Alles teine päev....

Eile oli teisipäev. Alles teine päev Wuxis ja tunnen, et olen siin olnud juba kuid. Igatsen rääkida normaalsete inimestega. Teate küll, midagi rohkem kui tere-head aega.... Töö-alaselt on kõik OK. Enne kui käed mustaks saan teha, pean läbima treeningu. Igati loogiline. Seega praegu tegelen sellega. Ja nagu ikka - kõik on väga toetavad ja sõbralikud ja vastavad mu küsimustele nii nagu küsimusest aru saavad. See varieerub...

Kolisin ühikasse. Vanemad, kui te kunagi mainisite, et küll on kahju, et ma ühikas pole elanud (ehk siis võib olla olen selle koha pealt ka ärahellitatud), siis ärge muretsege - selle kogemuse saan nüüd täie raha eest. Ukse taga on pisike koridor, kus suur kapp riiete jaoks, laud veekeetjaga ja tualett-vannituba. Ning samuti kaks eraldi tuba. Ehk siis korter mõeldud kahele inimesele. Mul naabrit hetkel ei ole. Loodan, et teda ei tule ka. Toas on puidust voodi, kus madratsite kõige häbiväärsem esindaja (seega tunne on nagu magaks puu peal), lina, tekk, padi, kapp, mille peal telekas, üks taburett ja öökapp. Seinad valged, kergelt määrdunud. Ruumi rohkemaks ei ole. Korter on puhastatud (kuid ilmselgelt elatud), ning Hiina standardite kohaselt väga hea. Seega ei saa kurta. Kuid loomulikult eurooplase jaoks pole mugavust ollagi. Koristaja käib kord nädalas. Pole ühtegi tassi, kahvlit, taldrikut, rätikuid, vannitoas puudub duššikardin, seega kõik läheb märjaks, k.a ilma kaaneta WC-pott.

Oeh, iseenesest ootasin hullemat, kuid seegi võttis mõtlema. Eile kui tuppa jõudsin, siis oli natuke tõsine moment. Hiinlased koridoris, õues, tegemas oma õhtu tegevusi, ning mina üksi istumas kuskil ukse taga umbes 8 ruutmeetrises toas puitkõval voodil. Pole kaks päeva saanud normaalkeeli kellegagi rääkida. Kui arvasin, et küll need valged, kes siin on, kokku hoiavad, siis siiamaani pole märke sellest näinud. Olen neid paar korda hotelli koridoris näinud ja teretanud. Kõik. Kuid pean endale kogu aeg meelde tuletama, et on alles kolmas päev... aega on... küll jõuab.... ning tavaliselt need, kes kohe külje alla poevad, on nagunii nõmedad. Seega kannatust, Kristiina... Kuid nagu öeldud, tunne on, nagu oleksin siin juba kuid olnud.

Pärast 15 minutilist enesehaletsust, võtsin end kokku. Olen siin, siis olen siin ja kõik tuleb enda käe järgi korteris mugavaks teha. Rätikud ostan (praegu kasutan kolme pisikest, mille andis mulle China Mobile liitumise eest. Tahtsid mulle igasugust nänni anda alates toiduõlist lõpetades nuudlitega), küll interneti ka tööle saan, ja kindlasti on siin kuskil ka köök, kus saab vajadusel tassi tee jaoks. Nii et rahu, ainult rahu. Wuxi on töö jaoks ja küll ma hängin Shanghais.

Ja küll ma ka magama hakkan. Kaks päeva järjest pole silmatäitki maganud, kuigi olen väsinud ja väike külmetus ka küljes. Kõrv enam ei valuta, kuid nohu tuli ja kurk on valus. Kuid seda kõike oli ka ju oodata - õhukonditsioneer ja 30-kraadine kuumus peavad ju kuidagi mõjuma. Seega jällegi - küll kõik paika loksub.

Rahu, ainult rahu...

Reedel või laupäeval lähen Shanghaisse. Ütlesin (mitte ei küsinud luba), et ostan endale ise mustad püksid ja pintsaku. Üks must pintsak mul on. Selline otsustavus võib tunduda ülbena (see sel hetkel tunduski), kuid Krissu sõnul on see kõige õigem lähenemine hiinlaste puhul. Kui luba küsida, siis on alati esimene reaktsioon "ei". Ning kuna ma iseenesest ametlikult olles samal tasemel oma ülemusega, siis nö luba ma mõistlikeks asjadeks küsima ei pea... See vajab harjumist. Seega Shanghais natuke šoppame, ja laupäeva õhtuks on planeeritud eestlastega õhtusöök. Järgmine nädal kavatsen kümme päeva järjest töötada - siis saan neli päeva vabaks. Peaksimegi nüüd Krissuga mõtlema, mida teha tahaksime. Läheks terrakoota sõdureid vaatama või Nanjingi või...

Kallistan,
Kristiina