget. Hakkasime mäest üles sinka-vonka minema ja selgitati, et peame minema 1800 meetri kõrgusele. Lund oli siis juba päris palju ja ümbrus hakkas paistma päris hea - metsad, isegi pooleli olevad majad ei häirinud enam. Prügi polnud ka näha. Ühel hetkel coaster peatus tee ääres istuvate hiinatšurkade juures, kes kohe hakkasid midagi bussi juures toimetama. Saime aru, et nüüd pannakse kette peale (wow). Siis läksime ka ise ringi vaatama, sest see võttis ikka mitu minutit aega. Ja väljas oli täiesti talv!!! See oli nii südant soojendav! Ja lumi puudel polnud selline kerge värske lumi, vaid täiesti külmunud, nii et kergelt oleksid saanud puu oksad maha murda. See oli nii tore. Peagi jätkasime sõitu ja siis tuli lõunapaus.
Lõuna oli tee ääres olevas restoranis, kus olid üksed päääääärani lahti ja, mille põrand oli külmast ja pidevast pesust muutunud liuväljaks. Peale olid nad pannud paar vaipa. Kuid neid polnud loomulikult piisavalt. Seega hüplesime ühelt vaibalt teisele, kui kõrvale sattusid astuma, siis pikali sai ka käisid. Ja loomulikult, kuna olid kõik uksed pärani, siis oli sees ju hirmus külm. Sõime mütsid peas, kindad käes, püstijalu mingit sööki. Maitsest väga aru ei saanud, sest külm oli. Ja siis ruttu tagasi bussi.
Meie destinatsiooniks oli Fairy Mountain. See on selline Winter Wonderland. Täiesti puutumatu mägede ja preeriate kompleks. Suvel näitavad nad seal selliseid mongolite traditsioonilisi kultuuridetaile (ratsutamine, vibulaskmine jmt), kuid talvel näidatakse seal...talve. Viidi meid suusakeskusesse. Üteldi ka, et kui soovime, võime suusatama minna. Neil kogu varustus olemas. Kohale jõudsime, siis nägime, et on jah mingi pisike mägi ja sinna viib üles ka mingi algeline suusalift. See pani kohe südame natuke kiiremini põksuma... Lähemale jõudes ei saanud me enam nagu aru.... suusalifti kasutasid külastajad, kes tahtsid kummirõngaga mäest alla lasta. See tähendas, et see ülesminek oli lihvitud täiesti jääks. Meie ei saanud aru, et kuidas siis suuskadega saab.... Nad ikka vastu, et eieiei, saab küll suusatada. Näe, suusatatakse ju - nats kaugemal nägime küll suuskadega inimesi. Me pärisime ikka vastu, et kuidas nad ülesse saavad.... Mis ülesse? Suusatavad seal.... Ja asja lähemalt uurides, saime teada, et on võimalik üürida mäesuusad, ja siis maja ees edasi-tagasi sõita. Vot suusakuurort.... :))
Osad läksid kummirõngaga sõitma ja meie koka ja peadirektoriga hängisime niisama. Kuna oli kohutavalt külm, siis püüdsime mõõdukates kogusest teed lürpida. (WC´d ju sama külmad ja auk põrandas pole just niikuinii väga nauditav) Kui kõik olid piisavalt mäest alla lasknud, siis läksime rongi peale. Kuigi oli kohutavalt külm, siis tahtsime ikka ju natuke ringi vaadata.
Kui ütlen, et on kohutavalt külm, siis tegelikult Eesti ja kraadide mõttes ei olnud väga külm - kuskil -7 näiteks. Kuid te peate kogu aeg endale meenutama, et kõik ruumid on külmad - seega sisseminekul pole mõtet. Ja kui ka salli ja kinnaste ja mütsi ja mantliga olla mitu tundi väljas, siis hakkab külm ja seda külma ei saa peletada ei jägermeistri ei kaminatulega. Sest selliseid asju ei ole...
Lootus oli, et rong on soe. Loomulikult polnud. Rong sõitis mööda seda suletud areaali ringi ja näitas vaateid. Kuid selleks ajaks oli meil juba see "wow - kui ilus valge" nagu üleelatud faas ja nüüd paistis kõik lihtsalt valge ja ilus. Rong tahtis teha viis peatust ja igas peatuses tahtis meid jätta 20 minutiks tee peale "vaadet" nautima. Esimesed kaks korda läksime haneks, kuid siis juba ütlesime, et kihutage edasi... Kuid ühes peatuses kohtusime kohalike tšurkadega, kes tahtsid meile kuivatatud elukate osi müüa. Panen siis paari päeva jooksul ka pildi üles.
Siis alustasime teed kodu poole. Enne hotelli suundumist peatusime ka õhtusöögiks ja see oli jällegi üks külm ja piprakaunade koht. Ära väsitas juba. Ja siis magama.
Chongqingi esimesed nägemised
Nagu üteldud, hotellis ei lastud meil kaua naudiskleda, pidime juba viie minuti jooksul tagasi olema bussis.
Ametlik programm algas lõunaga. Mind oli juba enne muiates hoiatatud, et sealne toit on väga väga tuline. Olin kuulnud ka hirmujutte, kuidas inimesed on lõpetanud oma õhtu haiglas. Läksime kohalike restorani ja laua peale toodi igasuguseid toite. Visuaalse observatsiooni tulemusena võisin tõdeda, et nende lemmik toidu- ja maisteaine on tõepoolest piprakaun. Neid oli kuhjade viisi iga toidu peal. Ja esimene proov võttis igasuguse maitse- ja haistmismeele. Mõne aja pärast see taastus ja siis panin rohkem rõhku valgele riisile. Seda siis maitsestasin kord ühest-teisest roast midagi proovides. Leidsingi ka seal natuke vähem traumeerivaid asju. Kuid peab ütlema, et täiskõhutunne tekib ruttu kui närid pipart. Igasugune seedimise tuju läheb kohe ära. Kuid nalja oli laua ümber palju. Sest enamus rahvast polnud sellise asjaga harjunud. Asja postiivne külg oli see, et kuigi sees oli sama külm kui väljas, peale paari piprakauna pidi lausa kampsuni seljast võtma...
Seejärel suundusime kahte vanglat inspekteerima. Tegime nalja, et läheme Chongqing Hiltoni eelmist omanikku külastama. Neil nimelt oli natuke probleeme... (pange google otsingusse hotelli nimi ja vaadake, mis välja tuleb. Ma hetkel rohkem ei kommenteeri...). Kuid tegemist oli siis teise maailmasõja aegsete vanglatega. Alguses ma ei saanud nagu üldse aru, et kas need vangid seal olid nüüd kommunismi vaenlased või pooldajad. Peale mitmeid segaseid selgitusi sain aru, et need oli kommunistid, kes vanglasse pandi vahepeal. See selgitas ka vangla seintel olevaid ülistustekste - seal kirjeldati seda, kui vähe nad päevas ikka võimelda said, ja kuidas nad salaja tegid luuletajate klubi ja kuidas ühe tõusuvee ajal suutsid viisteist vangi põgeneda. Omavahel üteldes, vangla oli väike ja mitte hullem kui minu ühikatuba. :) Teine vangla oli nö VIPidele. See oli puhta villa.
Peale vanglaid läksime vanalinna. See paistis tore, kuid üldsegi mitte see, mida meie mõtleme vanalinna külastuse all. Majad olid sellised hiina traditsioonilist laadi, ning ajaloo asemel tegelesime šoppamisega. Seal oli igasugust hiina kraami ja oli üpris lõbus. Kuid tuhande aasta vanust templit meile ei näidatud. Mõned sõid igasuguseid kakapalle, krõmpsuvaid lutikaid ja vikerkaare värvi suhkruvatti. Mina jõin kohvi. Enamasti hängisin peadirektori ja meremehega. Meie ümber oli kogu aeg elevust väga palju. Meremees on ses suhtes lahe, et ta muidu tark ja diskreetne mees, kuid sellises olukorras ta muudab ennast meelega ja ülepaisutatult ameeriklaseks ja teeb nendega pilti ja räägib kui kaunid hammasteta hiina vanamemmed on. Seda on kohutavalt naljakas vaadata. Ma ei mõtle, et ta irvitab nende üle, vaid ta kuidagi mängib rolli, mida nad ootavad. Mina põgenen kui mingi haisev vanamemm hakkab mind taga ajama, kuid tema teeb suure ameeriklase naeratuse ja võtab vanamemmelt ümbert kinni nagu parim sõber ja teeb nägu nagu saaks viimase heietusest ka aru. Kõikidel hiinlastel kohe elevus palju...
Peale vanalinna tuli kohustuslik peatus mingis suveniiri poes. See oli täiesti mõttetu ja pööritasime silmi. Ja siis viidi meid kohta, kus kohtuvad kaks jõge - Jialing ja Jangtse. Jialing on selline rohekas ja Jangtse kollakas ja seda on täiesti võimalik näha selles jõgede kohtumiskohas. Koha mõte on ilus. Seal on mingid kruiisilaevad ja loomulikult memmed-taadid, kes kõik sooviksid sulle mingid jama müüa. Nagu üteldud - mõte on ilus - näeb jõe kaldaid, mägesid jne. Meie emotsiooni või muljeid kirjeldan läbi peadirektori tegude. Vaatasin teda ja ta keerutab ennast niimoodi otsustusvõimetult ja kohmetult ühele poole ja teisele, kaamerat hoiab käes ja pilgus äärmine keskendumus. Küsin, et mis teed. Ta vastu: "I wanted to take a picture of something nice..." ja selle peale me loomulikult kõik purskasime naerma. Pilt jäi tegemata. Ma praegu püüan leida võrdlust, et kuidas seda edasi kanda - pole näinud veel midagi sellist - ükskõik kuhu suunda vaadata, siis on ikka majad lagunenud, ehituses, prügi oehh... see oli kohe naljakas. Chongqingi uhkus.
Peale seda oligi vist õhtusöögi aeg ja kuna kõht oli veel pipart täis, siis sellest mõned loobusid. Õnnis tundega jõudsin tuppa tagasi ja läksin vanni ujuma. Hiljem kammisin juuksed ära ja suundusin Executive Lounge´i veini jooma ja raamatut lugema. Seal istus ka Peadirektor ja varsti ühinesid meiega ka sealne hotelli peadirektor ja Operations juht (naissoost - wow!). Kuna direktorid tundsid üksteist juba väga pikalt, siis oli väga huvitav kuulata nende jutte ja juhtumisi erinevates hotellides. Need jutud on lõputud ja uskumatud. Täielik Fawlty Towers....
Pärast rääkisime veel Peadirektoriga juttu ja siis magama. Hommikul oli 6.45 vaja üles saada...
Ametlik programm algas lõunaga. Mind oli juba enne muiates hoiatatud, et sealne toit on väga väga tuline. Olin kuulnud ka hirmujutte, kuidas inimesed on lõpetanud oma õhtu haiglas. Läksime kohalike restorani ja laua peale toodi igasuguseid toite. Visuaalse observatsiooni tulemusena võisin tõdeda, et nende lemmik toidu- ja maisteaine on tõepoolest piprakaun. Neid oli kuhjade viisi iga toidu peal. Ja esimene proov võttis igasuguse maitse- ja haistmismeele. Mõne aja pärast see taastus ja siis panin rohkem rõhku valgele riisile. Seda siis maitsestasin kord ühest-teisest roast midagi proovides. Leidsingi ka seal natuke vähem traumeerivaid asju. Kuid peab ütlema, et täiskõhutunne tekib ruttu kui närid pipart. Igasugune seedimise tuju läheb kohe ära. Kuid nalja oli laua ümber palju. Sest enamus rahvast polnud sellise asjaga harjunud. Asja postiivne külg oli see, et kuigi sees oli sama külm kui väljas, peale paari piprakauna pidi lausa kampsuni seljast võtma...
Seejärel suundusime kahte vanglat inspekteerima. Tegime nalja, et läheme Chongqing Hiltoni eelmist omanikku külastama. Neil nimelt oli natuke probleeme... (pange google otsingusse hotelli nimi ja vaadake, mis välja tuleb. Ma hetkel rohkem ei kommenteeri...). Kuid tegemist oli siis teise maailmasõja aegsete vanglatega. Alguses ma ei saanud nagu üldse aru, et kas need vangid seal olid nüüd kommunismi vaenlased või pooldajad. Peale mitmeid segaseid selgitusi sain aru, et need oli kommunistid, kes vanglasse pandi vahepeal. See selgitas ka vangla seintel olevaid ülistustekste - seal kirjeldati seda, kui vähe nad päevas ikka võimelda said, ja kuidas nad salaja tegid luuletajate klubi ja kuidas ühe tõusuvee ajal suutsid viisteist vangi põgeneda. Omavahel üteldes, vangla oli väike ja mitte hullem kui minu ühikatuba. :) Teine vangla oli nö VIPidele. See oli puhta villa.
Peale vanglaid läksime vanalinna. See paistis tore, kuid üldsegi mitte see, mida meie mõtleme vanalinna külastuse all. Majad olid sellised hiina traditsioonilist laadi, ning ajaloo asemel tegelesime šoppamisega. Seal oli igasugust hiina kraami ja oli üpris lõbus. Kuid tuhande aasta vanust templit meile ei näidatud. Mõned sõid igasuguseid kakapalle, krõmpsuvaid lutikaid ja vikerkaare värvi suhkruvatti. Mina jõin kohvi. Enamasti hängisin peadirektori ja meremehega. Meie ümber oli kogu aeg elevust väga palju. Meremees on ses suhtes lahe, et ta muidu tark ja diskreetne mees, kuid sellises olukorras ta muudab ennast meelega ja ülepaisutatult ameeriklaseks ja teeb nendega pilti ja räägib kui kaunid hammasteta hiina vanamemmed on. Seda on kohutavalt naljakas vaadata. Ma ei mõtle, et ta irvitab nende üle, vaid ta kuidagi mängib rolli, mida nad ootavad. Mina põgenen kui mingi haisev vanamemm hakkab mind taga ajama, kuid tema teeb suure ameeriklase naeratuse ja võtab vanamemmelt ümbert kinni nagu parim sõber ja teeb nägu nagu saaks viimase heietusest ka aru. Kõikidel hiinlastel kohe elevus palju...
Peale vanalinna tuli kohustuslik peatus mingis suveniiri poes. See oli täiesti mõttetu ja pööritasime silmi. Ja siis viidi meid kohta, kus kohtuvad kaks jõge - Jialing ja Jangtse. Jialing on selline rohekas ja Jangtse kollakas ja seda on täiesti võimalik näha selles jõgede kohtumiskohas. Koha mõte on ilus. Seal on mingid kruiisilaevad ja loomulikult memmed-taadid, kes kõik sooviksid sulle mingid jama müüa. Nagu üteldud - mõte on ilus - näeb jõe kaldaid, mägesid jne. Meie emotsiooni või muljeid kirjeldan läbi peadirektori tegude. Vaatasin teda ja ta keerutab ennast niimoodi otsustusvõimetult ja kohmetult ühele poole ja teisele, kaamerat hoiab käes ja pilgus äärmine keskendumus. Küsin, et mis teed. Ta vastu: "I wanted to take a picture of something nice..." ja selle peale me loomulikult kõik purskasime naerma. Pilt jäi tegemata. Ma praegu püüan leida võrdlust, et kuidas seda edasi kanda - pole näinud veel midagi sellist - ükskõik kuhu suunda vaadata, siis on ikka majad lagunenud, ehituses, prügi oehh... see oli kohe naljakas. Chongqingi uhkus.
Peale seda oligi vist õhtusöögi aeg ja kuna kõht oli veel pipart täis, siis sellest mõned loobusid. Õnnis tundega jõudsin tuppa tagasi ja läksin vanni ujuma. Hiljem kammisin juuksed ära ja suundusin Executive Lounge´i veini jooma ja raamatut lugema. Seal istus ka Peadirektor ja varsti ühinesid meiega ka sealne hotelli peadirektor ja Operations juht (naissoost - wow!). Kuna direktorid tundsid üksteist juba väga pikalt, siis oli väga huvitav kuulata nende jutte ja juhtumisi erinevates hotellides. Need jutud on lõputud ja uskumatud. Täielik Fawlty Towers....
Pärast rääkisime veel Peadirektoriga juttu ja siis magama. Hommikul oli 6.45 vaja üles saada...
Saturday, January 8, 2011
Hefei reisijuht
Hefei on ilus, viie miljoni elanikuga vaikelinn mis asub umbes 500km Shanghaist laanepool. Hefeisse saab nii Wuxist kui Shanghaist kiirrongiga. Rong on ilus ja teel juba igav ei hakka - lobusad vagunikaaslased hoiavad tuju yleval erinevate lohnade, haalitsuste ja kehavedelike tekitamisega. Kolm tundi rongis moodub kui silmapilk ja kohe rongijaamas maa-alusest tunnelist valjudes on selge, miks Hefei kuulub maailma kolme ihaldatuima reisisihtkoha hulka.
Rongijaamaesine plats - umbes poole voidu valjaku suurune asfaltlagendik kuhu on end pakkide ja kastide otsa istutanud sajad reisilt saabujad ja reisile minejad. Tundub justkui oleks tegu hiiglasliku urbanistliku piknikuga. Kohe on selge, et Hefeisse europiidsed inimesed tihti ei satu. Isad naitavad kummalist valget elukat lastele, lapsed pillavad imestusest kaes olevad kakapallid, emad katavad imestusest avali suud katega. Nii palju elevust ainult oma olemasoluga ei onnestu iga paev luua.
Oiget suunda hotellini maarata pyydes libisevad silmad yle linnasilueti. Linn on imeilus! Tundub, et linnaplaneerimiskomitee on palju vaeva nainud ning hingemattev vingugaas peaaegu isegi ei hairi avanevat vaadet imetledes! Asfaldiga on kaetud koik mis vahegi vois kunagi meenutada loodust, seda on tehtud juba ammu ja kiiruga. Ilmselt on tegemist mingi hiina kunstitehnikaga kuna koikjal asfaldis on naha pragusid ning auke, tekitades abstraktseid ning huvitavaid kujundeid. Pyyan asfaldis tabada monda varjatud sonumit kuid seda ei leia. Ilmselt tuleks vaadata korgemalt. Tundub, et Hefei ametlikuks varviks on valitud soliidne hall erinevates toonides. See annab linnale eelkoige elegantse mulje. Erilist tahelepanu on pooratud arhitektuurile. Stiilide ning varvide kontrastid mangivad meelikoitvalt - korvuti asetsevad naiteks 60-te aastate tumehall betoonmajade blokk kuhu voiks mahutada kogu Tallinna elanikkonna ning helehallid akendeta tootmishooned kus saaksid endale ausad ametid koik Eesti toojoulised elanikud. Selliste hoonete manglev kombinatsioon katab kogu Hefei. Paljud nendest on toodeldud 'arhailise valjanagemise' tehnikaga. See holmab endas naiteks veerandi hoivatud majast lammutamist voi osade aknaklaaside purustamist.
Tee hotellini (umbes 1km) on hasti labi moeldud - et esimesed muljed poleks igavad, on augulisele ning pragudega kaunistatud teele kohati suunatud ka mopeedi- ja jalgattatee. Roomsalt signaalitavate ja kihutavate ratturite teelt kohvriga paremale-vasakule hypates moodub kilomeeter, tais elevust ja hasarti, justkui lobustuspargis!
Hefeisse tulles oli meil reisi pohieesmarke kaks: Hefeist parit rahvalikel ballaadidel pohinev Lu ooperi kylastamine ja jalutuskaik loomaaias. Kohe esimesel hommikul laksime asja uurima, lootuses saada juba samaks ohtuks piletid teatrisse. Kohalik noorsand polnud ooperist midagi kuulnud kuid google'i abiga raakisime peagi sama keelt. Selgus, et kuulsat Hefei ooperit Hefeis pole. Seda voiks aga naiteks Shanghais naha. See oli meie esimene (ja viimane) pettumus. Tujul langeda laskmata kuulasime noormehe sona ja laksime hoopis Hefei peatanavale. Tee sinnani kulges ponevalt. Teel kohtasime kahte puuritait kisendavaid kutsikaid kes olid seotud mopeedi pakiraamile, tavotist roostes raudagregaati millest voolas valja poolkova kohalik delikatess, joge mille kaldad olid betoneeritud (et ei paistaks pisimatki toendit loodusest). Hiljem arvasime, et jogi voiks ka olla kaetud helikindla plastikkattega, muidu voib juhtuda et labi liiklusmyra ja signaalide on vahel siiski kosta veevulinat. Peatanaval oli palju toredaid uudishimulikke inimesi, palju huvitavaid lohnu ning teravmeelsete nimedega kauplusi (naiteks Do&Me). Olles oma muljete katte lambumas, otsisime hetkeks varju yhest keldirestoranist. Seal pakuti meile veini mille parimad aastad olid jaanud eelmisesse sajandisse, ilmselt moni aasta peale selle pudeli avamist oli sellest saanud aadikas. Kuid me moistsime, ka aadikas on vaart kraam, eriti kui selle eest eriti raha ei kysita.
Jargmine vaatamisvaarsus meie plaanis oli loomaaed. Sinna laksime kohe peale teise paeva hommikusooki. Pilet maksis 35 juaani ning kylma ilma tottu polnud eriti kylastajaid peale meie. Eriti polnud ka loomi, peale meie. Leidsime pooliku elevandi, kitse, kaks sebra, kurva kaameli, pandatopise ja mone ahvi. Hiinlased vaatasid meid, meie vaatasime loomi. Kuna loomaaed oli pisut linnast valjas, polnud Hefei linnaisad viitsinud koike, kaasaarvatud taevast, halliks varvida. See tundus pisut lohakas. Kui juba ette votta, siis ikka korralikult ja nii et halli saastesudu jatkub linnapiirini ja pisut ylegi.
Kokkuvottes jai meile Hefeist unustamatu mulje. Poordume kindlasti esimesel voimalusel tagasi ja soovitame soojalt koigile teile, armsad lugejad. Eriti sobiks Hefei mesinadalate veetmise sihtkohaks.
Rongijaamaesine plats - umbes poole voidu valjaku suurune asfaltlagendik kuhu on end pakkide ja kastide otsa istutanud sajad reisilt saabujad ja reisile minejad. Tundub justkui oleks tegu hiiglasliku urbanistliku piknikuga. Kohe on selge, et Hefeisse europiidsed inimesed tihti ei satu. Isad naitavad kummalist valget elukat lastele, lapsed pillavad imestusest kaes olevad kakapallid, emad katavad imestusest avali suud katega. Nii palju elevust ainult oma olemasoluga ei onnestu iga paev luua.
Oiget suunda hotellini maarata pyydes libisevad silmad yle linnasilueti. Linn on imeilus! Tundub, et linnaplaneerimiskomitee on palju vaeva nainud ning hingemattev vingugaas peaaegu isegi ei hairi avanevat vaadet imetledes! Asfaldiga on kaetud koik mis vahegi vois kunagi meenutada loodust, seda on tehtud juba ammu ja kiiruga. Ilmselt on tegemist mingi hiina kunstitehnikaga kuna koikjal asfaldis on naha pragusid ning auke, tekitades abstraktseid ning huvitavaid kujundeid. Pyyan asfaldis tabada monda varjatud sonumit kuid seda ei leia. Ilmselt tuleks vaadata korgemalt. Tundub, et Hefei ametlikuks varviks on valitud soliidne hall erinevates toonides. See annab linnale eelkoige elegantse mulje. Erilist tahelepanu on pooratud arhitektuurile. Stiilide ning varvide kontrastid mangivad meelikoitvalt - korvuti asetsevad naiteks 60-te aastate tumehall betoonmajade blokk kuhu voiks mahutada kogu Tallinna elanikkonna ning helehallid akendeta tootmishooned kus saaksid endale ausad ametid koik Eesti toojoulised elanikud. Selliste hoonete manglev kombinatsioon katab kogu Hefei. Paljud nendest on toodeldud 'arhailise valjanagemise' tehnikaga. See holmab endas naiteks veerandi hoivatud majast lammutamist voi osade aknaklaaside purustamist.
Tee hotellini (umbes 1km) on hasti labi moeldud - et esimesed muljed poleks igavad, on augulisele ning pragudega kaunistatud teele kohati suunatud ka mopeedi- ja jalgattatee. Roomsalt signaalitavate ja kihutavate ratturite teelt kohvriga paremale-vasakule hypates moodub kilomeeter, tais elevust ja hasarti, justkui lobustuspargis!
Hefeisse tulles oli meil reisi pohieesmarke kaks: Hefeist parit rahvalikel ballaadidel pohinev Lu ooperi kylastamine ja jalutuskaik loomaaias. Kohe esimesel hommikul laksime asja uurima, lootuses saada juba samaks ohtuks piletid teatrisse. Kohalik noorsand polnud ooperist midagi kuulnud kuid google'i abiga raakisime peagi sama keelt. Selgus, et kuulsat Hefei ooperit Hefeis pole. Seda voiks aga naiteks Shanghais naha. See oli meie esimene (ja viimane) pettumus. Tujul langeda laskmata kuulasime noormehe sona ja laksime hoopis Hefei peatanavale. Tee sinnani kulges ponevalt. Teel kohtasime kahte puuritait kisendavaid kutsikaid kes olid seotud mopeedi pakiraamile, tavotist roostes raudagregaati millest voolas valja poolkova kohalik delikatess, joge mille kaldad olid betoneeritud (et ei paistaks pisimatki toendit loodusest). Hiljem arvasime, et jogi voiks ka olla kaetud helikindla plastikkattega, muidu voib juhtuda et labi liiklusmyra ja signaalide on vahel siiski kosta veevulinat. Peatanaval oli palju toredaid uudishimulikke inimesi, palju huvitavaid lohnu ning teravmeelsete nimedega kauplusi (naiteks Do&Me). Olles oma muljete katte lambumas, otsisime hetkeks varju yhest keldirestoranist. Seal pakuti meile veini mille parimad aastad olid jaanud eelmisesse sajandisse, ilmselt moni aasta peale selle pudeli avamist oli sellest saanud aadikas. Kuid me moistsime, ka aadikas on vaart kraam, eriti kui selle eest eriti raha ei kysita.
Jargmine vaatamisvaarsus meie plaanis oli loomaaed. Sinna laksime kohe peale teise paeva hommikusooki. Pilet maksis 35 juaani ning kylma ilma tottu polnud eriti kylastajaid peale meie. Eriti polnud ka loomi, peale meie. Leidsime pooliku elevandi, kitse, kaks sebra, kurva kaameli, pandatopise ja mone ahvi. Hiinlased vaatasid meid, meie vaatasime loomi. Kuna loomaaed oli pisut linnast valjas, polnud Hefei linnaisad viitsinud koike, kaasaarvatud taevast, halliks varvida. See tundus pisut lohakas. Kui juba ette votta, siis ikka korralikult ja nii et halli saastesudu jatkub linnapiirini ja pisut ylegi.
Kokkuvottes jai meile Hefeist unustamatu mulje. Poordume kindlasti esimesel voimalusel tagasi ja soovitame soojalt koigile teile, armsad lugejad. Eriti sobiks Hefei mesinadalate veetmise sihtkohaks.
Seal kus lõppeb asfalt.... on Chongqing
"Seal kus lõpeb asfalt ja vaevaselt algab põhjatute mülgaste lõputu kaos.
Eile sõber läks ja jäigi teele, täna võib see saatus leida mind."
Minu panuse eesti Wuxi Doubletree arendamatusese olin ma kutsutud osakonnapeade ja kõrgemate tegelaste motivatsioonireisile Chongqingi. Gruppe oli kaks ja mind oli paigutatd gruppi, kus olid meile juba tuttavad valmitegelased; Peadirektor, tema abi, Meremees, Prillipapa, HR juht, Marketing päälik, Purchasing pea, Peainsener, toateeninduse ülem ja Restorani peakokk ja peafinantsist. Enamusi tundsid ja hea meel oli nendega reisile minna.
Lahkusime teisipäeva hommikul kl 5.00. Jah, lugesite õigesti - 5.00!!! Kukk ka magab sellel ajal. Ja kiirustades unustasin oma telefoni padja alla. Muidu pole traagikat, sest kes mulle ikka siin nii väga helistab. Kuid teate, mis on telefoni kõike toredam funktsioon? - KELL! Seda igatsesin pidevalt järgmised neli päeva. Nii et Jõuluvana, palun too mulle järgmisel aastal kell käe peale...
Bussis magasime ja magamine jätkus ka lennukis. Lend kestis umbes 2 tundi. Ilmselgelt polnud lennujaamas veel valgeid nähtud. Tegemist siis Wuxi International Airport´iga.... Jõudsime Chongqingi ja meid tervitasid kaks kohalikku giidi, kes olid meile organiseerinud kogu reisi. Inglise keelt nad ei mõistnud ega püüdnud rääkidagi. Kaks oli neid sellepärast, et üks on Parteist ja tema peab kontrollima, et välismaallastele mingit udujuttu ei räägita. Ta vist ei mõistnud, et me ei mõistnud sünakestki giidi jutust. Kuid ju siis oleks kallutatud jutt ka hiinlastele ohtlik ja sellist korraldamatust ja anarhismi ei saaks Hiina Rahvavabariik endale lubada. Seega kaks giidi. Üks rääkis, teine naeratas. Nii kolm päeva järjest. Kuid nagu üteldud, inglise keelt nad ei püüdnudki rääkida. See on tegelikult väga kiidetav asjaolu, sest minu kogemus ütleb, et enamus kohatavaist hiinlastest ei räägi inglise keelt, kuigi nad ütlevad, et nad seda teevad. See jätab illusiooni, et nad saavad su tellimusest, murest, küsimusest aru ja lähevad seda arukalt kohe lahendama. Naiivselt jääd lahendust ootamagi ja võiksid vahepeal ka vanadusse surra...
Igastahes, jõudsime sihtkohta.... Coaster tuli ette ja meie Meremehe ja Peadirektoriga istusime kohe vapralt esiridadesse - ikkagi uus linn ja puha. Kohe kolisime ümber tagaridadesse. Sest kuigi tegemist oli miniatuurse bussiga, siis giid pani pähe Madonna mikrofoni, võttis kätte kaasaskantava kõlari, mis oli keeratud põhja, ja kukkus karjuma. Peale selle, et see oli ko-hu-tavalt vali, oli sellel ka see odava kõlari metalne kile hääl juures ja iga paari lause järgi see vilistas protesteerivalt. Seega palju lärmi äkitselt varahommikul. Pööritasime silmi ja giidil paluti kõlarit mitte kasutada. Kuid sellest hoolimata kolisime bussi tagaotsa.
Esimesed muljed linnast olid sellised, et tundus nagu linn on äsja üleelanud maavärina ja püüab sellest vapralt taastuda. Kaoses ehitusplatsid, kus igasuguse loogika või korrata asetsevad suured telliskivi hunnikud või muu ehitusjama. Prügihunnikud on loomulikult igalpool, tee on kitsas ja auklik... selline pooleteise realine asfalttee, kus tekib spontaanselt kogu aeg neli rida, sest tuleb ju närviliselt mööduda... Samuti on majad kas pooleldi valmis, pooleldi kasutuses, akendeta, klaaside asemel ajalehepaberid, kogu selle kaose vahel ripub "puhas" pesu, mängivad lapsed, tehakse süüa, on mingid avatud ustega poed-restoranid-kingsepad-autopesulad, jooksevad koerad ja siis kihutavad autod 80 km tunnis. Nii et esimene mulje oli, et Chongqing on jama jama otsas. See mulje ei paranenud ka reisi lõpuks. Linnas sõites läks kohati täiesti süda pahaks, sest ei teadnud enam kuhu vaadata, igal pool oli selline jama, et silm väsis ära... Ning iseenest võiks see linn olla nii ilus.
Läbi linna voolavad kaks jõge - Jangtse ja mingi muu. Nad ühinevad linna sees. Linna ümbritsevad mäed ja orud, enamus teedest on ülestõstetud. Nagu selline Norra maastik hiina ehituskunstis. Võiks olla huvitav, maagiline linn. Ja tegelikkuses kõik teevad ja ehitavad või ei ehita nagu süda lustib. Midagi ei ole valmis. Ei ole mõeldud, et teeme nüüd selle krundi korda. Äkää. Kõik on segi.
Kuid hotell on ilus. Mitte küll nii väga väljast, kuid seest on armas. Tegemist vana Hiltoni hotelliga, mis ehitati ajal, mil ehitus oli ikka nagu tõsiselt võetav tegevusvaldkond. Tervitamas oli meid kogu hotelli Management ja meid juhatati tubadesse. Mind oli erinevalt teistest (peale peadirektori ja HR juhi, loomulikult) pandud eraldi tuppa. See oli neist ääretult armas. Ja hotell oli meile kõigile tasuta andnud Executive toad. Ehk siis toa sisse käib ka pääs Executive Lounge´i, kus saab hommikust süüa eraldatud tuhandest teisest hotelli külastajast, ja õhtuti on teatud tundidel vaba snäkk ja alkohoolsed joogid. Tuba oli ka ilus ja soe. Laua peal ootas värskelt pressitud apelsini mahl, järgnevatel päevadel asendati see arbuusi- ja greibimahlaga. Oli ka puuvili, hiigelsuur voodi ja vann. Hindasin kõike seda väga kõrgelt, sest tavaliselt elan ju alaköetud puitvoodiga ühikas.
Toas ei saanud kaua olla, sest kohe oli meil plaanis sightseeing. Programm oli järgneval kolmel päeval väga väga tihe. Postitan siia ka järgmisel nädalal paar pilti.
Programmist järgmises postituses...
Kristiina
Eile sõber läks ja jäigi teele, täna võib see saatus leida mind."
Minu panuse eesti Wuxi Doubletree arendamatusese olin ma kutsutud osakonnapeade ja kõrgemate tegelaste motivatsioonireisile Chongqingi. Gruppe oli kaks ja mind oli paigutatd gruppi, kus olid meile juba tuttavad valmitegelased; Peadirektor, tema abi, Meremees, Prillipapa, HR juht, Marketing päälik, Purchasing pea, Peainsener, toateeninduse ülem ja Restorani peakokk ja peafinantsist. Enamusi tundsid ja hea meel oli nendega reisile minna.
Lahkusime teisipäeva hommikul kl 5.00. Jah, lugesite õigesti - 5.00!!! Kukk ka magab sellel ajal. Ja kiirustades unustasin oma telefoni padja alla. Muidu pole traagikat, sest kes mulle ikka siin nii väga helistab. Kuid teate, mis on telefoni kõike toredam funktsioon? - KELL! Seda igatsesin pidevalt järgmised neli päeva. Nii et Jõuluvana, palun too mulle järgmisel aastal kell käe peale...
Bussis magasime ja magamine jätkus ka lennukis. Lend kestis umbes 2 tundi. Ilmselgelt polnud lennujaamas veel valgeid nähtud. Tegemist siis Wuxi International Airport´iga.... Jõudsime Chongqingi ja meid tervitasid kaks kohalikku giidi, kes olid meile organiseerinud kogu reisi. Inglise keelt nad ei mõistnud ega püüdnud rääkidagi. Kaks oli neid sellepärast, et üks on Parteist ja tema peab kontrollima, et välismaallastele mingit udujuttu ei räägita. Ta vist ei mõistnud, et me ei mõistnud sünakestki giidi jutust. Kuid ju siis oleks kallutatud jutt ka hiinlastele ohtlik ja sellist korraldamatust ja anarhismi ei saaks Hiina Rahvavabariik endale lubada. Seega kaks giidi. Üks rääkis, teine naeratas. Nii kolm päeva järjest. Kuid nagu üteldud, inglise keelt nad ei püüdnudki rääkida. See on tegelikult väga kiidetav asjaolu, sest minu kogemus ütleb, et enamus kohatavaist hiinlastest ei räägi inglise keelt, kuigi nad ütlevad, et nad seda teevad. See jätab illusiooni, et nad saavad su tellimusest, murest, küsimusest aru ja lähevad seda arukalt kohe lahendama. Naiivselt jääd lahendust ootamagi ja võiksid vahepeal ka vanadusse surra...
Igastahes, jõudsime sihtkohta.... Coaster tuli ette ja meie Meremehe ja Peadirektoriga istusime kohe vapralt esiridadesse - ikkagi uus linn ja puha. Kohe kolisime ümber tagaridadesse. Sest kuigi tegemist oli miniatuurse bussiga, siis giid pani pähe Madonna mikrofoni, võttis kätte kaasaskantava kõlari, mis oli keeratud põhja, ja kukkus karjuma. Peale selle, et see oli ko-hu-tavalt vali, oli sellel ka see odava kõlari metalne kile hääl juures ja iga paari lause järgi see vilistas protesteerivalt. Seega palju lärmi äkitselt varahommikul. Pööritasime silmi ja giidil paluti kõlarit mitte kasutada. Kuid sellest hoolimata kolisime bussi tagaotsa.
Esimesed muljed linnast olid sellised, et tundus nagu linn on äsja üleelanud maavärina ja püüab sellest vapralt taastuda. Kaoses ehitusplatsid, kus igasuguse loogika või korrata asetsevad suured telliskivi hunnikud või muu ehitusjama. Prügihunnikud on loomulikult igalpool, tee on kitsas ja auklik... selline pooleteise realine asfalttee, kus tekib spontaanselt kogu aeg neli rida, sest tuleb ju närviliselt mööduda... Samuti on majad kas pooleldi valmis, pooleldi kasutuses, akendeta, klaaside asemel ajalehepaberid, kogu selle kaose vahel ripub "puhas" pesu, mängivad lapsed, tehakse süüa, on mingid avatud ustega poed-restoranid-kingsepad-autopesulad, jooksevad koerad ja siis kihutavad autod 80 km tunnis. Nii et esimene mulje oli, et Chongqing on jama jama otsas. See mulje ei paranenud ka reisi lõpuks. Linnas sõites läks kohati täiesti süda pahaks, sest ei teadnud enam kuhu vaadata, igal pool oli selline jama, et silm väsis ära... Ning iseenest võiks see linn olla nii ilus.
Läbi linna voolavad kaks jõge - Jangtse ja mingi muu. Nad ühinevad linna sees. Linna ümbritsevad mäed ja orud, enamus teedest on ülestõstetud. Nagu selline Norra maastik hiina ehituskunstis. Võiks olla huvitav, maagiline linn. Ja tegelikkuses kõik teevad ja ehitavad või ei ehita nagu süda lustib. Midagi ei ole valmis. Ei ole mõeldud, et teeme nüüd selle krundi korda. Äkää. Kõik on segi.
Kuid hotell on ilus. Mitte küll nii väga väljast, kuid seest on armas. Tegemist vana Hiltoni hotelliga, mis ehitati ajal, mil ehitus oli ikka nagu tõsiselt võetav tegevusvaldkond. Tervitamas oli meid kogu hotelli Management ja meid juhatati tubadesse. Mind oli erinevalt teistest (peale peadirektori ja HR juhi, loomulikult) pandud eraldi tuppa. See oli neist ääretult armas. Ja hotell oli meile kõigile tasuta andnud Executive toad. Ehk siis toa sisse käib ka pääs Executive Lounge´i, kus saab hommikust süüa eraldatud tuhandest teisest hotelli külastajast, ja õhtuti on teatud tundidel vaba snäkk ja alkohoolsed joogid. Tuba oli ka ilus ja soe. Laua peal ootas värskelt pressitud apelsini mahl, järgnevatel päevadel asendati see arbuusi- ja greibimahlaga. Oli ka puuvili, hiigelsuur voodi ja vann. Hindasin kõike seda väga kõrgelt, sest tavaliselt elan ju alaköetud puitvoodiga ühikas.
Toas ei saanud kaua olla, sest kohe oli meil plaanis sightseeing. Programm oli järgneval kolmel päeval väga väga tihe. Postitan siia ka järgmisel nädalal paar pilti.
Programmist järgmises postituses...
Kristiina
Subscribe to:
Posts (Atom)
